Proovisõit - Mercedes-Benz EQB

On autosid, mis tahavad sind vaimustada juba esimesest hetkest. Ja siis on autosid, mis ei tee sellest mingit numbrit. Nad lihtsalt on – nagu soe kampsun, mille võid alati kapist võtta, või vana sõber, kes pole kunagi kõige lõbusam, aga kes on alati kohal, kui elu laiali lagunema kipub. Mercedes-Benz EQB on just selline auto. Mitte see, mille plakat su teismelise poja seinal ripub. Aga kindlasti see, mille võtmed sa igal hommikul kõige meelsamini peeglilaualt haaraksid.

Mercedes on muidugi ehitanud mitmeid suuri säravaid ja tehnoloogiat täis elektriautosid. EQS, EQE, isegi EQC. Aga kusagil nende säravate dioodide ja täisnahast massaažiistmete vahel jäi ruumi millelegi, mis pole ei ülbe ega hüplik – kuid mis päris elus kasulikus osutub. Ja seda tühimikku tuligi täitma EQB.

See auto pole mõeldud selleks, et sa sellega Instagrami pilte teeksid. Ta pole sportlik, ta pole agressiivne ja ausalt öeldes näeb ta välja nagu päris tavaline GLB, mille sabast ripub kellegi kummalise afekti mõjul laadimisjuhe. Aga see ongi asja võlu. See on elektriauto, mis ei püüa olla Tesla või mingi futuristlik munakujuline kapsel. Ta lihtsalt teeb oma töö ära. Targalt. Hästi. Vaikides.

Masina kõige võimsam omadus: ta on praktiline. Julmalt praktiline. Kui sa oled kunagi proovinud kolm last, vankri, jalgratta, kaks koera ja paar kappi ühte autosse mahutada, siis sa mõistad. EQB suudab seda, noh, tegelikult ei suuda aga kui sul tuleb mõnel õhtul vanemad lennujaamast peale võtta ja samal ajal ka koolist lapsed noppida, siis – hoplaa! – sellises mõõdus auto aga kolmanda istmerea valik. Pole just limusiin, aga vähemalt ei pea keegi süles istuma.

EQ-mudeliritta sobitub ta nagu keskmine vend, kes teab, millal suu kinni hoida. Kui EQA on see noor, särtsakas poiss, kes tahab alati öelda viimase sõna ning EQS see turske onkel, kes käib ainult ülikonnas ja ei kõnni kunagi ilma kaardiväeta, siis EQB on see, kes toob peo jaoks söögid ja koristab pärast ära. Mitte uhke, aga alati vajalik.

Ja nüüd, 2025. aastal, on EQB saanud väikese värskenduse – lisati moodsat LED-värki, pisut kõpitseti elektroonikat ja kõige tähtsam: paremad laadimiskiirused ja rohkem mõistlikke versioone. On olemas 250+, mis läheb kaugele, aga ei liiguta suurt midagi eriti kiiresti. On olemas 350, mis liigub päris kiiresti, aga sööb akut nagu jõulupraadi. Ja siis on olemas EQB 300 4MATIC, see mõistlik kuldne tee, mis ei jookse eest ära, ega jää ka sabas lohisema.

EQB ei ürita olla midagi, mida ta pole. Ta ei simuleeri sportlikkust, ei püüa panna sind tundma nagu istuksid F1-s. Ta paneb sind tundma nagu inimene, kellel on elu kontrolli all. Sest olgem ausad – see auto ei ole glamuurne, ta on lihtsalt hea.

EQB jagab oma kuju suuresti GLB-ga, mis tähendab: sirged jooned, kõrge katus, nurgeline siluett. See pole juhus. EQB polnud Mercedesele nullist loodud elektriauto, vaid tark elektrifitseerimine olemasolevast. Ning kuigi see võib puristide silmis tunduda kompromiss, annab see EQB-le ühe väga suure eelise – ruumika ja funktsionaalse kuju, mis mahutab terve elu, mitte ainult esteetikat.

Auto mõõdud – umbes 4,68 m pikk, 1,83 m lai ja 1,67 m kõrge – ehk kompaktsest linnamaasturist juba samm edasi. Visuaalselt näeb see välja võrdlemisi pikk ja kõrge, mis tähendab, et ta mõjub päriselt nagu täismõõdus pereauto, mitte ülespuhutud luukpära. Teljevahe – 2,83 m – mängib suurt osa ruumikusest aga ka välisilme selgroogu: see annab autole tasakaalustatud profiili.

Mudelil pole ülepingutatud disainitrikke – ei liialdatud kerelihaseid, ega ulmelist tagumist C-piilarit. See on lihtsalt aus, sirge ja selge vorm, mis näeb parem välja, kui sa ootaksid, eriti kui sa sellega paar päeva koos oled veetnud. Auto mõjub justkui premium-versioon oma kastja kujuga klassist, kus praktilisus ei ole vabandus, vaid disainiväärtus.

