• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 

Mini Aceman: väike elektriauto suure ego ja britiliku iseloomuga

MINI on alati olnud bränd, mis on müünud rohkem iseloomu kui plekitükke. Ja nüüd sai see iseloom uue kehastuse nimega Aceman. Mitte päris luukpära, mitte päris linnamaastur, mitte ka see veider Clubman, mida kõik mäletavad, aga keegi väga taga ei nuta. Aceman on MINI viis öelda, et jah, me teame, kuhu tuul puhub, ja ei, me ei kavatse teeselda, et bensiinilõhn on tuleviku parfüüm.

Aceman istub MINI mudelireas täpselt sinna, kuhu varem jäi ebamugav tühimik. Ta on suurem ja tõsisem kui viieukseline Cooper, aga ei hakka Countrymaniga massi pärast kaklema. Ümmarguselt 4,08 meetrit pikk ja 1,75 meetrit lai tähendab päriselus seda, et ta mahub linnas igasse parklasse ja samal ajal ei näe välja nagu mänguauto, millel on kogemata numbrimärgid külge kruvitud. Kui Cooper on espresso ja Countryman suur vahuga cappuccino, siis Aceman on täpselt see korralik flat white, mida tellivad inimesed, kes arvavad, et nad kohvist midagi teavad.

Tehnilise poole pealt on Aceman veelgi huvitavam. See ei ole lihtsalt elektriline versioon millestki vanast. See on algusest peale ehitatud elektriautoks, ilma plaanita sinna kunagi mootoriplokki või hübriidset õigustust toppida. MINI tegi siin otsuse, mis nõuab kas julgust või head raamatupidajat, ning lõi käed BMW ja Great Wall Motori vahelise koostöö raames. Tulemuseks on Hiinas toodetud, uuele elektriplatvormile ehitatud auto, mis peaks sümboliseerima MINI järgmise ajastu algust, mitte järjekordset üleminekuvormi.

Fun fact: nimi Aceman ei ole juhuslik. See viitab vanale MINI võidusõidukultuurile ja nn ässadele, kes kunagi Monte Carlo rallil väikeste autodega suuri vastaseid alandasid. Tänapäeval tähendab see pigem nutikat linnasurfarit, kes ei tee lärmi aga soovib ikkagi tähelepanu. Teine tore fakt: Aceman on esimene MINI, mille puhul disain ja platvorm ei pidanud kordagi arvestama väljalaskesüsteemi, kütusepaagi ega mootori vibratsiooniga. See annab disaineritele vabaduse, millest Alec Issigonis omal ajal ilmselt ainult unistada oskas. Tõsi, tolleaegne MINI näeb tänase kõrval välja umbes samas mõõtkavas kui rekka karjäärikalluri kõrval.

Aceman on seega rohkem kui lihtsalt uus mudel. Ta on MINI identiteedikriisi tulemus, aus ja ilma filtrita. Kuid kas MINI saab olla elektriline ja ikka MINI? Kas see britilikult ülbe huumor töötab ka siis, kui kapoti all pole midagi, mis müriseb? Ja kas inimesed, kes kunagi vandusid, et õige MINI peab olema väike, vali ja natuke ebamugav, on valmis seda kõike uuesti defineerima? Aceman lihtsalt sõidab kohale, pistab käed taskusse ja ütleb, et jah, maailm on muutunud. Harju ära.

Väljast vaadates pole kahtlust, et Aceman on MINI, kuigi ümar ja malbe mänguauto asendus kandilisema ja sirgema kehaga, mida tootja ise nimetab karismaatiliseks lihtsuseks. Tõlge pärisellu on lihtne. Vähem nunnutamist, rohkem enesekindlust. Ja ausalt öeldes sobib sellele autole üllatavalt hästi.

