Proovisõit - Dacia Duster
Duster astus esimest korda ideeautona püünele 15 aastat tagasi, 2009. aastal ning aasta hiljem turule jõudnuna tekitas parajalt furoori nii Dacia sees, kui väljaspool ettevõtet – umbes sel ajal hakkas inimkond ära pöörama ning vastupidi igasugust loogikat linnamaastureid eelistama, seega astus Duster otse lahtisest uksest sisse üüratu kasvupotentsiaaliga segmenti. Pakkudes teisalt klientidele vaid seda vajalikku, mida ühelt masinalt oodatakse, tekitas see konkurentidele palju mõtlemisainet kuidas neil oma mudelitega edasi minna.
Kui Eestis on Duster päris kindlasti Dacia müügihitt, siis mujal Euroopas seisab sel Sandero püüdmine veel ees, mis aga nüüd kolmanda põlvkonna ilmumisega ilmselt toimuma saab.
Dacia idee on läbi aegade olnud pakkuda klientidele vaid seda, mida soovitakse, hoidmaks nö kilohinda võimalikult soodsana. Kui esimene põlvkond pidi olema odav, oligi odav ja nägi ka odav välja, siis teise põlve koonukohendatud versioonil polnud enam väga vigagi. Nüüd, kus Euroopa Liidu tähtsad tädid ja onud on otsustanud autode turvalisuse huvides muuta mitmed vastavad lahendused kohustuslikuks, siis keskmine kilo hind muidugi tõuseb, kuid ka auto ise pole isegi visuaalseltki enam lihtne ja odav.
Tõsi, teatavat robustsust selles on, kuid see on taotluslik – Duster peabki esindama jõulisust ja vastupidavust ning selles segatakse rohmakus kaasaegsete lahendustega omapäraseks kokteiliks, kus Y-kujuliste LED päevasõidutulede ja suure logo kõrval prevaleerivad kandilised nurgad ja värvimata plastik. Muide, kõnealusel plastikul võib märgata pisikesi valgeid täppe – need tekivad ümbertöötlemise käigus, sest kooskõlas tänapäeva nõuetega kasutatakse sõiduki tootmisel nii palju taastöödeldud materjale kui vähegi võimalik. Dusteri plastik sai nimeks Starkle ning selle positiivse küljena tuuakse välja kriimukindlust, mis ei vaja vigastuste korral värviparandusi.
Auto välimusel pikemalt peatuma ei hakkaks – üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ning loo ülal asuv galerii sisaldab üle saja foto nii interjöörist kui eksterjöörist. Klõpsi need läbi ja täitsa adekvaatne ülevaade kõnealuse sõiduki visuaalsest poolest ongi saadud. Selgituseks vaid nii palju, et see vertikaalne plastikust osa esimestel ustel peab sümboliseerima snorklit, millega tahetaksegi edasi anda Dusteri häid maastikuomadusi.
Pakiruumi maht ulatub seljatugesid alla klappides kuni 1696 liitrini ning sõitjateruumist leiab kokku ligi 29 liitri jagu erinevaid panipaiku. Üheks ägedamaks lahenduseks Dusteri juures võib pidada katusereelinguid, mille keskmist osa saab 90-kraadise nurga alla käänata moodustades ülemise pakiruumi ilma vajaduseta täiendavate detailide järele näiteks katuseboksi paigaldamisel.
Mootorivalik koosneb 140-hobujõulisest hübriidist, 130-hobujõulisest poolhübriidist ning 100-hobujõulisest kahekütuselisest sisepõlemismootorist. Viimane on Daciatel kasutusel juba pikka aega ning võimaldab liikumist kas LPG-d ja bensiini kasutades. Kui hübriidi eelised avalduvad eeskätt linnasõidul, siis LPG versioon sobib just neile, kes enamus sõiduaega maanteedel veedavad. Hübriidversioonile lubatakse seevastu kuni 80 protsenti linnasõitudest elektrit kasutades ning seeläbi madalamat kütusekulu ning CO2 heidet. 6-käigulise manuaalkastiga uue põlvkonna 1,2-liitrine 3-silindriline turboülelaaduriga bensiinimootor, mis on varustatud kerghübriidsüsteemiga, vähendab kütusekulu ja CO2 heitkoguseid keskmiselt 10%. Pakkumisel on nelikveolised versioonid, mis koos auto kõrgema kliirensiga võimaldavad üsna arvestatavaid maastikuomadusi. Viimane jäi küll tõsisemalt proovimata – ujumiskoha otsinguil tehtud väike kõrvalpõige asfaldilt järve äärde poleks pakkunud pinget suurele osale kaasaegsetest linnamaasturitest, ega teinud seda loomulikult ka mitte Dusterile. Ülejäänud sõit oli ette nähtud kulgema mööda asfalti kus Duster midagi eriti ülevoolavat esile ei toonud, kuid sõit oli rahuldavalt mugav, rool konkreetne ning ülemääraseid niginaid-naginaid kuskilt kuulda polnud. Ka tuulemüra oli meil lubatud kiirustel suhteliselt olematu. Kiirteel kohin A-ja B-piilaris muidugi tekkis. Kui alla sebida vaiksed rehvid, siis tulemus võiks olla juba päris hea. Igasuguste mürade tasandamiseks paigaldati eelmise põlve isenditega võrreldes suuremad ja parema häälega kõlarid. Muide, eelmise põlvkonna Dusterid oli maastikul väga head, loodetavasti tekib millalgi võimalus ka uuega mingi tõsisem katsumus ette võtta. Ja veel, manuaalkastiga Dusteri varustusse kuulub vana hea käsipidur.
Istmed tunduvad kõvemapoolsed, kuid täitsa sõidetavad. Muide, ka eelmise põlvkonna Dusteri istmed esmapilgul mingit erilist muljet ei jätnud, kuid ühel kenal päeval sai autoga ligi 1000 kilomeetrit praktiliselt järjest maha sõidetud ning väljumisel polnud eluisu veel sugugi otsa saanud. Uuega kestis pikim ots ca kolm tundi ning samuti polnud häda midagi, seega kui Dusterit reklaamitakse kui perega reisimise vahendit, siis selles on suur tõetera sees.
Multimeediasüsteemi valikul jäetakse kliendile võimalus raha kokku hoida ja kasutada selle asemel oma taskutarka, koos Dacia äpiga, mis suudab enam-vähem sama funktsionaalsuse välja kanda, kui 10-tollise ekraaniga Media Display. Viimane võimaldab samas distantsilt tuvastada oma auto asukoha kaardil ning sisse lülitada tuled või helisignaali, et see parklas kergemini üles leida.
Uus Dacia Duster on 4343 millimeetrit pikk, 1813 lai, 1661 kõrge ning teljevahe ulatub 2657 millimeetrini. Kliirensit olenevalt versioonist 209 ja 217 millimeetri vahel.
Lühidalt kokkuvõttes tasub uus Duster kaalumist küll. Lihtne kuid täiesti sõidetav.