Tesla robottakso fassaad praguneb: statistika eelistab siiski liha ja verd

Elon Musk on aastaid maalinud pilti tulevikust, kus inimesest autojuht on sama arhailine ja ohtlik nähtus nagu lahtine tuli bensiinijaamas. Ometi näitavad värsked andmed, et Tesla suurushullustuslikud lubadused robottaksodest, mis on kordades turvalisemad kui keskmine inimene, ei pea juba esimest tõsisemat statistikat vastu. Selgub, et tehnoloogiahiiu täielik isesõitmisvõimekus (FSD) ei ole mitte ainult kaugel veatusest, vaid teatud tingimustes lausa ohtlikum kui tavaline, vahel hajevil ja väsinud juht.

Selle asemel et tähistada võitu liiklussurmade üle, peab Tesla rinda pistma analüüsiga, mis paljastab süsteemi süstemaatilised nõrkused. Kui tavajuht suudab intuitiivselt hinnata keerulisi olukordi ja teiste liiklejate kehakeelt, siis Tesla algoritmid kipuvad kriitilistes situatsioonides hanguma või ettearvamatuid manöövreid sooritama. Statistika kohaselt satuvad isesõitmisrežiimil autod intsidentidesse sagedamini, kui Muski X-i postitustest võiks eeldada. Probleem ei ole enam pelgalt tarkvaraline ebaküpsus, vaid fundamentaalne usalduskriis süsteemi vastu, mis teoreetiliselt peaks olema eksimatu.

Kõige teravamalt joonistub probleem välja just linnaliikluses ja keerulistes ilmastikuoludes, kus Tesla eelistatud ainult kaamerad lähenemine jääb lihtsalt hätta. Erinevalt konkurentidest, kes kasutavad kalleid lidareid ja radarsüsteeme, usub Tesla kangekaelselt, et kaheksast silmast piisab. Tulemuseks on aga olukorrad, kus auto ei suuda adekvaatselt tuvastada teetöid, operatiivsõidukeid või lihtsalt ebatüüpilist käitumist, mis viib kokkupõrgeteni, mida keskmine juht oleks suutnud vältida. See kuningas on alasti hetk on eriti valus olukorras, kus Tesla on hinda kergitanud ja lubanud, et iga nende auto on ka omaniku uneajal potentsiaalne rahamasin.

Kogu see tehnoloogiline optimism sai tugeva hoobi ka reguleerijatelt, kes ei vaata turunduslikele liialdustele enam läbi sõrmede. Uurimised näitavad, et süsteemi turvalisuse statistika on olnud kallutatud, Tesla kippus arvesse võtma vaid neid hetki, kus teeolud olid ideaalsed ja kiirteel kulgemine sarnanes pigem rongisõidule. Niipea kui mängu tulevad kitsad tänavad ja ettearvamatud jalakäijad, variseb kaardimajake kokku. See tuletab meelde vana tõde: tehnoloogiamaailma beta-versiooniga võib katsetada uut äppi, aga kahetonnise metallmüraka puhul avalikel teedel on selline lähenemine pehmelt öeldes vastutustundetu.

Saksa ja Jaapani autotootjad liiguvad autonoomia poole teosammul ja konservatiivselt ning võivad nüüd kergemalt hingata. Tesla robottakso unistus tundub hetkel olevat pigem osav finantstrikk investorite rahustamiseks kui reaalne transpordilahendus. Inimene võib küll eksida, kuid ta teeb seda prognoositavalt, Tesla tarkvara aga suudab üllatada viisil, mis ei jäta ruumi ei vabandusteks ega ka teiseks võimaluseks. Tuleb välja, et rooli taga istuv liha ja veri on endiselt usaldusväärsem kui koodirida, mis ei suuda eristada kilekotti teele jooksvast lapsest.