Esiots on koht, kus Aceman teeb oma suurima avalduse. Klassikaline iluvõre on alles, kuigi elektriautole kohaselt suletud ja nüüd kaheksanurkne. Esituled pole enam need vanad ümmargused silmad, mis vaatasid maailma kergelt üllatunult. Need on kandilisemad LED-pakid, terava ilmega ja pisut pahurad, justkui oleks autole öeldud, et ta ei peagi enam kõigile meeldima. Tulede kuju ja valgusgraafika annavad Acemanile maskuliinsema ilme, mis paneb Cooperi kõrval seistes küsima, kumb neist tegelikult täiskasvanu on.

Külgvaates muutub pilt veelgi selgemaks. Rattakoopaid raamib paks plastäär, lävepakke katab mattmust viimistlus ja kogu siluett on teadlikult robustsem. See on MINI versioon matkasaabastest, mitte peenest Oxfordi kingast. Ukselingid uputati uksepaneelidesse, mis jätab külje puhtaks ja voolujooneliseks. See on detail, mida linnas võib mitte märgata, aga disainifriigid noogutavad selle peale heakskiitvalt. Uputatud ukselingid pole siin loomulikult ainult ilu pärast. Need aitavad ka aerodünaamikat parandada, mis elektriauto puhul tähendab päriselus paar kilomeetrit rohkem sõiduulatust. Väike asi, suur rõõm. Tõsi, viimasel ajal on hakatud nende vastu ka häät tõstma – polevat piisavalt turvaline. Eks tulevik näitab, kas need on viimased sellised või leitakse mingi lahendus ekstremsete ja/või avariiolukordade jaoks.

Tagantvaates lööb MINI oma briti päritolu taas uhkelt lauale. Vertikaalsed tagatuled on alles ja nende LED-graafikas ilutseb jätkuvalt Union Jacki motiiv. See on nagu salajane käepigistus MINI fännide vahel. Kõrgel istuv katusespoiler lisab sportlikkust.

Üldmulje on võrreldes varasemate MINIdega jõulisem ja nurgelisem. Pehmeid jooni on vähem, sirgeid pindu rohkem. See annab Acemanile hoiaku, mida võiks kirjeldada kui pisikest tanki linnas. Mitte agressiivne, vaid enesekindel. Mõnest vaatenurgast võib auto proportsioon tunduda veidi harjumatu, justkui oleks klassikaline MINI pandud kõrgema kere sisse ja lastud paisuda. Aga see on teadlik valik. Aceman ei taha olla armas. Ta tahab olla isikupärane.

Lisavarustuses saab katuse värvi, kleebiseid ja kapotitriipe kombineerida peaaegu lõputult. Ruudulipu motiiv, kontrastne katus või võidusõiduhõngulised detailid viitavad MINI võidusõidupärandile ja annavad igale Acemanile võimaluse olla natuke erinev. See on MINI, kes on natuke ülbe ja täiesti teadlik oma veidrustest.

Salongi sisenedes saab selgeks, et MINI ei kavatse ka igav olla. See interjöör ei ole disainitud inimestele, kes tahavad autos vaikselt halli plastikut põrnitseda ja elu üle järele mõelda. See on tehtud neile, kes tahavad iga kord rooli istudes väikest teatrielamust. Ja jah, see on väga teadlikult MINI.

Kõik algab suurest ümmargusest OLED-ekraanist, mis asub armatuuri keskmes nagu altar moodsale tehnoloogiale. 9,4 tolli puhast edevust, mis täidab korraga nii näidikupaneeli kui ka multimeediakeskuse rolli. See on üks neist lahendustest, mille kohta konkurendid ütlevad, et huvitav, aga meie seda ei julgeks. MINI julges. Tulemuseks on ekraan, mis näeb välja nagu futuristlik kell, mille sisse on kolinud kogu auto aju. Kiirus, aku seis, sõiduulatus on alati nähtaval ekraani ülaosas ja ülejäänud pind jääb navigatsiooni, meedia ja telefoni jaoks. Kõlab loogiliselt, töötab üllatavalt hästi.