Uus esivõre on must paneel, mis kaeti tillukeste Mercedes-Benzi tähtedega – justkui öötaevas S-klassi moodi. Efektne, viisakas ja muudab visuaalselt esiosa laiemaks ning kallimaks. Nii ees kui taga jooksevad nüüd tuli tulega kokku – LED-ribad ühendavad need üheks valgusjooneks, andes EQB-le modernse EQ-pere kuuluvuse. Velgede katted, siledamad liistud ja lisakatted põhja all – kõik selleks, et EQB liiguks voolavamalt ja kulutaks vähem. Mitte revolutsioon, aga märgatav touch. Spectral Blue, Alpine Grey ja muud uued toonid lisavad EQB-le isikupära.

Interjöör näeb pigem välja nagu hästi ehitatud Bauhausi stiilis elutuba: puhas, funktsionaalne ja piisavalt suur, et sinna mahuks korraga kolm last, üks ema, kaks poekotti ja kass, kes keeldub autosõitudest aga ronib ikka kaasa.

Armatuurlaual asuvad kaks suurt ekraani, koondatud üheks pikaks nutitahvliks – vasakul kõik, mida juht peab teadma, paremal kõik, mida lapsed tahavad näppida. Ventilatsiooniavad meenutavad lennuki turbiine, eriti kui valid AMG Line’i ja lased need roosal helendama – justkui istuksid „Blade Runneri“ lounge’is.

Materjalid on korralikud. Plastikut on, jah, aga see on see pehme, mitte see odav, mis krigiseb juba siis kui sa ainult vaatad. Istmed? Suured, mugavad ja nii toetavad, et tunne on nagu keegi kallistaks su selga. Ja kui sa arvasid, et kolmandal istmereal pole mõtet, siis jah, need on väiksed, aga sinna mahub kaks last, kes ei hakka virisema ja see on juba saavutus omaette.

Pagasiruumi saad keerata nii, et sinna mahub jalgratas (kokkupandav), vankrikomplekt ja veel ruumi jääb üle hingetõmbamiseks. Frunki pole – ees on mootor ja muud tähtsad asjad, mis „ei talu pagasit“. Aga kõik, mis vaja, mahub taha. Ja rohkemgi veel.

MBUX infotainment on nagu vestluspartner, kes tegelikult kuulab. „Hei Mercedes, ma külmetan“ – ja ta keerab soojemaks. Lisad siia veel liitreaalsusega navigeerimise, valgustuspaketi, mille värve saad vastavalt tujule sättida ja helisüsteemi, mis teeb Spotify’st sümfoonia – ning saadki salongi, mis ei hiilga klounitrikkidega aga teeb kõik, mida vaja. Ja teeb seda hästi ja vaikselt.

See onjust interjöör, kus sa tahad olla ka siis, kui ummik kestab 45 minutit ja raadio mängib kolmandat korda sama Ed Sheerani lugu. Sest EQB sees on rahulik, ruumikas ja jube hästi läbi mõeldud.

EQB turvasüsteemide loetelu on pikem kui suure perekonna toidupoe tšekk enne jõule. Mercedes on alati olnud nagu see üks kuldse käega Saksa onkel, kes ei tee midagi poolikult – ja kui asi puudutab turvalisust, siis tõmbab ta kindad kätte, prillid ninale ja kukub projekteerima nii, nagu ta ise igal hommikul oma lapsed sellega lasteaeda viiks.

Alustame kõige nähtamatumast – juhiabisüsteemidest. Nende hulk on nii suur, et tundub, nagu masin püüaks sind kogu aeg pisut hoiatada, juhendada ja vajadusel hellalt roolist eemale nihutada, kui sa jälle liiga innukalt telefoni poole kiikad. Kõik tavapärane – automaatne hädapidurdus, väsimusmonitor, liiklusmärkide tuvastus, pimenurga hoiatus, reahoidja, ristmikuassistent, tagurdamisel läheneva auto hoiatus ja nii edasi – on siin olemas.

Distronic aktiivne püsikiirushoidik on nagu su kõige usaldusväärsem kaassõitja. See hoiab distantsi, pidurdab ja kiirendab, pöörab ise kergelt rooli – ja erinevalt päris kaassõitjast ei loe sulle moraali, kui sa möödasõidul „natuke“ kiirendad. Ja kui sa lükkad suunatule põlema, teeb EQB ka rea vahetamise ise ära, ilma et peaksid pea aknast välja pistma ja kaela nihestama.

Parkimisabisüsteem? Loomulikult. Vajutad nuppu, ja auto otsib ise koha, keerab ise rooli ja pargib end täpselt nagu Saksa pensionär: rahulikult, kindlalt ja täpselt 3 cm äärekivist. Vajadusel kasutab 360-kraadist kaamerat, mis kuvab kogu auto ümbruse kui Lego-platvormi – nii täpne, et sa näed, kui su kass jookseb tagumise ratta alt läbi.

