Porsche Carrera GT 25 aastat hiljem: ikoon, mida Porsche ise ei osanud ette näha

Veerand sajandit tagasi näitas Porsche Pariisis prototüüpi, mis oli sündinud Le Mansi jaoks, aga lõpetas jõukate kollektsionääride garaažides. Carrera GT jäi oma lühikese elu jooksul pigem legendiks kui praktiliseks autoks ja võib-olla just see oligi eesmärk.

1990ndate lõpus tahtis Porsche naasta Le Mansi võitude lainele, kuid poliitika, rahapuudus ja strateegiline ümberorienteerumine lõpetasid LMP2000 projekti enne, kui ükski auto starti jõudis. Prototüübi süda, kõrge pööretega 10-silindriline mootor, oli liiga kallis, et seda lihtsalt riiulile jätta. Nii sündiski Carrera GT, millel ei olnud enam pistmist ringraja spetsifiliste omadustega, vaid luksusturu ootusäreva januga uute “poster-autode” järele.

612 hobujõudu, 330 km/h tippkiirust ja käsikast koos keraamiliste piduritega kõlavad nagu mehaaniline puhas rõõm, aga reaalsus oli midagi muud: Carrera GT oli tuntud kui üks kapriissemaid ja halastamatumaid superautosid oma ajast. Walter Röhrl püüdis küll teha temast igapäevaselt taltsutava looma, kuid vähesed ostjad kasutasid teda millekski muuks kui näitamiseks.

Tehniliselt oli Carrera GT oma aja kohta muljetavaldav: süsinikmonokokk, magneesium, kevlarist detailid ja aerodünaamika otse võidusõidust. Kuid auto tähendus on pigem sümboolne: see oli Porsche vahepeatus, mis eelnes firmale olulisematele mudelitele nagu 918 Spyder, ja mis kinnistas brändi kuvandit kui tootjat, kes suudab vajadusel toota ka midagi eriti ägedat, kuigi reaalselt toodeti vaid 1270 eksemplari.

25 aastat hiljem proovib Porsche autot meenutada, sest midagi uut neil selle ikooni asemele pakkuda pole. Carrera GT jäi oma ajastu luksusliku ületootmise ja samal ajal nostalgilise insenerikunsti sümboliks: autoks, mida müüdi toona peaaegu poole miljoni euroga ja mis täna on kollektsionääride oksjonite kullavääriline trofee.