Nõukaaja absurditeater sõjalaeva ja ideelise kommunistiga

Nädalavahetusel möödus 50. aastat ühest väga märgilisest sündmusest. llmselt oleme kõik näinud filmi The Hunt for Red October. Sean Connery, hall ookean, mustad südametunnistused ja tuumatorpeedod. Aga vähesed teavad, et selle taga on päriselt toimunud lugu, mis oli sama pöörane, ainult et palju vähem glamuurne ja lõppes tunduvalt vähem hollywoodlikult. See juhtus 1975. aastal, kui Nõukogude Liidu fregati nimega Storoževoi ohvitser otsustas hetkeks, et kommunistlik masinavärk vajab restarti.

Selleks restartiks polnud vaja ameerika admirale ega CIA-d, vaid üht mereväe poliitohvitseri nimega Valeri Sablin, kes võttis Lenini sõnu tõsisemalt kui Brežnev oma igapäevakohustusi. Sablin ei tahtnud läände põgeneda ega hakata vaba maailma auks poplaulu laulma, vaid soovis päästa kommunismi kommunistide endi käest. See on umbes sama, kui püüda päästa Titanicut selle uppumise eest, olles samal ajal ise kapten ja jäämägi ühes isikus.

Kui Hollywood tegi sellest hiljem lääneliku kangelase loo, siis tegelikkus oli pigem nagu Kafka ja Monty Python oleksid kirjutanud stsenaariumi üheskoos kirjutamist. Storoževoi ei viinud rahvast revolutsioonile, vaid terve Balti laevastiku hullumeelsesse tagaajamisse, kus radariekraanidel tantsisid punased täpid ja närvilised kindralid pommitasid vale laeva. See oli Nõukogude reaalsus oma kõige siiramas absurdis: süsteem, mis püüdis päästa iseennast ühe idealisti eest, kes tahtis seda vaid parandada.

Kui Nõukogude Liidu absurditeater otsinuks endale dramaturgi, kes suudaks lavale tuua korraga nii traagika, kui ideoloogilise komöödia, siis Valeri Sablin oleks olnud ideaalne kandidaat. 1975. aasta novembris otsustas see meremees, kes pidi ametlikult jälgima, et keegi süsteemi vastu ei mõtleks, teha seda, mida ükski terve mõistusega inimene punalaevastikus ei tee: ta hakkas mõtlema. Ja veel hullem: ta otsustas tegutseda.

Mõte ise oli muidugi geniaalne nagu iga hea enesetapp: võtta üle omaenda laev „Storoževoi” ja sõita Leningradi, et kutsuda rahvas üles puhastama kommunismi selle tegelikust saastast, nimelt kommunistidest endist. Eesmärk oli püha, vahendid romantilised ja tagajärg… noh, tipptasemel bürokraatlik veretöö.

Loo peategelane Valeri Sablin polnud mingi James Bond ega ka dissident, kes unistas Lääne šampanjast ja kapitalistlikust dekadentsist. Ei, mees tahtis ausalt päästa kommunismi. Ta tahtis tagasi päris sotsialismi, kus rahvas usub loosungeid ja parteijuhid vähemalt teesklevad, et nad ka ise neid usuvad.

Tema tragöödia seisneski selles, et ta oli liiga aus olemaks edukas kommunist. Sest Nõukogude süsteemis ei olnud ruumi inimestele, kes mõtlesid nagu Lenin, oli vaid ruum neile, kes mõtlesid, kuidas ellu jääda nagu Brežnev.

