Kuidas Volkswagen Transporteri tappis

See on lugu sellest, kuidas ehitada maailma parim legend ja seejärel kulutada aastaid selle süstemaatilisele lammutamisele, teeseldes samal ajal, et tegu on “strateegilise innovatsiooniga”. Volkswagen Transporter ei surnud pauguga, vaid pigem masendava plastmassise krigina saatel, kuni keegi Wolfsburgis lõpuks avastas, et Exceli tabeli nurgad ei kattu enam reaalsusega.

Siin on kokkuvõte sellest tragikomöödiast kolmes vaatuses nimega “Kuidas kaotada oma identiteet”.

I vaatus: Edu uimas magamine ehk T5 ja T6 igavene elu
Kõik algas tegelikult hiilgavalt. Kui T4 1990. aastal tuli, oli see revolutsioon. Mootor ette, vedu ette: fännid karjusid pühaduseteotust, aga ehitusmehed ja surfajad nutsid õnnest, sest äkki oli neil auto, mis ei tahtnudki igas kurvis teelt plehku panna ja pakkus hiiglaslikku tühja kuubikut tagaosas.

Selle edu pealt purjetas VW mugavustsooni, mis kestis kauem kui keskmine abielu. T5 (2003) oli suurepärane evolutsioon. Aga siis juhtus midagi kummalist. Selle asemel, et luua uus platvorm, otsustas VW, et käib kah ning T6 (2015) polnud tegelikult uus mudel. See oli meisterlik facelift, nagu paneks vanaemale uued prillid ja ütleks, et ta on nüüd suunamudija. Ja uskumatu küll, see töötas! Inimesed maksid T6 eest hingematvat raha, sest see oli “Transporter”. See oli bränd, mis hoidis hinda paremini kui kuld.

Kuni ühel päeval avastati, et maailm on vahepeal muutunud ja VW istub ikka veel 2003. aasta raua otsas.

II vaatus: Elektriline meeleheide ja Deutsche Posti alandamine
Kui CO₂-normid hakkasid uksele prõmmima, tekkis paanika. VW-l polnud elektrilist kaubikut. Mida nad tegid? Nad helistasid tuunigufirmasse ABT ja palusid neil midagi põlve otsas valmis nikerdada. Tulemus? e-Transporter, millel oli 32,5 kWh aku (umbes sama palju kui tänapäeva elektrilisel tõukerattal) ja sõiduulatus, mis lõppes enne, kui sa linna piirini jõudsid. Hind oli aga selline, et ostja pidi olema kas paadunud masohhist või väga rikas keskkonnaaktivist.

Selle uimerdamise käigus toimus ajalooline piinlik sündmus, millest Volkswagenis ei tohi siiani kõva häälega rääkida: Deutsche Post palus aastaid teha neile elektriline kaubik. VW saatis neile vaid läikivaid brošüüre tulevikust, kuni lõpuks sai postiljonidel villand, nad ostsid idufirma StreetScooter ja ehitasid oma kaubikud ise. See oli märk: kuningas on alasti ja ta ei oska isegi õmblusmasinat kasutada.

III vaatus: T7 ehk identiteedikriis ratastel
Siis jõudsime punkti, kus VW turundusosakond otsustas teha midagi, mida isegi kõige segasemad stsenaristid ei julgeks: nad lammutasid ühe auto kolmeks ja panid neile kõigile sarnased nimed.

T7 Multivan: Ehitatud sõiduauto (MQB) platvormile. Tulemus? Juht istub keset autot, nina on pikk nagu Pinocchiol pärast valetamist ja kaubaruumi on 20 cm vähem. See on mahtuniversaal, mitte Transporter. Pereisad on segaduses, aga ehitusmehed naeravad homeeriliselt.

ID. Buzz: Nostalgiline disainipärl, mis maksab nagu väike lennuk, aga mahutab vähem kui vana hea T4. See on auto neile, kes tahavad Instagramis lahe välja näha, mitte neile, kes peavad kipsplaate vedama.

Uus “Transporter” (Ford): Tadaa, ja siit tuleb kirss tordil. Kuna VW ei viitsinud ise uut töölooma arendada, löödi käed Fordiga. Uus Transporter on tegelikult Ford Transit Custom, millele on kleebitud VW logo.

Kujutage ette seda saksa inseneri, kes peab nüüd Hannoveri tehase asemel selgitama, miks Türgis toodetud Fordi veermikuga auto on tõeline Saksa kvaliteet. Kui sa seisad selle auto taga, näed sa Fordi silda. Kui sa istud sisse, näed sa Fordi nuppe. Aga maksma pead sa ikka Volkswageni premiumit.

Eesriie.

Kuhu me jõudnud oleme?
Tulemus on käes. Edasimüüjad upuvad laoseisu, mida keegi ei taha. Hiina tootjad (nagu Maxus või BYD) jalutavad uksest sisse, pakkudes odavamaid ja ausamaid elektrilisi tööloomi. VW vastab sellele meeleheitlike 40% allahindlustega, mis hävitab jääkväärtuse ja muudab varem investeeringuna tundunud auto lihtsalt kulukaks plastihunnikuks.

Transporter ei surnud seetõttu, et ta oli halb auto. Ta suri, sest ta lakkas olemast see üks asi, mis teda elus hoidis: universaalne tööriist. Selle asemel saime me kolm poolikut lahendust, millest ükski ei täida päriselt oma ülesannet.

Kokkuvõtteks: Volkswagen tappis Transporteri, üritades meeldida kõigile korraga. Aktsionäridele, Brüsseli bürokraatidele ja disainifännidele, unustades samal ajal ära mehe, kes hoiab käes mutrivõtit või surfilauda.