Reisimine lennukiga: muinasajast tänapäeva

Reisijate veoks mõeldud lennukid tõusid arvestatavalt päevakorda eelmise sajandi 20-ndate alguses. Neis lendajad pidid olema julged ja kannatlikud, sest õhusõidukid olid ilma eriliste mugavusteta ja mitte just eriti töökindlad. Pärast mitmeid tõsiseid intsidente võeti aga ohutus tõsisemalt fookusesse ning on hoitud kuni tänase päevani.

Esimesed tüüpilised reisilennukid võtsid pardale ümmarguselt 20 inimest, kes pidid istuma kõvadel toolidel ning taluma külma ja meeletut lärmi – lennuaparaatide seinad koosnesid vaid isoleerimata plekitahvlitest, mis omakorda vibreerisid ning andsid kõik helid summutamata edasi. Samuti temperatuuri. Lennukõrgus jäi kilomeetri piiridesse, lennukiirus, 160 kilomeetrit tunnis, aga jäi alla isegi rongide omale. Lisaks tuli tankimiseks tihti sooritada vahemaandumisi ning lennata oli üldse võimalik vaid valgel ajal. Kuid algus oli tehtud ning lendamine kogus vaikselt populaarsust.

Kolmekümnendatel ilmusid lennukitesse esimesed stjuuardessid, kelle ülesandeks oli reisijate viibimine pardal võimalikult mugavamaks muuta. Mugavused puudutasid ka lennukeid endid – ilmusid müraisolatsioonid ja küte, istmed kaeti pehme polstriga ning varustati peatugedega. Lennukõrgus kasvas juba 6 kilomeetrini ning -kiirus 300 km/h. Esimene salongirõhu kompenseerimisega reisilennuk tuli liinile 1938. aastal. Salongid ise tehti avaramad, paigaldati diivanid ning pöördistmed.

Neljakümnendate lennureisimist mõjutas radikaalselt teine suur sõda. Kümnendi alguses tegeleti vaid militaarlennukitega, sealhulgas ka sõdurite transpordiks mõeldutega. Tol ajal välja mõeldud lahendused võimalikult suure arvu reisijate mahutamiseks on kasutusel ka tänapäeval. Pärast lahinguid jäid nii Euroopas, kui Ameerikas alles suured lennubaasid ja pikad maandumisrajad, millele tuli leida uus otstarve. Hakati ehitama ka päris uusi suuri lennujaamu: 1946. aastal tehti esimene lend Heathrow lennujaamast, misjärel muutusid transatlantilised lennud Londonist New Yorki juba regulaarseteks.

Viiekümnendaid nimetatakse reisilennunduse kuldaegadeks. Lendamine polnud odav: kolmetunnine lend maksis praeguses vääringus umbes 1000 eurot. Lend üle Atlandi ümmarguselt 3000. Kuid selle raha eest said reisijad maksimaalse võimalik teeninduse, pardale mindi pidulikus riietuses ning söögiks serveeriti parimaid vahuveine, homaare, steike jne.

Kuuekümnendatel muutusid lennureisid odavamaks ning kaotasid oma sära. Endiselt mindi pardale korralikus riietuses, kuid mitte enam nagu ballile vaid pigem kui pidulikule õhtusöögile. Muide, sel ajal sai lennata ka ilma isikut tõendavat dokumenti esitamata. Turvakontroll puudus samuti. Sõitjaid võis saatma tulla terve seltskond.

Seitsmekümnendate suurimaks tegijaks reisilennunduses oli kahtlemata Boeing 747 ilmumine. „Jumbo Jeti” mahutavus lubas piletite hinnad alla lüüa, kuigi luksuslikkuses järeleandmisi ei tehtud. 1970. kuni 1974. aastani mahutas American Airlines oma suuremate lennukite tagaossa isegi väikese kontserdisaali koos klaveriga. Jalaruumi istmete vahele jagus ikkagi palju.

Kaheksakümnendate lennukites oli elu päris lõbus. Madalamad piletihinnad tõid reisima üsna kirevat seltskonda, salongis võis suitsetada ning ikkagi toideti veel korralikult. Pagasi mahule ja raskusele mingeid piiranguid ei esitatud. United Airlinesi eelkäija katsetas isegi pubi tüüpi planeeringut, kus salongi ühes otsas asus baar ning reisijad istusid tugitoolides ümber ümmarguste laudade. Reisijatel oli lubatud külastada piloodikabiini ning nendega juttu puhuda. Lapsed said selle eest väikese rinnamärgi.

Üheksakümnendatel jagati alkohoolseid jooke isegi economy-klassis tasuta. Istmetesse ilmusid esimesed integreeritud telefonid ja katsetati ka programmi esitamist ekraanidelt.

Pärast 11. septembri sündmusi 2001. aastal muutus lennureisimine tundmatuseni. Turvakontrollile hakati pöörama ülimat tähelepanu, igasuguste liigsete esemete salongi kaasa võtmine lõpetati ära. Dokumendita ei pääsenud enam kuhugi.

Tänasel päeval on lennureis muutunud paljudele igapäevaseks vajaduseks. Suhteliselt odavad piletid on kaotanud lennukitest pea kogu tasuta teeninduse. Olenevalt reisi pikkusest joodetakse ja söödetakse, kuid sugugi mitte nii, nagu pool sajandit tagasi. Samas on lennukid tehnoloogilisemad, saadaval on juhtmevaba internet ja osades lennukites võib kasutada mobiiltelefoni. Teisalt jälle optimeeritakse lennukid võtma pardale võimalikult palju reisijaid, sestap jalaruumi napib ning üle kolmetunnine lennureis on juba selge piin. Muidugi, alati on võimalus soetada pilet äriklassi ning jätkuvalt nautida vahuveini ananassiga.

Your browser does not support the canvas element.