Tõsi, kui ühendada Apple CarPlay, jookseb see ümmargusel ekraanil kandilise kujundina. Esimestel minutitel tekib tunne, nagu oleks keegi üritanud nelinurkset pilti ümmargusse raami suruda. Aga MINI värviline menüüloogika aitab asja seedida. See on natuke nagu vinüülplaadi kuulamine Bluetoothi kõlariga, pisut veider, aga samas väga MINI-lik.

Uus operatsioonisüsteem töötab kiirelt ja ladusalt. Menüüde loogika ei nõua IT-haridust, graafika on mänguline ja reaktsioonid kiired. Navigatsioonis leidub ka liitreaalsuse elemente, kus pöörded joonistatakse otse kaamerapildile. Linnas on see ausalt öeldes päris hea, sest vale pöörde tegemine muutub märgatavalt keerulisemaks. Hääljuhtimine saab samuti kiita. See ei solvu, kui räägid temaga nagu inimesega, ja saab enamasti aru, mida sa tahad. Kõik see muutub aga hetkega põnevamaks, kui üritad samal ajal roolis näiteks küpsist järada.

Ja siis on Spike. MINI virtuaalne buldog, kes on samaaegselt abiline ja maskott. Ta ilmub ekraanile, juhendab, aitab ja vahel lihtsalt eksisteerib. Stiilne peni on justkui MINI vastus vanale Microsofti klambrimehele, ainult et palju armsam ja vähem närvidele käiv. Mõnel hetkel tundub, et tal on oma iseloom. Ja ka see kvalifitseerub selleks piiripealseks veidruseks, mille pärast inimesed MINI-sse armuvad.

Materjalivalik on julgelt teistsugune. Klantsplastiku asemel kohtab armatuuril ja ustel taaskasutatud materjalidest valmistatud kootud tekstiili. See näeb välja nagu moodsa disainipoe diivan, mitte nagu tüüpilise auto sisemus. Atmosfäär on pigem hubane elutuba kui sõiduk. See on värske, see on trendikas ja jah, see tekitab küsimuse, kuidas see kõik viie aasta pärast välja näeb. Hele kangas ja päris elu ei ole alati parimad sõbrad. Aga MINI ostja ei muretse selle pärast. Tema tahab nüüd ja praegu.

Rool käe all on toekas ja BMW-likult jäme, alumine kodar kaeti tekstiilse rihmaga. See näeb välja nagu detail ideeautolt, mis kogemata tootmisse sattus. Praktiline või mitte, vaieldav. Visuaalselt väga MINI. Istmed kaetakse veganmaterjaliga Vescin, mis on nahalaadne aga ilma et ükski loom oleks protsessi käigus kannatada saanud. Küljetoed tunduvad mõõdukad ja istmed pigem pehmed. Pikema kasvu juhid võivad igatseda pikemat reietuge, sest istmepadja esiosa jääb veidi lühikeseks. See on kompromiss disaini ja ergonoomika vahel, kus disain on saanud veidi rohkem sõnaõigust.

Füüsiliste nuppude osas on MINI teinud puhastuse aga mitte revolutsiooni. Enamik funktsioone elab ekraanil, kuid ikooniline lülitite rida on alles. Seal on käivitusnupp, sõidusuuna valik ja sõidurežiimide lüliti, mis tundub nagu väike lennuki armatuuri detail. See on mehaaniline, rahuldava klikiga ja meenutab, et auto ei pea olema ainult puutetundlik klaasplaat. Ka helitugevuse reguleerimine käib päris nupu abil. Aitäh sellegi eest.

Salongi meeleolu täiendab meeleoluvalgustus, mis jookseb mööda armatuuri ja katuseäärt ning muudab värvi vastavalt sõidurežiimile. Õhtul loob see tunde, et istud moodsas lounge’is, mitte tipptunni ummikus. Väikesed detailid, nagu mustrilised kõlarikatted ja vasktooni aktsendid, annavad kogu interjöörile kontseptiliku hõngu.

