• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 

Proovisõit - Dacia Spring

Kui elektriautode maailm on seni olnud peamiselt luksuslike Teslade ja Taycanite pärusmaa, siis Dacia pakub juba mõnda aega eurooplastele autot, mida nad reaalselt ka osta jaksavad. Siin ta siis on, Dacia Spring – Euroopa odavaim elektriauto, mille hind on võrreldav briti poismeeste nädalavahetusega kuskil Ida-Euroopa pealinnas.

Sellel väikesel Dacial on 26,8 kWh aku, mis annab sulle umbes 220 km sõiduulatust. Vähe? Jah, aga see auto pole mõeldud maailma vallutama, vaid sind lihtsalt punktist A punkti B viima. Linnas. Ilusa ilmaga. Suvel, hea küll kevadest sügiseni.

Esimene Spring astus püünele alles mõned aastad tagasi ja nüüd rabatakse maailma juba uuega. Tuleb tõdeda, et sõit esimesega oligi väljakutseid pakkuv.

Uut Dacia Springi vaadates mõtled kohe: oi, see on ju päris äge! Esiosa meenutab pisikest Dusterit – robustne, julge ja veidi ülbe oma Y-kujuliste LED-ide ning uhke uue logoga, mis lausa karjub maailmale, et „olen väike, aga tõsiseltvõetav!“ Fotodel näeb ta välja nagu päris auto, aga tegelikult – pane see kõrvuti mõne normaalsuuruses sõidukiga ja taipad kiiresti, et tegu on pigem väga ambitsioonika tõukerattaga. Kõigest 3,7 meetrit pikk ja 1,5 meetrit kõrge – kuid need on just sobivad mõõdud linnas ringi vingerdamiseks.

Jah, rattakoobastel on plastkaitsmed ja uste allosas pisike triibuke, mis justkui üritab muljet jätta, et kohe-kohe hakatakse vallutama mägesid ja metsi. Aga tegelikult sobib Spring rohkem parklatesse ja kitsastele tänavatele. Tal on isegi ainult üks kojamees – Dacia viis hoida kokku veel umbes viiskümmend eurot. Sellised väikesed veidrused nagu mittereguleeritav roolisammas ja puuduv pagasiluugi käepide kinnitavad, et lihtsus on Dacia jaoks rohkem filosoofia kui paratamatus. Üllatav on see, et kogu oma miniatuursuse ja odavuse juures suudab see pisike Dacia välja näha mitte nagu kompromiss, vaid nagu miniatuurne linnadžiip, mille omamise pärast ei peakski häbi tundma. Ja see on juba midagi!

Springi interjöör meenutab sulle kohe, et oled autos, mis maksab vähem kui korralik käekell. Aga ootamatult – see pole sugugi halb. Uuendus tõi kaasa täiesti uue armatuurlaua, mille keskmes särab 10-tolline puuteekraan, justkui Dacias oleks otsustanud: „Olgu, anname inimestele vähemalt ühe asja, mille üle uhkust tunda.“ Lisaks on juhile digitaalne 7-tolline näidikupaneel, mis näitab täpselt seda, mida vaja – kiirust ja aku seisu, sest olgem ausad, rohkemat polegi sul selles autos sõites vaja teada.

Materjalid on plastmassised, kuid Dacia kompenseerib seda nutikalt erkaste dekoorelementidega, mis näitavad, et odav auto ei pea olema tingimata igav. Jah, istmed meenutavad pisut köögitaburette ja küljetugi on pigem teoreetiline kontseptsioon kui reaalne võimalus, kuid linnas ringi sõites on nad täiesti pädevad. Esiistmetel on üllatavalt palju õla- ja pearuumi, mis tähendab, et kui sa pole just ülekaaluline ameerika turist, leiad end niivõrd-kuivõrd mugavalt istumas.

Tagaiste seevastu on täpselt nii praktiline kui poekoti transpordiks vaja. Kui keskmine tegelane seab ees oma isteasendi paika, saab tema taha mahutada heal juhul lapse või väga kõhna täiskasvanu. Kuid pagasiruum – facelift’i käigus laienenud 308 liitrini – mahutab vähemalt su igapäevaostud ja kokkuklapitud seljatugedega peaaegu 1000 liitrit, nii et IKEA-st ostetud köögikapi saab läbi häda siiski koju vedada. Lisaks on tekkinud ka väike “frunk” ehk panipaik kapoti all, mis on sobiv koht laadimiskaabli hoidmiseks või ka salajaseks snäkisahtliks.

Kõik oluline on siiski olemas: automaatne hädapidurdus, kuus turvapatja, kliimaseade, ja isegi võimalus ühendada nutitelefon Apple CarPlay või Android Auto abil. Mugavusvarustusest jäävad puudu mõned tänapäeval iseenesestmõistetavad detailid nagu istmesoojendused ja püsikiirusehoidja. Aga hei, vähemalt roolil on nupud, isegi kui mõned neist ei tee midagi.

