Elektritõukeratas nõuab enamat kui tasakaalu, Transpordiamet saadab juhid veebikursusele

Elektritõukeratas jõuab kevadega taas tänavale, kuid koos liikumisvabadusega naaseb ka vana ja veidi tüütult tuttav probleem, julgus kipub oskustest ette jooksma. Transpordiamet kutsub enne hooaja algust läbima uue veebikursuse, sest kergliikurite õnnetusstatistika ei jäta eriti ruumi romantikale. Numbrid räägivad selget keelt ja asfaldil pole kombeks vaielda.

Õnnetuste arv püsib kõrge, kuigi eufooria kipub seda varjama

Kergliikurid kuuluvad nüüd linnaliikluse tavapilti, ent nende levik kasvatas ka õnnetuste arvu. 2024. aastal juhtus kergliikuritega 413 õnnetust, vigastada sai 421 inimest ja kaks inimest hukkus. 2025. aastal registreeriti 314 õnnetust, vigastada sai 320 inimest ja üks inimene hukkus.

Eriti kõnekaks muutub pilt siis, kui vaadata õnnetuste sisu. Ligikaudu 69 kuni 75% kergliikuritega seotud juhtumitest kuulus ühesõidukiõnnetuste hulka. See tähendab üsna lihtsat ja ebamugavat tõde, enamasti ei sõida keegi sisse, vaid juht eksib ise. Põhjuseks kujunevad vale kiirus, napp sõiduvilumus, kehv riskitaju või puhtalt inimlik soov uskuda, et seekord läheb kuidagi iseenesest hästi.

Transpordiameti liiklusohutuse ekspert Darja Lukašenko Tšistotin märkis, et elektritõukeratta kiirust kiputakse sageli alahindama ja oma oskusi üle hindama. Just selline segu toodabki otsuseid, mis võtavad sekundi, kuid jätavad jälje märksa kauemaks.

Kiirus, kiiver ja kainus, kolm teemat, milles eksida ei tasu

Raskete vigastuste risk kasvab otseselt koos kiiruse ja kaitsevarustuse puudumisega. Kergliikuriõnnetustes tabavad peavigastused sageli ning kiiver vähendab raske trauma ohtu märgatavalt. Transpordiamet soovitab kiivrit kõigile sõitjatele, eriti lastele ja noortele. Alla 16 aastastel kuulub kiiver juba kohustuste, mitte soovituste hulka.

Probleem ei piirdu siiski ainult varustusega. Kantar Emori 2025. aasta uuring näitas, et 15% kergliikuriga sõitnutest tunnistas vähemalt ühel korral viimase 12 kuu jooksul sõitu alkoholi või narkootilise aine mõju all. 18 kuni 24 aasta vanuste seas tõusis sama näitaja 24 protsendini. See pole enam väike kõrvalekalle, vaid üsna sirgjooneline ohumärk.

Sama vanuserühma vastanutest 31% arvas ekslikult, et kergliikurijuhil on ülekäigurajal eesõigus. Liiklusreeglid ei jaga kahjuks plusspunkte enesekindluse eest. Reguleerimata ülekäigurajal ei saa kergliikurijuht sõites eeldada, et autojuht teed annab. Enne tee ületamist tuleb hoog maha võtta, olukord hinnata ja alles siis edasi liikuda.

Veebikursus enne esimest sõitu, mitte pärast esimest kukkumist

Transpordiamet püüab uut hooaega alustada praktilisema sammuga kui järjekordne manitsusplakat. Ameti kodulehe liiklushariduse õpikeskus pakub õppematerjale I ja II kooliastme lastele. Digiriigi Akadeemia veebikursus suunab teismelisi ja täiskasvanuid kordama põhireegleid, ohuolukordi ja ohutu sõidu võtteid. Kursuse lõpetaja saab ka tõendi.

Ameti sõnum püsib lihtne. Ohutu liiklemine ei alga hetkest, mil ratas veerema hakkab, vaid teadmistest, riskide tajumisest ja harjumusest valida mõistlik kiirus. Kevade esimene soe päev tekitab küll tunde, et linn kuulub korraks ainult sulle, kuid liiklus kipub sellise enesetunde üsna kiiresti parandama.

Laiem pilt

Kergliikur ei kao linnast kuhugi, sest kiire ja paindlik liikumine sobib tänapäeva linnaruumi liigagi hästi. Just seetõttu muutub üha olulisemaks küsimus, kas taristu, reeglid ja kasutajate oskused liiguvad sama tempoga kui tehnoloogia ise. Kui enamik õnnetusi juhtub ühe sõidukiga, siis peitub probleem vähem masinas ja rohkem inimese hinnangutes, kiiruses ning tänavaruumi loogikas. Selles valguses mõjuvad tehnilised piirangud, selgem korraldus ja sihitud koolitus märksa usutavamalt kui lootus, et kevad toob koos päikesega ka kollektiivse mõistuse.