Proovisõit - Volkswagen ID.4

Elektriautode peamised murekohad on tänasel päeval nende kõrge hind ja väike läbisõit ühe laadimisega. Neist see viimane hakkab juba vaikselt paranema ja uuemad mudelid lubavad juba ka pikemaid sõite ette võtta, mitte vaid linnavahel ringi tiirutada. Tõsi, terve rida „aga”-sid on veel alles, nagu laadimisaeg ja läbisõit kiiresti sõites. Kuid ka nende kallal töötatakse ning võib-olla juba paari aasta pärast saabub tõepoolest see aeg, kus elektriautod oleksid võimelised sisepõlemismootoriga sõidukitele konkurentsi pakkuma mitte ainult fiskaalpoliitilisi meetodeid kasutades, st viimaseid kõrgemini maksustades, vaid ka puhtalt omaduste põhjal võrrelduna.

Volkswageni elektriline linnamaastur ID.4 on üks hea näide sellest, kuidas tänapäevast tehnoloogiat maksimaalselt ära kasutades luua juba päris talutav ökoloogiliselt puhas sõiduk – selle läbisõiduks suurema akupakiga mudelil lubatakse lausa 520 kilomeetrit. Seega, läbisõit polekski nagu enam väga suureks probleemiks. Oleneb jällegi kuidas võtta. Maanteekiirusel saab sellest 550-st umbes 350 kilomeetrit. Kui arvestame näiteks külmad ilmad, kütmisele kulub ju samuti suur hulk energiat, ning läbitav teepikkus väheneb veel umbes 100 kilomeetri võrra. Oletagem, et meil on vaja Antslasse vanaema juubelile minna. Näeme, et Tallinna-Tartu otsa liigub vabalt ära ning tegelikult umbes siis olekski asjakohane üks väike paus teha ja samal ajal võiks ju autol ennast laadida lubada. Häda peitub aga selles, et 80 protsendini laadimiseks vajab ID.4 125 kW alalisvoolu kiirlaadijast 38 minutit. Võrdleme sisepõlemismootoriga autoga: alates tanklasse keeramise hetkest kuni väljumiseni, paagi vahepeal täis tankides, kulub heal juhul 3-4 minutit. Ilma täiendavat meelelahutust otsimata suudad laadija juures ehk kümmekond minutit sõrmi närviliselt vastu laadijat plõksides ära seista. Ja hoidku selle eest kui keegi seal juba ees seisab, tüdinult kella vaadates ja oma sõrmi närviliselt vastu laadijat plõksides. Hästi, see on muidugi selline ekstreemsemat laadi näide, kuid soetades autot 5+ aastaks soovid ju siiski, et see vahepeal kõik su vajadused ära suudab rahuldada.

Samas, kui toimetada linnas ja selle ümbruses, ei tohiks ID.4-ga, nagu ka enamike elektriautodega mingeid probleeme tekkida. ID.4 puhul poleks ka igaöine laadimine vajalik.

Volkswagen ID.4 ehitatakse väiksema sõsara ID.3 põhjale. Selle pikkus on 4584, laius 1852, kõrgus 1612 ning telgede vahe 2766 millimeetrit. Rööbe ees 1587 ja taga 1567 ning kliirens 160 millimeetrit. Varustusastmeid on Baltikumis neli: Pure, Pure Performance, Pro Performance ja GTX. Esimesel kolmel kuulub pardale üks ja viimasel kaks elektrimootorit ning veavad sellest johtuvalt kas esimesed või kõik neli ratast. Võimsused vastavalt 149, 170, 204 ja 299 hobujõudu. Viimasel juhul on see küll saadaval vaid kolmekümneks sekundiks, kuid ilmselt sellest piisab mistahes nobedamaks möödasõiduks. Konkreetne proovisõiduauto oli 204-hobujõuline ID.4 Max 1st Edition, mis suudab paigalt saja kilomeetrini tunnis kiirendada 8,5 sekundi jooksul ning kulutab liikumisel keskmiselt 17,8 kW saja kilomeetri kohta.

Kui elektriautode algusaastail, nii umbes 2010. aasta paiku, püüdsid nende loojad disainida need erilisteks, kohe kaugelt ära tuntavateks. Noh, nad ju olidki erilised, siis viimaste aastate suundumuse kohaselt sarnanevad need pigem tavalistele autodele. Ka need, mis ongi konkreetselt elektriautoks loodud ning millel muu mootoritüübiga versioonid puuduvad sootuks.

ID.4 puhul ei viita teistsugusel jõuallikale laias laastus mitte midagi ja selle võib kergelt muude autode voogu ära peita. Välisilme on teistest Volkswagenitest pisut ümaram ja voolujoonelisem aga see on ka kõik. Auto ise näeb igati kaasaegne ja kena välja, isegi tagaosa, kus disaineritel kipub tavaliselt ind ja fantaasia otsa lõppema.

Sees on lugu teistsugune – auto on jube askeetlik. Mitte küll odav aga lihtne. Selle raha eest, mida auto eest küsitakse, võiks kasvõi visuaalset luksust pisut rohkem olla. Kogu info edastatakse juhile ja sõitjatele kahe ekraani kaudu. Juhi ees olev pisem ekraan on pisike, kuid väga selge pildiga. Suurem, multimeedia oma, sisaldab endas üsna palju erinevaid funktsioone – põhimõtteliselt suudab auto lugeda kaardilt kiirusepiiranguid ja selle järgi oma sõitu sättida. Peamine info on muidugi seotud energia hulga olemasolu ja selle kulu näitamisega. Õnneks on jäetud istmesoojendusele ja temperatuuride reguleerimisele oma puutetundlik ala, mis muudab nende seadistamise kergemaks.

Lisavarustuse nimekirjast leiab ka terve rea võimalusi, mida võib oma autole lasta paigaldada ja seda listi tasuks päris põhjalikult uurida – nii üht, kui teist meeldivat/mugavat/vajalikku sealt siiski leiab.

ID.4 sõitjateruum on üsna mahukas, ka tagumises reas. Esimeste istmete mugavusele pole midagi ette heita ning akutäie järjest maha sõitmine ei väsita liialt. Elektriautole kohaselt on liikumine vaikne ja ilma vibratsioonideta. Auto ise kaalub üle 2,1 tonni ning see pole võimalik ignoreerida. Ülemäärast sportlikkust vähemalt 204-hobujõuline ID.4 ei paku, kuid uimaseks seda samuti nimetada ei saa.

Loomulikult saab igaüks aru, et elektri jõul liikumine tuleb vedelkütuse põletamisest odavam. Kuid proovisõiduauto baasversioon maksab esinduses 39’400 eurot. Koos lisadega moodustas konkreetse sõiduki hind 58’120 eurot. Siin peitubki kogu mõttekoht. Muidu väga äge auto.