Reaktiivmootoriga Bell X-76 murrab paberilt taevasse

Kujutage ette masinat, mis suudab kopterina tõusta teie koduaiast, kuid minut hiljem kihutada pilvepiiril reaktiivhävitaja kiirusega. See polegi aga järjekordne Hollywoodi ulmefilm, vaid Bell Textroni inseneride töölaual kuju võttev reaalsus. Hiljuti läbis see ambitsioonikas projekt nimega X-76 (tuntud ka kui DARPA SPRINT programm) kriitilise verstaposti: projekteerimisdokumentatsiooni kontrolli. See tähendab, et teooria on tõestatud ja nüüd algab tõeline metalli vormimine.

Kui kopterist saab hävitaja
X-76 kujutab endast tehnoloogilist kameeleoni. DARPA (USA Kaitseministeeriumi arendusprojektide agentuur) esitas inseneridele karmi väljakutse: luua masin, mis ei sõltu lennuradadest, kuid suudab lennata kiirusega kuni 830 km/h.

Belli lahendus oli geniaalselt keeruline. Õhkutõusul kasutab X-76 tiibadesse integreeritud rootoreid, sarnaselt meile tuttavatele droonidele või helikopteritele. Kuid siin peitubki trikk: kui masin saavutab piisava kõrguse, lülituvad sisse võimsad reaktiivmootorid. Sel hetkel volditakse rotorid kokku ja peidetakse õhutakistuse vähendamiseks voolujooneliselt tiiva sisse. X-76 heidab seljast kopteri kohmaka rüü ja sööstab edasi puhta reaktiivjõu toel.

Miks X-76 üldse eksisteerib?
Selle masina loomise taga on vajadus „nobedate jalgade” järele seal, kus tsivilisatsioon ja lennurajad puuduvad. Militaarmaailmas tähendab see võimekust maanduda purustatud taristuga piirkondades, evakueerida haavatuid või transportida eriüksusi tempoga, millest tänapäeva kopterijuhid vaid unistavad. See on taevane vaste maasturile, mis suudab kiirteel rinda pista Itaalia superautodega, kuid ei jää ka sooserval hätta.

Projekteerimisdokumentatsiooni kontrolli (Critical Design Review) läbimine on inseneridele nagu eksam, kus kontrollitakse iga pisimatki polti ja tarkvararida. See kinnitab, et Belli loodud HSVTOL (High-Speed Vertical Take-Off and Landing) tehnoloogia on ohutu ja valmis füüsiliseks katsetamiseks.

Digitaalne aju ja monoliitne keha
X-76 juhtimine on nagu sümfooniaorkestri juhatamine. Üleminek kopterirežiimilt lennukirežiimile kiirusel üle 700 km/h nõuab ülitäpset kontrolli, mida on võimalik saavutada vaid digitaalselt. Arvutisüsteemid peavad turbulentsi vältimiseks reageerima reaalajas hoidmaks lennumasin stabiilsena ka siis, kui tiivad ja mootorid oma konfiguratsiooni muudavad.

Belli meeskonna jaoks on X-76 auasi. See tähistab ajastut, kus me ei pea enam valima vertikaalse mobiilsuse ja toore kiiruse vahel, vaid saame mõlemad.

Uus peatükk lennundusloos
X-76 sai ametliku “X-plane” tähise, mis paneb ta samasse ritta ajaloo kuulsaimate katselennukitega. See on märk sellest, et oleme jõudmas ajastusse, kus taevas muutub veelgi väiksemaks ja vahemaad lühemaks.