Ruumitunnetus on väikese auto kohta üllatavalt hea. Ees on pearuumi piisavalt ka pikematele juhtidele. Taga mahub kaks täiskasvanut istuma, kuigi jalaruum jääb pigem linnasõitude tasemele. Nutika lahendusena on tagaistujate pea kohal laepolstris süvend, mis annab paar sentimeetrit lisaruumi. Iste asub selles klassis tavaliselt madalal, põlved veidi kõrgemal. Mugav lühikestel ja keskmistel sõitudel, pikemal teekonnal oleneb väga sõitjatest.

Pagasiruum pakub 300 liitrit ja istmeid klappides üle tuhande. See on MINI kohta tubli number. Kahekordne põhi peidab laadimiskaablid ja salongis leidub piisavalt panipaiku, topsihoidjaid ja ka juhtmevaba laadimisalus. Kandevõime on üllatavalt suur, mis tähendab, et Aceman ei karda inimesi ega pagasit.

Juhi ees klassikalist näidikupaneeli ei ole. Kõik info tuleb keskekraanilt või lisavarustusena head-up ekraanilt, mis tõuseb armatuuri ülaservast nagu väike läbipaistev visiir. See ei ole futuristlik hologramm, vaid lihtne ja toimiv lahendus, mis hoiab pilgu teel. Paljud peavad seda lausa hädavajalikuks ja neil on õigus.

MINI on aastaid lubanud go-kart tunnet, kuigi enamasti on see olnud turunduslik viis öelda, et auto on jäik ja rool keerab kiiresti. Acemani puhul on see lubadus aga elektriajastule üllatavalt hästi üle kantud. See pole lihtsalt vaikne linnamaastur, vaid masin, mis tahab, et sa rooli keeraksid natuke rohkem kui hädavajalik.

Juba esimesed meetrid annavad märku, et elektriline pöördemoment tehti MINIle liitlaseks. Aceman reageerib gaasile erksalt ja ilma igasuguse mõtlemispausita. Kogu moment on saadaval kohe ja see tähendab, et foori tagant minnes on Aceman sageli see, kes teised maha jätab. Mitte agressiivselt, vaid enesekindlalt. Linnakiirustel on see auto meeldivalt kärme ja spontaanselt elav, täpselt selline, nagu üks MINI peabki olema.

Numbrid paberil on korralikud, kuid mitte šokeerivad. 0–100 km/h alla kaheksa sekundi on väikese elektrilise crossoveri kohta täiesti viisakas, ent Acemani trump ei ole sirgjooneline sprint. Pigem on see esimesed 50 km/h, kus auto tundub lausa ülemeelik. Kiirtee möödasõitudel muutub tempo rahulikumaks ja suuremat sportlikku pauku siit ei tule. Isegi kõige jõulisem variant ei taha olla dragstripi kangelane. Aceman tahab olla lõbus, mitte hirmutav.

Kiirendusega käib kaasas ka MINI enda loodud kunstlik helimaailm. Kõlaritest kostev futuristlik urin annab sõidule emotsiooni, mida elektriautodel vahel puudu jääb. Mõne jaoks on see tore, teise jaoks liigne. Hea uudis on see, et vajadusel saab selle vaikseks keerata ja nautida elektriauto loomulikku rahu.

Seal, kus Aceman päriselt särab, on kurvid. Vedrustus on jäik, kere kontrollitud ja rool terav. See on auto, mis reageerib juhile kohe ja ilma filtrita. Roolitunnetus on otsene ja täpne, justkui oleks insenerid seadistanud selle rohkem entusiasmi kui mugavust silmas pidades. Aku paikneb põrandas, raskuskese on madal ja ligi 1,8-tonnine mass tundub hästi maskeerituna. Kiiretel suunavahetustel püsib auto kindlalt maa küljes ja kaldumine on minimaalne.

