Vene lennukid vallutavad taeva! Kohe kui mutrivõti leitakse ja keegi mäletab, kuhu tiivad käivad

Kujuta nüüd ette järgmist stseeni: kuulutad suure suuga välja mee ekspordi alustamise aga tarus sumiseb vaid kaks väsinud mesilast, kellest üks on tegelikult herilane. Just selline meeletu efektiivsus valitseb praegu Venemaa lennundustööstuses.

Pärast lääne sanktsioonide maandumist – nagu betoonplokk tiivata lennukile – lendavad venelaste läänest „laenatud“ reisilennukid sisuliselt hoolduseta. Õli vahetatakse palve ja imede jõul ning varuosi otsitakse aktiivsemalt kui vene keelt kõnelevaid Uberi juhte Berliinis.

Kohaliku lennukitööstuse reanimeerimine kuulutati muidugi kohe riiklikuks prioriteediks. Ainult et – väike konks – insenerid, need samad tüübid, kes teavad, kumba pidi tiib külge käib, saadeti rindele või lendasid hoopis toidukulleriteks, sest palk insenerina ei kata isegi Lada Niva liisingut.

Ja nüüd siis Tu-214 – see legendaarne lind, mis pidi nagu fööniks tuhast tõusma ja näitama maailmale, et venelased ehitavad ka ise! Paberil oli kõik valmis, liinid paigas, ent siis saabus argipäev – Kazani tehases suudeti tänavu valmis nikerdada ainult üks lennuk. Teise puhul alustati alles ehitust. Ja miks? Sest keegi peab ju ka Boltis töötama.

Tu-214, mis on sisuliselt kosmeetiliselt värskendatud nõukogudeaegne Tu-204 (umbes nagu Lada, millele pandi LED-tuled), pidi asendama kõik need armsad Boeingu ja Airbusi masinad, mis kokku pandud pahade kapitalistide juures. Ainult et – väike probleem – keegi ei ehita neid. Või noh, keegi ikka ehitab. Aga mitte piisavalt.

Tulemus? Tohutud plaanid ja suured loosungid, aga tootmine liigub edasi sama tempoga nagu talvekasukas kevadel. Venemaa lennundus on hetkel nagu startivalmis reaktiivmootoriga traktor – lärmi on, tossu lendab, aga keegi ei tea, kas see üldse edasi liigub. Või kui liigub, siis millises suunas ja kui komplektselt.