Ja nii algas lugu, mis kõlab nagu Monty Pythoni sketš, kui see oleks filmitud sõjaväe salastatud arhiivides.
Oli 1975. aasta 8. novembri õhtu. Eelmisel päeval tähistati Suure Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva ja Storoževoi asus Riia reidil, olles eelmisel päeval suurtest pidustustest osa võtnud. Kuna tegu oli vabade päevadega, siis prassis igaüks vastavalt võimalustele edasi. Niisiis, keset nõukogude õhturahu ja afterparty pohmelust, kui Balti laevastiku meeste veres voolas veel odav vahuvein ja ideoloogiline vaimustus, valmistus Storoževoi tõeliseks revolutsiooniks. Mitte selliseks, kus vahetatakse parteikomitee peasekretär, vaid sellisele, kus laeva politruk otsustab ise hakata Leniniks, kapten pannakse kinni ja meeskond kuulab kõnet, mis kõlab nagu marksismiga segatud stand-up komöödia.

Sablin tegutses täpselt nii, nagu ajastu vääris, skeem oli lihtne: „me teeme revolutsiooni, aga korralikult, protokolli järgi.” Sablin meelitas komandöri, 1. järgu kapten Anatoli Potulnõi, õhtupimeduses trikki kasutades allapoole tekki. Ta teatas ülemusele, et mõned mehed olla purjus ja vajavad korrale kutsumist.
Kui kapten sinna saabus, sai ta aga ebameeldiva üllatuse osaliseks: Sablin kargas kaptenile kallale ning lasi ta kiiresti kinni võtta ja lukustada laeva etteotsa sonariruumi. Samasse sunniti ka teisi võtmeisikuid, kes võiksid vastupanu osutada.

Seejärel kogus Sablin kokku kogu laeva ohvitserkonna: pardal viibis 15 ohvitseri. Sablin teatas neile, et on üle võtnud laeva juhtimise ning paljastas oma plaani seilata Leningradi ja alustada uut revolutsiooni.

See polnud just igapäevane teade isegi karastunud nõukogude meremeeste jaoks. Otsustamaks, kes on temaga ja kes vastu, korraldas Sablin omamoodi hääletuse. Legendide järgi pani ta lauale malevigurid: valge nupp tähendas toetust, must nupp vastuseisu. Tulemuseks saadi sisuliselt lõhenenud ohvitserkond, millest umbes pool otsustas Sabliniga kaasa minna. Hääled luges ta siiski omal moel: 8 ohvitseri (sh Sablin ise) toetasid mässu ning 7 vastuhakanud ohvitseri kamandati seepeale jõuga aresti alla. Neid, kes polnud nõus, peksti korralikult läbi ja lukustati eraldi ruumi, et nad tüli ei teeks. Peale seda kuulutas Sablin kõigile, et nüüd läheb laev päästma Nõukogude Liitu tema enda käest. Noh, klassikaline „päästame hukkuvat süsteemi seestpoolt” taktika, mis seni oli õnnestunud ainult ussidel.

Laevameeskond kuulas ja imes sõnu nagu koolilapsed, kes on esimest korda näinud, et õpetaja julgeb direktorist halba rääkida. Sablin rääkis „päris sotsialismist“, aususest, tööliste väärikusest, kõik need sõnad, mida parteikongressidel kasutati ainult dekoratsioonina, aga millel nüüd korraga oli vereringe sees. Mõni madrus võttis isegi mütsi peast. Tõsiselt, kui keegi oleks tol hetkel toonud punase lipu, oleksid nad sellega tõenäoliselt kogu Riia lahe ära kaunistanud. Üks meeskonnaliige tunnistas hiljem KGB-s ülekuulajatele: “See oli mu elus esimene kord, kui keegi ülemustest rääkis mulle tõtt.”

Ent üks ohvitser, ilmselt mees, kes oli nooruses liiga palju Šveiki lugenud, otsustas, et mäng on liiga ohtlik. Nagu igas nõukogude tragikomöödias, kus kangelaslikkus lõpeb pealekaebamisega, hiilis ta ööpimeduses minema ja üritas häire anda. Nii ilmus keset ööd kail valvuri juurde keegi, kes väitis, et fregati meeskond on hulluks läinud ja üritab „ kodumaadpäästa”. Tunnimees vaatas teda suu üllatusest lahti, nagu purjus meremeest, kes on liiga palju revolutsioone unes näinud. Algselt taheti tüüp isegi pokri pista. Aga lõpuks, olgu parteiline valvsus tänatud, jõudis sõnum kuhugi kõrgemale. Aga ka seal ei suudetud kohe asja omaks võtta. Kuid siis selgus, et tuled kustutanud fregatt annabki otsad ja pühib vaikselt Riiast minema.