Kurvilisel teel juhtub see klassikaline MINI moment. Sa unustad, et sõidad väikese elektrilise linnamaasturiga, ja hakkad kohtlema Acemanit nagu hot hatch-i. Esiots järgib rooli kirurgilise täpsusega ja tasakaal püsib neutraalne ka siis, kui tempot tõsta. Alajuhitavus ei trügi esile ja auto jääb prognoositavaks ka siis, kui juhil tekib tahtmine piire kompida. See ongi see go-kart tunne MINI moodi. Mitte sõna otseses mõttes, vaid tunnetuslikult. Auto on sinuga samal lainepikkusel.

Aga nagu alati, on igal medalil ka tagakülg. Jäik vedrustus tähendab, et meie tänavad ei jää tagasisideta. Teravad augud, rööpad ja lamavad politseinikud annavad endast Acemanis väga valusalt märku. Suuremate velgedega muutub sõit kohati närviliseks. Linnas tähendab see, et auto ei silu teed, vaid loeb selle sulle ette. Maanteel, siledal asfaldil, on pilt hoopis teine. Seal on Aceman stabiilne, vaikne ja meeldiv kaaslane. Tuulemüra on väike ja elektriajam teeb oma tööd vaikselt ning kultuurselt.

Pikal sõidul võib sportlik häälestus väsitama hakata, eriti kui teeolud pole ideaalsed. Istmed võiksid pakkuda rohkem külgtoetust ja tagaistujad ei tunne end luksuslikult. Aceman tuletab siin meelde, et ta on eelkõige linnakeskne karakter, mitte pereuniversaal, millega mandrit läbida.

Sõidurežiimid annavad juhile võimaluse auto iseloomu muuta. Green on rahulik ja kokkuhoidlik, Core igapäevane ja tasakaalus ning Go-Kart see, kus Aceman lõpuks oma nime õigustab. Režiimi vahetus ei muuda ainult gaasipedaali ja rooli, vaid kogu auto meeleolu. Valgustus, helid ja isegi tervitusanimatsioonid kohanduvad vastavalt. Zen-režiimis tervitab sind linnulaul, sportlikumates seadetes kostab entusiastlik helisignatuur. See on natuke teatraalne, aga jällegi väga MINI.

Enamik juhte leiab lõpuks ühe lemmikrežiimi ja jääb selle juurde. Pidev värvide ja helide vahetamine võib pikapeale väsitada. Aga võimalus on olemas ja sellega on huvitav elada.

MINI Aceman on elektriauto selle kõige puhtamas ja ausamas tähenduses. Üks mootor, esivedu, üks käigusuhe ja kõik. Mõnes mõttes lausa värskendavalt sirgjooneline, eriti brändi puhul, kes oskab tavaliselt ka ukselinki turundada kui elumuutvat kogemust.

Valikus on kaks põhimudelit ja siis see traditsiooniline MINI kroonijuveel, John Cooper Works. E on baas, SE on mõistlik valik ja JCW on see, mis tekib siis, kui MINI turundusosakond joob liiga palju kohvi ja otsustab, et rahvas väärib kiiremaid südamelööke.

Aceman E tuleb 38,5 kWh kasutatava akuga ja 135 kW ehk 184 hobujõuga. Pöördemoment 290 Nm. See tähendab, et foori tagant minnes on ta tegelikult palju erksam, kui baasversiooni silt lubaks arvata. 0–100 km/h 7,9 sekundit ja tippkiirus 160 km/h. Paberil täiesti viisakas. Linnas tundub see sageli isegi rohkem kui viisakas.