EQB-l on loomulikult 7 turvapatja, kaasa arvatud juhi põlvepadi – sest ilmselt on kellegi testis olnud olukord, kus just põlv oleks jäänud kaitseta ja Mercedes ütles: “Ei-ei, me teeme ka selle ära.” Ja see kõik on paigutatud äärmiselt tugeva kerestruktuuri sisse, mis pärineb GLB-st – ehk siis sellise auto pealt, mis oli juba algusest peale mõeldud ellu jääma nii esirindel kui ka taga.

Kui nüüd päris aus olla, siis EQB turvasüsteemide rodu on nii pikk ja peen, et pooltest ei saa arugi enne, kui need sekkuma peavad. Aga hea turvasüsteem ongi selline, mis ei sitsi sul pidevalt turjal, vaid lihtsalt valvab vaikselt taustal, valmis päästma su elu, kui sa otsustad näiteks tagurpidi parklast välja sõites samal ajal oma kohvitopsi otsida.

Mercedes-Benz EQB pole kiire auto. Jah, EQB 350 4MATIC suudab end sajani visata umbes kuue sekundiga ja EQB 300 4MATIC, see „kuldne kesktee“, teeb selle napilt alla kaheksa sekundiga. Aga see pole see, milleks ta loodud on. Kui sa otsid adrenaliini, osta mootorratas. Või langevari. Kui sa tahad autot, mis ei püüa sind iga gaasivajutusega verest tühjaks ehmatada, vaid liugleb vaikselt ja väärikalt, siis sinu valikuks on EQB.

Mootorivalikus on kolm varianti: EQB 250+ – see on esiveoline ja ühtlasi kõige suurema akuga versioon. Ühe laadimisega saab edasi 534 kilomeetrit, ehk rohkem kui vaja. Aga kiirenduses on ta umbes sama äkiline kui kassi äratamine keset päevaund – pehme, aeglane ja veidi solvunud.

EQB 300 4MATIC – just sellega sai testitud. 228 hobust, 390 Nm pöördemomenti, nelikvedu. Pole küll F1, aga foori tagant pühib minema nii, et nii mõnigi diisel jääb igatsusega järele vaatama ja mõtlema, kus elu valesti läks. Kiirendab sajani umbes 7,6 sekundiga.

EQB 350 4MATIC – kui sul on vaja lasta kõik lapsed trenni ja siis kiiresti ehituspoest läbi, siis siin on su rakett. 292 hobust ja 6,2 sekundit sajani. Aga koos sellega tuleb ka tühjenev aku ja sisekaemus: „Kas mul päriselt ikka oli seda vaja?“

Vedrustus on mõnusalt pehme, ilma et ta hakkaks õõtsuma nagu vanaisa paat. Kurvides kallutab aga ei kiigu. Nelikvedu on siin samuti olemas. Mitte „põrutan läbi muda“ maasturistiilis, vaid nutikas süsteem, mis jagab jõudu esi- ja tagasilla vahel olenevalt sellest, kus parasjagu libedam on. Seda ei tunne – ja see ongi hea. Auto lihtsalt sõidab. Ja hoiab. Ja aitab.

Roolitunnetus on, noh, elektriline. Mitte eriti jutukas, aga täpne ja usaldusväärne nagu saksa raudtee. Linnas on rool kerge nagu sulg, maanteel muutub raskemaks, kuid igal hetkel tundub, et sul on kõik kontrolli all.

EQB ei toeta 350 kW ülikiirlaadimist nagu mõni Porsche Taycan või Hyundai Ioniq 5. Aga ausalt öeldes… kas keegi vajab seda iga päev? EQB võtab vastu kuni 100–135 kW (olenevalt versioonist), mis tähendab, et 10–80% täitmine võtab umbes pool tundi. Täpselt paras aeg, et haarata kohv, teha üks kõne ja kontrollida, kas su kaaslane on ikka vankri autosse tagasi pannud.

Esimest korda EQB rooli istudes ei juhtu ilmselt midagi erilist. Pole seda “vau”-efekti ega soovi kellelegi kohe helistada ja öelda: “Sa ei kujuta ette, mis auto see on!” Ei olnud kiirendusest istmesse vajumist ega armatuurlaua valgusmängu. See auto lihtsalt hakkas sõitma. Vaikselt. Ilma draamata. Ja sõitis. Hästi. Väga hästi.

EQB ei ürita olla midagi, mida ta ei ole. Ta ei püüa Teslaga sammu pidada kiirenduses, ei proovigi olla Lamborghini disainivõistluse võitja ega püüa sulle pähe määrida illusiooni, et igal sõidul võib sinust saada rallilegend. EQB on nagu hea elukaaslane – vaikne, usaldusväärne, mugav, ei vingu ja kui vaja, siis alati olemas.