Edasi algas juba Nõukogude laevastiku lemmikmäng selgitamaks välja “kes kogu selle jama kokku keeras ja kuidas seda kohe kinni mätsida”. Peastaabis süttisid tuled, telefonid hakkasid helisema ja keegi pidi otsustama, kuidas reageerida olukorrale, millist polnud kunagi varem ette tulnud.

Sablinil ei jäänudki muud üle, kui gaas põhja panna. Ta käivitas masinad ja suundus otse vastu Nõukogude süsteemi. Laeva radar lülitati välja, et mitte tekitadanõukogude rannakaitse ekraanidel kahtlasi signaale. See oli hetk, mil reaalsus ja absurd põrkusid nagu venelaste uusim tank Armata, mis jäi tehnilistel põhjustel enne paraadi keset Punast väljakut seisma: pidi sõitma aga ei tahtnud sõita.

Kui Hollywood oleks seda stseeni filminud, oleks taustal mänginud triumfaalne muusika ja Sean Connery oleks öelnud midagi karget šoti aktsendiga, näiteks “Let’s give them a revolution to remember.” Aga päriselus kõlas ainult diiselmootor, väsinud madruste ohked ja Läänemere novembrituul, täiuslik soundtrack süsteemile, mis oli endale ise mässu kasvatanud.

Kogu ettevõtmine meenutas hämmastavalt mõne spiooniromaani algusstseeni: pimedal Daugava jõel hiilib sõjalaev vaikselt minema, meeskond on ülipatriootlikust õhinast üles köetud, kapten istub luku taga. Sablin lootis saada umbes 8-tunnise edumaa, olemaks varahommikuks juba Läänemerel Leningradi lähistel, enne kui keegi Moskvas keegi arugi saaks. Veel enne päikesetõusu jõuti Läti rannikult avamerele ja võeti kurss Soome lahe poole.

Kõne Kremlisse äratas halbade aegade kombel, mitte äratuskella, vaid paanikaga. Riia lahel põgenev fregatt rullis Moskva südames lahti midagi, mis meenutas korraga nii infarkti kui massilist närvivapustust. Kella nelja paiku koputas adjutant Brežnevi magamistoa uksele. Vaene hing värises ilmselt nagu kass koerakuudi ees, sest äratada Leonid Iljitš enne hommikusööki olnud sisuliselt enesetapp.

Kui Brežnev lõpuks oma uneuimase pilgu paberile heitis ja loetud sõnade seast sõna „mäss” välja noppis, kadus kogu uni nagu vili kolhoosipõllult. Vanamees ärkas täies Nõukogude hiilguses ja karjatas esimesed sõnad, mis meelde tulid: “Pommitage see laev põhja!” Täiesti loogiline reaktsioon, mis muu võiks olla loomulik vastus olukorrale, kus üks laev otsustab ilma loata kuhugi sõita. Sest esimese asjana arvati, et Storoževoi putkab Läände aga arvestati ka sellega, et sihtmärgiks võis tõepoolest olla Leningrad.

Nii algas üks värvikamaid hetki nõukogude sõjaväeajaloos. Käsu startida said pooled Balti laevastiku laevad. Terve Läänemeri nägi välja nagu tormi järel laiali pillatud metallist kalaparv. Storoževoi jälitamiseks läks liikvele 13 sõjalaeva, nagu tegemist olnuks Ameerika lennukikandja ja tuumarelvadega, mitte ühe ülekoormatud fregatiga, mille meeskond unistas Lenini tagasitulekust.

