• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 

Proovisõit - Hyundai Bayon Cross

2021. aastal sündinud Bayon on midagi sellist, mida moodsas autotööstuses kutsutakse B-segmendi linnamaasturiks. Kõlab uhkelt, aga tegelikult tähendab seda, et tegemist on Hyundai kõige pisema SUV-ga, mille kõrval isegi pisike Kona paistab nagu paksuke onu sünnipäeval. Bayon sündis täitmaks tühimikku pärast ix20-t ning tehniliselt pole see midagi muud kui luukpära i20 ning kuna tänapäeval tahavad kõik lihtsalt natuke kõrgemal istuda, siis palun väga – Hyundai tõstis tooli kõrgemale, puhus pakiruumi suuremaks ja ütles, et voilà, siin on teile täiesti uus mudel, nimeks Bayon. Ja see nimi? Bayonne – üks Prantsusmaa väikelinn – Hyundais leiti, et see kõlab piisavalt eksootiliselt ja euroopalikult.

Aga ärgem mingem liiga küüniliseks, eest Bayon on tegelikult üpris tubli auto. 2022. aastal pälvis see Saksa autoajakirja Auto Bild poolt isegi uhke tiitli „Best Import Car“. Jah, Hyundai – Korea ettevõte – võitis Saksamaal „parima importmaasturi“ auhinna. Kujutage ette, millist valu pidi see tekitama Wolfsburgi ja Rüsselsheimi inseneridele, kes tol õhtul oma bratwurst’i ja pilsner’it kindlasti ohtrate pisaratega kastsid.

Mida siis sakslased ja ka kõik teised selles Bayonis nägid? Eelkõige stiilset disaini, ruumikat salongi ja kuhjaga varustust, mis on selles hinnaklassis ju üsna haruldane. Välimuselt on see nagu moodne spordijalanõu: mugav, trendikas ja piisavalt praktiline, et sellega saaks käia nii peenemas restoranis kui ka naabri juures kartuleid laenamas.

2024. aastal läbis see väike Korea-prantsuse moesõiduk kerge uuenduskuuri. Kas see tõi kaasa revolutsiooni? Vaevalt küll. Kuid nagu teada, pole revolutsioon alati vajalik. Vahel piisab ka sellest, kui vanale asjale veidi värsket meiki peale tõmmata ja lasta inimestel uskuda, et kõik on jälle uus ja ilus. Ja selles pole ju mitte midagi halba.

Välimuses hakkab esimese asjana silma kitsas LED riba auto esiosas. See kannab uhket nimetust „Seamless Horizon“ ning auto meenutab nüüd väikest kosmoselaeva, millel on moodsad päikeseprillid ees.

Lisaks disainiti ümber ka põrkeraud ning iluvõre, mis on nüüd kitsam ja sportlikum. Eesmine alumine kaitsepaneel imiteerib edukalt metallist põhjakaitset, kuigi tegelikult teavad kõik, et sellega metsa seenele ilmselt ei läheks. Aga vähemalt näeb välja robustne, mis ongi ju väikese linnamaasturi peamine eesmärk.

Tagatuled said uue ja stiilse valgusgraafika ning neid ühendab nüüd kitsas horisontaalne riba. Tagastangel on rohkem kerevärvi ja väike, efektselt disainitud difuusorilaadne moodustis – mitte et sellel väiksel masinal reaalselt aerodünaamikast midagi kasu oleks, aga vähemalt näitab, et Hyundais teatakse, mis asi see difuusor üldse on.

Mõõtmetelt pole auto muidugi muutunud – pikkust endiselt 4,18 meetrit, laiust 1,78 meetrit ning kõrgust umbes poolteist meetrit. Kuid Hyundai on mõõtude muutmise asemel panustanud nutikale ruumikasutusele, mille tulemuseks on klassi kohta tõeliselt korralik 411-liitrine pakiruum. Just nii – pisike linnamaastur, kuhu saad vabalt visata paar suuremat poekotti või vajadusel isegi mõne keskmise suurusega koera.