Kui sa otsid elektriautot, millega oma sõpradele kiirendusvõistlustel muljet avaldada, siis kahju küll, Dacia Spring ei ole sinu auto. Selle elektrimootor annab olenevalt turust välja kõigest 45 ja/või pisut särtsakamal juhul 65 hobujõudu – näitajad, mis meenutavad pigem köögikombaini kui päris autot. Jah, sajani kiirendab see umbes sama kiiresti kui pensionär ostukäruga, ehk siis parimal juhul 14 sekundiga ja halvemal juhul ligi 20-ga. Aga oot, linnas, kus see auto tegelikult elab, on Spring ootamatult väle – foori alt minema hüppamine toimub, võiks öelda, et lausa reipalt tänu elektrimootori kohesele pöördemomendile. Üle 60 km/h hakkab hoog raugema ja 125 km/h juures ütleb auto lihtsalt, et aitab küll. Autobahni vallutama sellega ei läheks, aga miks peakski?

Springi suurim tugevus on tema naeruväärselt väike kaal – vaid 970 kg, mis muudab ta liikluses peaaegu jalgratta vääriliselt väledaks. Selle autoga saad parkida isegi kohtadesse, mille olemasolu sa varem ei aimanudki. Vedrustus on mugav ja pehme, mis tähendab, et linnatänavate augud ei lõhu su hambaid ära – aga puudu jääb jäikusest, nii et kurvides võib ta pisut õõtsuda nagu pisike laevuke.

Akumaht on 27 kWh, mis ei kõla just eriti paljutõotavalt, aga tänu kergele kaalule saab sellega linnas realistlikult ligi 200 km sõita – täiesti piisav, kui sa just iga päev mööda maanteed ei uha. Kui aku saabki tühjaks, laed selle kodusest pistikust täis umbes 5 tunniga või kiirlaadijaga 45 minutiga 80% täituvuseni. Boonusena on olemas Eco-režiim, millega saad akut viimases hädas veel kümnekonna protsendi võrra säästa – kui koju on veel vaid mõni kilomeeter minna.

Ja nüüd väike trikk – Springi saad vajadusel kasutada isegi ratastel akupangana, mis võib päästa päeva telkimisel või kui majast elekter kaob. Kuigi Spring on saanud 2025. aasta mudelina mõned kasulikud uuendused, nagu pisut erksam mootor ja parem aerodünaamika, jääb hind ikkagi alla 20 000 euro – see tähendab, et saad elektrilise mobiilsuse, mis maksab vähem kui keskmine kasutatud Golf.

Kui mõni autotööstuse insener kunagi ütles, et „vähem on rohkem“, siis Dacia võttis seda mõtet turvasüsteemide puhul tõsiselt. Tõsi, sul on olemas ABS ja ESP, sest ilma nendeta ei lubaks Euroopa Liit sul tänapäeval enam isegi jalgratast müüa. Lisaks saad tervelt kuus turvapatja – täiesti ootamatu luksus nii pisikese ja odava auto puhul.

Aga siin lõpevad head uudised üsna järsult. Jah, Springil on automaatne hädapidurdussüsteem, mis võib linnakiirusel sind väikesest plekikolinast päästa, aga ära arva, et ta sõidab sinu eest. Reahoidmise abi tähendab siinkohal vaid seda, et auto vaid karjub sulle, kui üle joone kaldud, aga rooli ta sinu eest ei liiguta. Ja siis on veel kiiruspiiraja – nagu püsikiirusehoidja, aga halvem, sest gaasipedaali pead ikka ise vajutama. Miks mitte päris püsikiirusehoidjat panna, seda teab vaid Dacia finantsjuht.

Dacia Spring saab kahtlemata igasugust tagasisidet – mõni armastab teda, mõni peab teda mänguautoks, ja mõni ei saa siiani aru, kuidas see asi päriselt tootmisse jõudis. Aga üks asi on kindel: kui sa tead, milleks ja kellele see auto tehtud on, ei tule pettuda. Linnas asjatamiseks on see päris kasulik pisike vidin – väike ja parkimisvõimeline igal pool. Kui sa aga arvad, et see suudab maanteel end tõestada, siis mõtle uuesti.

Springi hinnad algavad ilma igasuguste toetusteta 19 000 euro juurest. Uus mopeedauto, millega saad sõita kuni 40 km/h, mis lärmab nagu põrgus ning mis vibreerib selliselt, et hambaarstist saab sinu parim sõber, maksab umbes 15 000 eurot. Spring on siiski auto.

Lõppkokkuvõttes on Dacia Spring üks veider fenomen. See on Euroopa odavaim elektriauto, aga samal ajal üks kallimaid Daciasid. Kas see on mõistlik? Ei. Aga kas see töötab? Jah. Ja kui sa tahad lihtsalt odavat, rohelist ja praktilist elektriautot, siis võib-olla… lihtsalt võib-olla… ongi see täpselt see, mida vajad. Lihtsalt ära pane liiga palju lootusi sellele, et see sind mõnusalt maanteele kannab.