Aceman SE on juba see, mida enamik inimesi päriselt tahab. Kasutatav akumaht 49,2 kWh, võimsus 160 kW ehk 218 hobujõudu ja 330 Nm. 0–100 km/h umbes 7,1 sekundit ja tippkiirus tõuseb umbes 170 km/h kanti. Ehk siis sama idee aga rohkem hingamisruumi.

Ja siis Aceman JCW. Traditsiooniliselt tähendab JCW MINIs seda, et kõik muutub natuke valjemaks, natuke teravamaks ja natuke kallimaks. Elektriajastul on valem sarnane. Üks mootor, esivedu aga võimsust 258 hobujõu kanti ja moment 340 Nm. 0–100 km/h umbes 6,4 sekundi kandis. Tippkiirus umbes 200 km/h. See ei ole rakett, see on sportlikum versioon, mis teeb sama asja entusiastlikumalt.

Kusjuures kõik need versioonid on esiveolised. Isegi JCW. See on tänapäeva elektriautode maailmas peaaegu nagu avalik ülestunnistus, et me ei hakanud siia teist mootorit juurde panema, sest me ei tahtnud kaalu ja hinda veel üles ajada. Mõni ostja solvub, mõni hindab.

Akud on Acemanil teadlikult pigem väikesed. Mitte mingi 90 kWh „sõida Lapimaale ja tagasi” laadis. Algab umbes 38,5 kWh kasutatavat mahtu, SE ja JCW umbes 49,2 kWh kasutatavat mahtu, bruto numbrid on muidugi suuremad. See hoiab kaalu kontrolli all ja hoiab auto MINI moodi elavana, aga see tähendab ka seda, et sõiduulatuse osas tuleb päriselus täiendavalt ka mõistust kasutada.

WLTP järgi on SE sõiduulatus kuni 406 km ja E umbes 301 kuni 309 km. See on ametlik maailm, kus tuul ei puhu, temperatuur on ideaalne ja keegi ei kasuta soojendust, sest miks peaks seda labori stendil tegema.

Pärismaailmas on pilt realistlikum. Näiteks EV Database paneb SE “real range’i” oluliselt madalamale ning see klapib hästi sellega, mida näeb igapäevases kasutuses. Ehk see auto on tehtud eelkõige linna, äärelinna ja päevaseks normiks, mitte marsruudiks Madrid–Varssavi ühe peatusega.

Laadimisvõimekus on täpselt selline, nagu MINI puhul aimata võiks. Piisav, viisakas aga mitte see, millega kohvikus sõbra ees eputada. DC kiirlaadimine: E kuni 70 kW, SE ja JCW kuni 95 kW. AC laadimine: kuni 11 kW Type 2 kaudu.

Praktikas tähendab see, et 10–80% laadimine on suurusjärgus umbes pool tundi, sõltuvalt laadijast, temperatuurist ja sellest, kas aku on eelnevalt soojaks aetud. Ja just siin tuleb MINI pluss. Aku eelsoojendus on võimalik ja see käivitub automaatselt, kui sisestad laadija navisse sihtkohaks. Ehk kui sa viitsid mängureegleid järgida, saab Aceman laadimiskiiruse kätte viisakamalt. Ehk kui tänapäeva kiirlaadimise eliit on nagu espressoaparaat, mis sülitab sekundiga 150 kW välja, siis Aceman on pigem korralik mokakann. Ta teeb töö ära, aga ta ei kiirusta sinu närvide rütmis. Hea uudis on see, et väiksem aku tähendab, et sa ei pea laadima tohutut akupakki. Halb uudis on see, et sa ei saa ka tohutut akupakki.

Kui sul kodus või tööl AC on olemas laadimine, muutub Aceman igapäevaselt väga lihtsaks autoks. Ööga saab asja täis ja hommikul on kõik hästi. Kiirlaadijasse satud siis, kui lähed pikemale otsale ja siis tuleb arvestada, et paus on natuke pikem kui mõnel uuel konkurendil, kes oskab suurema võimsusega laadida. Aga Aceman ei pretendeerigi praktilisuse olümpiale. Ta müüb emotsiooni, disaini ja seda MINI tunnet, ainult et pistikuga.