Bayoni sisemus on täpselt selline, nagu võiks oodata ühelt väikeselt Korea linnamaasturilt, mille ostmiseks pole vaja röövida panka ega pantida ämma juveelikogu. See pole mingisugune peen Šveitsi kell ega Itaalia disainmööbel – pigem meenutab salong korralikult organiseeritud kontorilauda, mille peamiseks eesmärgiks on funktsionaalsus ja loogika, mitte ilu ja elegants.

Materjalide valik? Noh, kui keegi ootab siin eksklusiivset nahka ja hõbedat, siis paraku peab ta pettuma. Kõik on üsna must ja hall ning, ehk isegi lausa süngevõitu. Justkui disainer oleks saanud oma inspiratsiooni põhjamaade novembrikuisest ilmast või vihmasest Birminghamist – kindlasti praktiline, aga rõõmsaks see just ei tee. Istmed kaetakse vastupidava tekstiiliga, mis peab tõenäoliselt vastu ka tuumasõjale ja laste jäätisele. Dekoratiivseid elemente on minimaalselt, mis jällegi rõhutab seda, et tegu pole autoga edevatele Instagrami suunamudijatele, vaid inimestele, kelle jaoks on oluline eelkõige sõit punktist A punkti B.

Kuid Bayoni päästab selle praktilisus ja ergonoomika. Kõik nupud ja lülitid on täpselt seal, kus eeldad, ning nähtavus on suurepärane tänu isteasendile, mis võimaldab vaadata üle paljude liiklejate nagu kaelkirjak loomaaia aiast. Digitaalne ekraan armatuuris on baasmudelis umbes sama suur kui keskmine nutitelefon aga kõrgemates varustusastmetes saab selle asendada märksa suurema ja uhkema 10,25-tollise näidikupaneeliga, mis pakub erinevates sõidurežiimides erinevat pilti.

Keskkonsooli krooniks on aga tõeliselt suur – jällegi 10,25-tolline – puutetundlik ekraan, mida Hyundai pakub juba baasvarustuses. Jah, isegi kõige odavam Bayon saab ekraani, mis paneb mõned Saksa autotootjad piinlikkust tundma. Loomulikult sisaldab see multimeediakeskus sisseehitatud navigatsiooni, Apple CarPlayd, Android Autot ja Bluetoothi. Kaarte saab nüüd uuendada otse internetist.

Reisijad saavad oma telefone laadida ühes USB-A ja kahes USB-C pesas, ning kõrgemates versioonides on olemas ka juhtmevaba laadimisalus. Tippvarustus pakub isegi Bose helisüsteemi kaheksa kõlari ja bassikõlariga – luksus, mida tavaliselt kohtaks pigem Audi või Lexuse salongis, mitte Hyundai soodsaima linnamaasturi pardal.

Bayoni salongi sisenejad võivad esmalt arvata, et on sattunud ajamasinasse. Mitte tulevikku, vaid hoopis ajastusse, kus käsipidur oli veel kangiga tõmmatav ja temperatuuri sai reguleerida ilma, et peaksid puutetundlikku ekraani poole tantsisklema nagu purjus pianist.

Just nimelt, Hyundai on otsustanud, et moodsus pole alati edu võti. Seal, kus Volkswageni insenerid suruvad ekraanid isegi kindalaekasse, on korealased jätnud kõik kenasti füüsilisteks nuppudeks ja hoobadeks. Bayonis leiad vana hea käsipiduri kangi, korraliku käigukangi ja päris pöördlülitid kliimaseadme jaoks. See võib tunduda vanamoeline, kuid tegelikult on see lihtsalt super.

Aga ärgem laske end petta sellest anti-tech hoiakust. Hyundai pole unustanud, et 21. sajand siiski kestab. Salongivalgustus on nüüd täielikult LED-põhine ja kõrgemates varustusastmetes kuulub pardale isegi 64 erinevas toonis meeleoluvalgustus.

