Reklaam

Uus tsink-joodaku säilitab 2000 laadimistsükli järel 94% mahutavusest

Battery
Täisekraani pilt

Briti teadlased töötasid välja veepõhise tsink-joodaku, mis säilitas laborikatsetes 2000 laadimis- ja tühjendamistsükli järel 94% esialgsest mahutavusest. Uue lahenduse võti peitub elektrolüüdis, mis võimaldab joodil salvestada senisest rohkem energiat, kasutamata selleks tugevalt söövitavaid halogeene sisaldavaid segusid. Tehnoloogia võiks tulevikus pakkuda alternatiivi liitiumioonakudele, eelkõige suurtes paiksetes energiasalvestites.

Reklaam

Londoni ülikooli kolledži (UCL) ja Oxfordi ülikooli teadlaste uuring ilmus teadusajakirjas Nature. Selle keskmes pole uus akumaterjal, vaid viis, kuidas panna jood veepõhises akus tõhusamalt ja stabiilsemalt tööle.

Tulemused on paljulubavad, kuid tehnoloogia on alles laborikatsete järgus. Teadlased pole veel näidanud, et sama vastupidavus ja jõudlus säiliksid tööstuslikes akusüsteemides.

Neli elektroni kahe asemel

Tsink-joodakud kuuluvad veepõhiste akude hulka, milles tavapärase tuleohtliku orgaanilise elektrolüüdi asemel kasutatakse vett sisaldavat lahust.

Selline lahendus pakub võimalust vähendada tulekahjuriski ning kasutada suhteliselt laialt kättesaadavaid materjale. Senini on tsink-joodakude arengut pidurdanud aga piiratud energiatihedus ja joodi ebastabiilsus laadimisel.

Tavapärases tsink-joodaku reaktsioonis saab jood osaleda kahe elektroni ülekandes. UCL-i teadlased suutsid muuta reaktsiooni nii, et jood osaleb nelja elektroni ülekandes.

See kahekordistab joodi teoreetilise erimahutavuse 211 milliampertunnilt grammi kohta 422 milliampertunnini grammi kohta.

Oluline on siiski mõista, et tegemist on joodi kui aktiivmaterjali teoreetilise näitajaga. See ei tähenda kogu aku energiatiheduse kahekordistumist, sest valmis aku sisaldab lisaks elektroodidele elektrolüüti, voolukollektoreid, eraldusmaterjale ja korpust.

Nelja elektroni reaktsioon võimaldab aga sama koguse joodi abil rohkem elektrilaengut salvestada. See on oluline samm veepõhiste akude energiatiheduse parandamisel.

Suurim probleem oli vesi ise

Veepõhise tsink-joodaku arendamisel tekib omapärane vastuolu. Vesi aitab muuta aku ohutumaks, kuid võib samal ajal takistada suurema mahutavuse saavutamiseks vajalikke keemilisi reaktsioone.

Nelja elektroni ülekandel moodustuvad joodi väga reaktsioonivõimelised vormid, mis kipuvad veega reageerima. Sellised kõrvalreaktsioonid halvendavad aku kasutegurit ja kiirendavad mahutavuse vähenemist.

Varasemates katsetes on probleemi lahendamiseks kasutatud suure kontsentratsiooniga kloriide või bromiide sisaldavaid elektrolüüte. Need aitavad reaktiivseid joodiosakesi stabiliseerida, kuid võivad olla söövitavad ja kallid.

UCL-i teadlased lähenesid probleemile teisiti.

Nad töötasid välja elektrolüüdi, mille koostisosad täidavad korraga mitut ülesannet. Osa neist kujundab elektroodi läheduses keskkonna, kuhu pääseb vähem vett. Teised aitavad stabiliseerida joodi reaktsioonivõimelisi vorme, et need ei laguneks soovimatute reaktsioonide käigus.

See võimaldab nelja elektroni ülekandel põhinevat joodireaktsiooni kasutada ilma seniste tugevalt kontsentreeritud halogeniide sisaldavate elektrolüütideta.

Tulemuseks on aku, mis suudab joodi energiasalvestusvõimalusi paremini ära kasutada.

2000 laadimistsüklit ja alles 94% mahutavusest

Uue elektrolüüdi vastupidavust kontrolliti korduvate laadimis- ja tühjendamiskatsetega.

Tsink-joodakud säilitasid voolutugevusel 1 amper aktiivmaterjali grammi kohta pärast 1000 tsüklit 96% esialgsest mahutavusest.

Teises katses säilis voolutugevusel 2 amprit grammi kohta pärast 2000 tsüklit 94% mahutavusest.

Need on laboritingimustes tugevad tulemused, eriti arvestades, et teadlased kasutasid suurema mahutavuse saavutamiseks keerukamat nelja elektroni reaktsiooni.

Samas pole kaks tulemust saadud täpselt ühesugustes tingimustes. Seetõttu ei saa neid käsitleda ühe aku järjestikuste vananemismõõtmistena.

Teadlased katsetasid lahendust nii väikestes mündikujulistes akuelementides kui ka suuremates, painduva pakendiga elementides. See näitas, et elektrolüüdi toimimine ei piirdu ainult ühe laborielemendi ehitusega.