Ühtlasi eeldab Aceman ka lihtsalt, et elementaarne auto näeb, mõtleb ja vahel ka sekkub. Ja teeb seda üsna britilikult viisakalt ja pidurit vajutades.

Alustame põhitõdedest. Automaatne hädapidurdus on olemas ja mitte ainult selleks, et paberil hästi kõlada. Auto jälgib ees toimuvat radarite ja kaamerate abil ning tunneb ära autod, jalakäijad ja jalgratturid. Linnakiirustel töötab süsteem veenvalt. Kui juht jääb mõtisklema elu mõtte üle ja eesolev liiklus aeglustub, langetab Aceman mõne ebameeldiva otsuse sinu eest ise ära. Auto kasutab ka regeneratiivpidurduse nutikamat loogikat. Kui lased gaasi lahti ja ees on takistus, pidurdab auto tugevamalt juba enne, kui olukord kriitiliseks muutub. Tulemus on tunne, nagu istuks kõrval kogenud instruktor, kes lihtsalt teeb õigel hetkel asja ära.

Sama loogika kehtib ka pikematel laskumistel. Aceman ei lase end allamäge veerema nagu ostukäru parkla nõlval. Auto hoiab kiirust kontrolli all, rakendades mõõdukat energiatagastust. Esimestel kilomeetritel võib see juhile tunduda kummaline, aga üsna kiiresti saab aru, et tegemist on nutika turvalisuse ja mugavuse ristandiga.

Juhiabisüsteemide nimekiri on pikk ja ootuspärane. Adaptiivne püsikiirusehoidja hoiab distantsi eesliiklejaga ja teeb seda sujuvalt, mitte hüplikult. Sõiduraja hoidmise assistent loeb teekattemärgistusi ja aitab autot reas hoida ja piiksub entusiastlikult, kui sa lubatud kiirust juhtud ületama. Jah, ta aktiveerub iga käivitusega, nagu tänapäeval kombeks. Aga MINI on vähemalt niipalju tegija, et annab armatuurile eraldi nupu, millega saab selle ühe vajutusega vaigistada. Väike, aga oluline detail neile, kes tahavad vahel ka ise rooli keerata.

Pimenurga hoiatus töötab diskreetselt. Küljepeeglisse ilmuv märgutuli annab teada, kui kõrvalreas keegi varitseb. See ei ehmata ega ehmu, lihtsalt informeerib. Tagurdamisel on elu lihtsaks tehtud. Parkimisandurid ees ja taga ning tagurduskaamera on standardis. Parklast välja tagurdades hoiatab ristuva liikluse assistent külgedelt lähenevate autode eest. See on üks neist süsteemidest, mida märkad alles siis, kui see sind päästab. Ja siis tunned tänulikkust.

Kes tahab rohkem, saab ka rohkem. 360-kraadi monitor kuvab auto linnulennult vaate keskmisele ekraanile ja muudab kitsastes oludes manööverdamise peaaegu videomänguks. Veel samm edasi on autonoomne parkimisabi. Aceman suudab tuvastada sobiva parkimiskoha ja roolib end ise piki või risti parklasse. Juht kontrollib vaid pidurit ja kiirust. Jah, see on see hetk, kus esimest korda võtad käed roolilt ja mõtled, kas sa ikka usaldad seda. Ja siis avastad, et auto teeb asja rahulikumalt ja täpsemalt kui enamik inimesi.

Turvalisus ei piirdu ainult aktiivsete süsteemidega. Head-up display mängib siin olulist rolli. Oluline info kuvatakse juhi vaatevälja, nii et pilk püsib teel. See ei tundu esmapilgul turvaelemendina aga reaalses liikluses on see just see väike asi, mis hoiab tähelepanu seal, kus peab. Lisaks jälgib auto juhi käitumist ja hoiatab väsimuse korral. Kui rooliliigutused muutuvad loiuks ja sõit venib pikaks, annab Aceman märku, et kohvipaus ei olekski nii halb mõte.

