Vaata, kuidas elektriauto laadimine võib minna kallimaks kui sisepõlemismootoriga auto tankimine

Elektriauto omanikule müüdi kunagi ilus pilt: sõidad laadijasse, pistad juhtme külge, käid poes ja tuled tagasi odavalt laetud auto juurde. Tallinnas võib see ilus pilt aga üsna kiiresti muutuda väikeseks kriisiks. Põhjus on lihtne: laadimine ja parkimine ei ole alati sama teenus.

Näiteks. Enefit Volt küsib raha elektri eest. Parklaomanik või parkimiskorraldaja võib samal ajal küsida raha selle eest, et auto üldse seal seisab. Kui auto jääb laadijasse liiga kauaks, võib otsa tulla veel ajatariif. Nii tekib olukord, kus juht arvab, et maksab ainult kilovatt-tundide eest, aga tegelikult maksab ta elektri, parkimiskoha ja laadija hõivamise eest. Väike roheline pakett, ainult arve on hallilt linnalik.

Kõige salakavalam ongi see, et laadimisäpis nähtav hind ei pruugi näidata kogu kulu. Kui laadija asub kaubanduskeskuse, parkimismaja, büroohoone või eraparkla territooriumil, tuleb eraldi kontrollida parkimistingimusi. Mõnes kohas on laadimise ajal näiteks esimene tund tasuta, mõnes kohas tuleb valida õige parkimistsoon, mõnes kohas jookseb parkimistasu ööpäev läbi. Juhe auto küljes ei ole parkimispilet, kuigi loogiline oleks seda uskuda.

Võtame lihtsa näite. Kui auto võtab kiirlaadijas 50 kWh elektrit hinnaga 0,50 €/kWh, maksab laadimine 25 eurot. See ei kõla veel traagiliselt. Aga kui auto jääb laadijasse tund aega liiga kauaks ja ajatariif on 0,20 €/min, lisandub 12 eurot. Kui parkimine maksab samal ajal 3 eurot tunnis, on kogukulu juba 40 eurot. Sellisel juhul ei maksnud elekter enam 0,50 €/kWh, vaid tegelik laadimiskord läks maksma 0,80 €/kWh. Siin hakkab juba ka vana bensiiniauto kõrval õnnelikult mõmisema.

Ajatariifi mõte ei ole iseenesest kuritahtlik. Kiirlaadija ei ole parkimiskoht, vaid laadimiskoht. Kui auto on täis, peaks omanik selle ära viima, et järgmine juht saaks laadida. Probleem tekib siis, kui inimene läheb korraks poodi, sööb, teeb ringi peale, unustab aja ja tuleb tagasi siis, kui auto pole enam laadija kasutaja, vaid laadija pantvangistaja. Vahe on selles, et lunaraha maksab lõpuks omanik ise.

Tallinnas lisab asjale veel oma vürtsi avaliku parkimise kord. Elektriauto ei tähenda automaatselt tasuta parkimist. Eriti tähelepanelik peab olema kesklinnas ja eraparklates, kus tingimused võivad sõltuda tsoonist, ajast, parkimisloast või konkreetsest parklaoperaatorist. Elektriauto on küll vaikne ja moodne, aga parkimiskontrolöri jaoks on ta endiselt lihtsalt auto.

Seega tasub enne laadimist teha kolm kiiret kontrolli. Esiteks vaata laadimise kilovatt-tunni hinda. Teiseks kontrolli, kas laadijal on ajatariif ja millal see rakendub. Kolmandaks uuri, kas parkimine on tasuta, piiratud ajaga tasuta või tasuline esimesest minutist. See võtab vähem aega kui hiljem arvet vaadates vaikides aknast välja põrnitseda.

Elektriauto võib endiselt olla sisepõlemismootoriga autost odavam. Kodulaadimise ja mõistliku avaliku laadimisega on kulueelis täiesti olemas. Aga linnas, eriti kaubanduskeskuste ja eraparklate juures, võib hooletu laadimine selle eelise ära süüa. Mitte aku pärast. Mitte elektri pärast. Vaid sellepärast, et autojuht arvas, et laadimisjuhe annab talle parkimises diplomaatilise puutumatuse. Aga ei anna.