Proovisõit - Mercedes-Benz GLC

Uuel Mercedes-Benz GLC ümarad kerejooned tulenevad ilmselt peagi lisanduva GLC Coupe mudelist, sest edukat kandilist kupeemaasturit oleks üsna raske ette kujutada. Aga kuna see uus keretüüp lööb juba mitmeid aastaid laineid ning esimesel GLC-l oli see samuti olemas, siis küllap tuleb ka uus ning vähemasti varem ilmunud ajagraafikute kohaselt peaks see valmima juba järgmisel aastal. Seni aga tõmbab voolujooneline ja dünaamiline GLC kogu tähelepanu ainuüksi endale.

Meeldiv on ka tõdeda, et GLC loomisel ei unustatud sugugi, et tegu peab olema premium-segmendi autoga ning selle külge kuuluvad näiteks nii asjalik mürasummutus, kui täiuslikum mitmikhoob esivedrustus, mis kokkuvõttes võimaldavad vaiksemat ja ennustatavamat sõitmist. Kui roolitunnetuse juurde juba jutt läks, siis tuleb muidugi meeles pidada, et tegu on linnamaasturiga, ehk siis sõidukiga, mis pole ei maastur, ega sportauto, seega viimasele omast äkilisust ja täpsust pole mõtet siit eeldada. Kuid nagu nimes täht C viitab sarnasusele C-klassiga, on nad enam-vähem ühe suuruse ja mugavusastmega. Võrreldes sedaaniga on GLC muidugi pisut suurem ning võrreldes eelmise põlvega tõmmati tagumine ülend pikemaks, mis avaldub positiivselt pakiruumi mahus. Suurimaks puuduseks selles autos on vähem ruumi tagumises pingireas istujatele. Tänapäeval nii populaarset kolmandat istmerida siia ei pakuta, sest lihtsalt ei mahu ära. Samas käivad esimesed istmed aga sedavõrd taha välja, et isegi pikkadele sõitjatele on seda isegi liiga palju. Taga muidugi sellevõrra ruumi napib. Samuti võib pikkadele sõitjatele tagumisel istmel jääda ahtaks pearuum. Aga see on nii vaid pikkade sõitjate puhul, kui räägime tavalisest, siis nojah, taga on ruumi küll tagasihoidlikumalt, kuid ka pikemaks sõiduks täiesti piisavalt. Istmed ise pakuvad täiesti mõistlikku küljetuge ning on mugavalt pehmed.

Sisekujustuse põhijooned tulevad C-klassi Mercedeselt. Kogu siseinterjöör kujustati meeldivalt ning miski silma ei kriibi. Nupu- ja valitsavalik sarnaneb viimastele Mercedese mudelitele, seega GLC ei pruugi meeldida vaid neile, kellele mistahes teine viimase paari aasta Mercedes on täiesti vastu näidustatud. Paari sõnaga iseloomustades võib nentida, et erinevate funktsioonide leidmine on Mercedestel üsnagi intuitiivne, loogiline ja käeulatuses. Enamik reguleerimistest käib MBUX puutetundliku ekraani kaudu, kuid sellega kaasnev positiivne moment peitub valitsatest vabas kesktunnelis. See on täiesti personaalse sümpaatia küsimus, kuid paljudel mudelitel asub just seal, kus käsi puhkab, mingi puutetundlik ala, mida kogemata katsudes hakkavad menüüd erinevates suundades end ise kruttima.

Väliselt võib GLC-d pidada tüüpiliseks keskmise suurusega linnamaasturiks ning ühtlasi ka tüüpiliseks Mercedeseks. Kerejooned rõhutavad suurust, dünaamilisust, erinevate nõksudega, nagu näiteks esiletoodud rattakoopad ja ventileerimisribad põrkeraudadel, lisatakse visuaalset agressiivsust. Samas keskendub auto ise pigem rahuliku ja väärika sõidu pakkumisele kui sportlikkusele. Olenevalt tellitud lisavarustuse hulgast võib konkreetse sõiduki välimus teistest ka pisut erineda – Mercedese lähenemine ongi oma klientidele avara individualiseerimise võimaldamine, et muuta iga mudel ainukordseks ja sõitja vajadustele vastavaks. Jääb veel vaid lisada, et kogu auto välimus viimsegi kui detailini sai tuuletunnelis lihvitud ning tulemuseks takistustegur 0,29 – väiksem kui eelkäijal ning konkureerivas klassis mitte küll kõige parem, kuid siiski täiesti korralik tulemus. Tuuletakistus, eriti just suurematel kiirustel, mõjutab ju oluliselt kütusekulu, mis ühtlasi toobki meid sujuvalt juba GLC-le pakutavate mootorite juurde.

Hetkel pakutakse Baltikumis valikusse kaht bensiini- ja üht diiselmootoriga poolhübriidi ning lähitulevik näeb juba ette ka umbes 100-kilomeetrise sõiduulatusega pistikhübriidi, mis peaks võimaldama juba kõik igapäevasõidud elektri toel tehtuks saama. Poolhübriidist aga on niipalju kasu, et kiirendused tulevad ühtlasemad ning kütusekulu väiksem. Vahetu kogemus ütles, et oluliselt elektri kaasamist sõiduprotsessi polnud eriti märgata, järelikult pidid hübriidajam ja tavamootor omavahel väga kenasti läbi saama. Nagu juba kergelt vihjatud, kaldub GLC oma sõidustiililt pigem mugavamat, kui sportlikumat liikumist toetama – Airmatic õhkvedrustus aitab balansseerida keskmise ja pehmema seade vahel. Asjalik mürasummutus elimineerib enamiku tee-, tuule- ja mootorimürast ning laseb rahulikult kas juttu ajada või kvaliteetset helisüsteemi nautida.

Pakutava varustuse nimekiri on taaskord pikk ja põhjalik võimaldades igal ostjal endale sobivad positsioonid leida – tegu ju ikkagi premium-segmendi sõidukiga. Mercedese uue strateegia kohaselt saab GLC juba baasversioonis pardale oluliselt rohkem vidinaid, kui seda oli vana põlvkonna puhul. Näiteks kuulub standardvarustusse EASY-PACK tagaluuk, mis avaneb ja sulgub mugavalt ühe nupuvajutusega: süütevõtmelt, juhiukse lüliti või tagaluugi käepidemega. Autole võib tellida mitmeid huvitavaid lahendusi alates salongiõhu ionisaatoritest kuni panoraamkatuseluugi, meeleoluvalgustuse ja istmete massaažifunktsioonideni välja. Kõigest sellest annab parima ülevaate korralikult väljakoolitatud müügispetsialist, kelle poole antud mudeli ostusoovi korral soovitakski kindlasti pöörduda.

Oma 4716 mm pikkusega on see 60 millimeetrit pikem kui eelkäija, ühtlasi ka 4 millimeetrit madalam. Kasvasid nii teljevahe kui ka ülendid, laius jäi samaks (1890 millimeetrit). Rööbet suurendati ees 6 millimeetrit (nüüd 1627 millimeetrit) ja taga 23 millimeetrit, nüüd 1640 millimeetrit.

Tänu pikemale tagumisele ülendile kasvas pakiruum 70 liitri võrra 620 liitrini.

GLC hinnad algavad ümmarguselt 60 000 euro juurest ning jõuavad ligi 64 000-ni. Siinkohal erinevad mudelid sisuliselt vaid mootorite poolest ning varustus neile on sama, välja arvatud veljed.

Üldiselt on GLC näol tegu mugava ja meeldivalt vaikse sõidukiga, mille soetamist tasuks kaaluda küll.