Siiski ei tähenda erinevate elemenditüüpide edukas katsetamine veel valmis tööstuslikku akut.

Kuidas paistab uus lahendus teiste tsinkakude kõrval?

Tsink-joodakude arendamisega tegeleb mitu teadusrühma ning UCL-i saavutus pole ainus näide selle akukeemia pikast võimalikust kasutuseast.

Reklaam

Septembris 2026 avaldatud Hiina teadlaste uuringus kasutati teistsugust lähenemist, mille keskmes oli elektroodidevaheliste kõrvalreaktsioonide vähendamine. Selles katses saavutas tsink-joodaku kuni 50 000 laadimistsüklit voolutugevusel 5 amprit grammi kohta.

Teises, ajakirjas Advanced Materials avaldatud uuringus säilitas nelja elektroni joodireaktsioonil põhinev aku pärast 12 000 tsüklit 78,8% mahutavusest voolutugevusel 5 amprit grammi kohta.

Need tulemused näitavad, et tsink-joodakude pikaealisuse parandamiseks leidub mitu toimivat võimalust.

Samas ei saa laadimistsüklite arvu põhjal üht lahendust automaatselt teisest paremaks kuulutada. Katsete voolutugevused, aktiivmaterjali kogused, elektroodide ehitus ja kasutatud reaktsioonid erinevad. Suure voolutugevusega tehtud pikaajaline katse ei pruugi näidata sama tulemust aeglasemal laadimisel või suurema mahutavusega akuelemendis.

UCL-i lahenduse peamine tugevus peitub seetõttu eelkõige nelja elektroni joodireaktsiooni ja suhteliselt stabiilse veepõhise elektrolüüdi ühendamises.

Kas tsink-joodakud võiksid asendada elektriautode liitiumakusid?

Autotööstuse jaoks on uute akukeemiate areng oluline, kuid selle uuringu põhjal ei tasu veel elektriautode akurevolutsiooni oodata.

Elektriautodes on kesksel kohal suur energiatihedus: võimalikult palju energiat tuleb mahutada võimalikult väikese massi ja ruumalaga akupakki.

Veepõhistel tsinkakudel on siin märkimisväärne väljakutse. Kuigi uus elektrolüüt aitab joodi mahutavust paremini kasutada, pole teadlased veel tõestanud, et kogu akusüsteemi energiatihedus suudaks konkureerida tänapäevaste elektriautode liitiumioonakudega.

Ka aku massi, laadimiskiiruse, temperatuuritaluvuse ja tootmiskulude kohta pole piisavalt võrreldavaid andmeid.

Palju realistlikum rakendus on esialgu paikne energiasalvestus.

Näiteks päikese- ja tuuleparkide juures pole aku mass sama kriitiline kui sõiduautos. Olulisemad on hind, ohutus, kasutusiga ning võime taluda aastaid kestvat korduvat laadimist ja tühjendamist.

Siin võivad veepõhised akud pakkuda arvestatavat konkurentsi liitiumraudfosfaatakudele ehk LFP-akudele, mida kasutatakse juba laialdaselt nii elektriautodes kui ka suurtes energiasalvestites.

LFP-tehnoloogia eelis on küps tootmisahel ja tõestatud kasutuskogemus. Tsink-joodakude võimalik tugevus on aga väiksema tuleohuga vesipõhine elektrolüüt ja potentsiaalselt soodsamate materjalide kasutamine.

Kas sellest kujuneb ka tegelik hinnavõit, sõltub suuresti tootmise mastaabist, akuelementide energiatihedusest ja kogu salvestussüsteemi kuludest.

Järgmine katsumus on laborist välja jõudmine

Uuringut juhtinud UCL-i keemiaprofessor Guanjie He peab tulemusi sammuks veepõhiste akude laialdasema kasutuselevõtu suunas.

Järgmise etapina tuleb katsetada suuremaid akuelemente ning hinnata nende tööd tingimustes, mis sarnanevad tegelike energiasalvestite kasutusega.

See tähendab muu hulgas pikemaajalisi katseid, suuremaid aktiivmaterjali koguseid ning elektrolüüdi ja elektroodide käitumise hindamist erinevatel töörežiimidel.

Teadlased näitasid ühtlasi, et sama elektrolüüdikeemia põhimõtet saab rakendada ka alumiinium-joodakudes. See avardab võimalikke kasutusvaldkondi, kuid ei tähenda veel, et alumiiniumil põhinev lahendus oleks tootmiseks valmis.

Uuringu tähtsaim järeldus pole seega see, et liitiumakudele oleks juba leitud otsene asendaja.

Pigem näitasid teadlased, kuidas elektrolüüdi molekulaarset koostist muutes saab veepõhises akus kasutada energiarikkamat keemilist reaktsiooni, säilitades samal ajal hea tsüklilise vastupidavuse.

Kui see õnnestub üle kanda suurematesse ja majanduslikult konkurentsivõimelistesse akusüsteemidesse, võib tsink-joodtehnoloogia tulevikus aidata muuta taastuvenergia salvestamise ohutumaks ja taskukohasemaks.