Ruumikus on Bayoni salongi trumpäss. Kõrge lagi ja nutikalt vormitud istmed tähendavad, et ka pikkadel sõitjatel on taga piisavalt pearuumi. Teljevahe on piisavalt pikk, et isegi kõige pikajalgsemad sõbrad mahuksid mugavalt ära. Istmed ise on pehmed ja sobivad nii linnas ummikus istumiseks kui ka maanteel pikki kilomeetreid neelates. Noh, väga palju neid olla ei tohiks aga midagi siiski.

Materjalid? Noh, siin Hyundai liiga heldeks ei läinud – kõikjal on kõva plastik, aga vähemalt pole midagi valesti – naginaid pole ja kokku on see pandud korralikult, nagu üks Korea auto ikka.

Ja loomulikult – Bayoni pagasiruum. See on mitte ainult üllatavalt mahukas, vaid ka nutikalt kahekorruselise põrandaga, mis on täiuslik, kui tahate oma poekotte ja vihmavarje korraga, ent eraldi transportida.

Mudel pakatab elektroonikast ja süsteemidest – need hoiavad su tegemistel kogu aeg silma peal ning piiksuvad aktiivselt, kui neile midagi ei meeldi. On adaptiivne sõidurajahoidja, mis käsib sul rooli õiges suunas hoida, automaatne hädapidur, mis karjub, kui jalakäija su teele satub, ja nutikas püsikiirusehoidja, mis isegi teab, kus järgmine kurv või piirang tuleb. Bayon jälgib pimedaid nurki ning hoiatab sind, kui oled liiga unine või hajevil. Ta tuletab sulle meelde, kui oled foori taga oma telefoni sukeldunud ega märka, et auto ees juba ammu minema kihutas. Kõike seda edastatakse kõikvõimalik piiksude ja prääksudega ning vahepeal ongi tunne, et audiosüsteem on selles masinas täiesti üleliigne.

Loomulikult tuleb kaasa ka turvapatjade komplekt, ABS ja ESC ning uus 4G-põhine eCall hädaabisüsteem. Kõlab juba nagu saksa luksusauto? Kuid see on lihtsalt Hyundai väikseim linnamaastur, mis millegipärast arvab, et ta on S-klassi Mercedes. Aga mõnikord on ju tore tunda, et keegi sinu eest päriselt hoolitseb.

Bayoni mootorivalik aga sai uuenduste käigus korralikult kärbitud – kui varem pakuti ka 120-hobujõulist turbomootorit, siis nüüd tuleb leppida vähemaga, sest võimsam versioon saadeti vaikselt pensionile. Alles on jäänud pisike, liitrise töömahuga kolmesilindriline T-GDi, mis pakub 100 hobujõudu ja kuni 200 Nm pöördemomenti, kui valida juurde poolhübriidsüsteem. Mootor ise pole halb, kuid kiirendus nullist sajani 11,3 sekundiga ei pane just vererõhku tõusma. See on küll piisav, et poest piima tuua ja linnas ringi kihutada, aga mitte palju rohkemat.

Kui oled veelgi suurem masohhist, pakub Hyundai ka vabalthingavat 1,2-liitrist 79-hobujõulist mootorit, mis teeb sajani kiirendamise veelgi aeglasemaks (14,2 sekundit). Selle mootoriga on Bayon umbes sama ergas kui veidi väsinud labrador, kuid vähemalt on kütusekulu meeldivalt madal.

Käigukastide osas pole suuri muudatusi – saadaval on endiselt 6-käiguline manuaal ja 7-käiguline automaat (DCT), mis teeb käiguvahetusi küll kiiresti, kuid linnakiirustel kipub vahel veidi jõnksutama nagu kogenematu sõiduõpilane.

Kokkuvõtlikult võib nentida, et Bayonit ostes saad hea hinna ja varustuse suhte, segmendi kohta päris avara ruumi, lihtsast plastikust interjööri ning üsna mageda, kuid kütusesäästliku mineku. Bayon on heas mõttes igav – auto, mis ei püüagi olla midagi, mida ta pole. Ta lihtsalt teeb, mida lubab, teeb seda hästi ja lisab sinna juurde ka väikese annuse stiili.