Passiivse turvalisuse osas on kõik ootuspärane ja korralik. Turvapadjad igas mõistlikus suunas, sealhulgas põlvepadi juhile, tugevdatud kere struktuur ja automaatne hädaabikõne eCall, mis avarii korral ise abi kutsub. See on see vaikne kindlustus, mille olemasolu loodad mitte kunagi kontrollida.

Aceman ei püüa olla õpetaja ega lapsehoidja. Ta on pigem see intelligentne sõber, kes märkab ohtu enne sind ja sekkub siis, kui asi hakkab tõsiseks minema. Ta laseb sul sõita ja lõbutseda aga hoiab vaikselt selja tagant silma peal. Ja tänapäeva liikluses on see üsna oodatud kombinatsioon.

Seda autot ei valita Exceli tabeli alusel. Kui sinu ostuotsus sünnib kilovatt-tundide, pagasiliitrite ja sentimeetrite võrdlusest, siis vaata rahulikult edasi. MINI ei solvu. Aceman on loodud neile, kes eeldavad oma sõidukilt midagi enamat kui lihtsalt vaikset liikumist punktist A punkti B. See on masin, mis tahab, et sa temasse suhtuksid nagu karakterisse, mitte nagu tarbeesemesse.

Disainilt julge ja natuke ülbe, ei püüa Aceman kõigile meeldida ja see on tema suurim tugevus. Ümmargune ekraan keset armatuurlauda, virtuaalne buldog Spike, värvilised valgusrežiimid ja britilikud detailid ei ole juhuslikud trikid. Need on teadlikud valikud, mis loovad tunde, et auto on elus. Mitte päriselt, aga piisavalt, et sa temasse hommikul istudes kulmu ei kortsutaks.

Sõiduomaduste poolest on Aceman ehtne MINI. Kurvides mänguline, rooli kaudu suhtlev ja valmis juhti kaasa haarama. Elektriajastu pole siin MINI olemust ära söönud, pigem on see andnud võimaluse keskenduda puhtale juhitavusele. Go-kart tunne ei ole küll see, mida füüsikaseadused täielikult lubaksid aga emotsionaalses mõttes on MINI sellele väga lähedal.

Praktilisus on koht, kus tuleb ausalt peeglisse vaadata. Sõiduulatus on pigem mõõdukas, laadimiskiirus käib kah, mitte klassi parim. Tagaistmel on ruumi rohkem kui vanades MINI-des, aga mitte nii palju, et neli pikka täiskasvanut rõõmust hüppaksid. Hind võib lisavarustusega kiiresti kerkida territooriumile, kus konkurendid pakuvad rohkem ruumi ja pikemat läbisõitu. Aga need konkurendid ei paku seda tunnet.

Ja just see tunne on Acemani trump. Istu sisse ja auto tervitab sind. Vaheta režiimi ja salong muudab meeleolu. Keera rooli ja tunned, et auto tahab sinuga koostööd teha. See ei ole masin, mis tahab olla nähtamatu. See tahab, et sa teda märkaksid. Jah, keegi võib öelda, et see on suur mänguasi. Aga MINI on alati olnud natuke mänguasi. Hea mänguasi.

Aceman ei püüa olla kõige mõistlikum valik. Ta püüab olla kõige meeldejäävam. Ja selles rollis õnnestub ta suurepäraselt. Kui sulle meeldib mõte autost, millel on iseloom, nägu ja natuke üleannetu hing, siis on Aceman täpselt sinu rida. Väike auto, suur isiksus ja piisavalt enesekindlust, et mitte vabandada selle pärast, mis ta on.