Ja see polnud veel kõik, ka taevas avanes: üle 60 lennumasina saadeti õhku, sealhulgas legendaarse täpsusega pommitajad Tu-16 “Badger” ja isegi paar Jak-28, mis polnud varem elus midagi muud pommitanud peale omaenda maine. Need said nüüd ajaloolise käsu: laev uputada. Sest Nõukogude loogika järgi on parem hävitada laev, kui riskida sellega, et ta kuskile jõuab.

Kremlis oldi nii agarad, et räägiti isegi Leningradi kanalite blokeerimisest, igaks juhuks, et Storoževoi ei sõidaks Neevat pidi otse revolutsiooni sünnipaika ja ei hakkaks seal uueks Leniniks.

Samas Gotlandi radarikeskuses, seal kus Rootsi ohvitserid olid harjunud jälgima rahulikke idapoolseid kalalaevu, muutus pilt korraga selliseks, nagu keegi oleks tonni TNT-d akvaariumi valanud. Ekraanil sebis korraga kümneid ja kümneid täppe: kogu Balti laevastik näis marssivat läände. Rootslased haarasid kohvi, tassisid toolid ekraani ette ja püüdsid jõuda selgusele, et kas tõesti algab kohe kolmas maailmasõda? Alles siis, kui raadioside kaudu kostis venekeelne röökimine „ловите мятежный корабль!”, said nad aru, et ei, see on lihtsalt Nõukogude Liit oma tavapärasel tööpäeval.

Kõige krooniks olid muidugi mereväe piloodid. Mõned neist, keda Brežnev oli valmis muutma inimtorpeedodeks, otsustasid äkki, et võib-olla ei ole just moraalselt õige omaenda meremehi hävitada. Mõni „unustas” käsku täita, mõni „ei kuulnud korraldust”, Nõukogude kombel elegantne passiivne vastuhakk. Sest isegi ajastul, kus inimene pidi mõtlema vastavalt partei juhistele, oli kuskil sügaval sees säilinud tilluke hääl, mis sosistas: “Ära pommita omaenda laeva, tola.”

Ja nii venis operatsioon pikemaks, kui Kremlis loodeti. Mõneks ajaks paistis, et Sablin võib isegi pääseda, vähemalt niikaua, kuni bürokraatia otsustab, millises järjekorras tuleb revolutsionäärid maha lasta ja kellele seejärel orden anda.

Läänemere kohal tõusis hall hommik, külm ja kainestav, täpselt selline, mis sobib ideaalselt hetke jaoks, mil impeerium hakkab omaenda laeva pommitama. Storoževoi rühkis muudkui edasi. Kella kuue paiku ilmusid silmapiirile esimesed Nõukogude sõjalaevad, kõik uhkelt veendunud, et nad on tulnud päästma kodumaad ühest hullumeelsest politrukist. Sest mis võiks olla ohtlikum kui mees, kes mõtleb iseseisvalt?

Raadioeetris kajas üle Läänemere patoloogiline patriotism: “Storoževoi, kohe seisma! Alluge käsule! Andke alla!” Sablin vastas, et ta hoopis suundub Leningradi ja kutsub teisi kaasa. Selline romantiline hullumeelsus pidi Kremlis kõlama nagu bluus matusel, vale aeg, vale koht ja täiesti vale meeleolu.

Aga see, mis järgnes, oli juba puhas farss relvastatud vormis. Esimesed punakotkad, kes pidi mässulaeva neutraliseerima, tegid seda Nõukogude moel, põhjaliku segadusega. Esimese raksuga pommitasid nad vale laeva. Jah, tõesti: Nõukogude õhuvägi, kellele oli usaldatud rahva kaitse ja ülekaalukas tulejõud, avas tule hoopis ühe süütu omaenda fregati pihta. Mõned pommid isegi tabasid sihtmärki ning laeva meeskond olevat hiljem arvanud, et nad on saanud autasuks “aasta sihtmärk 1975”. Väidetavalt suutis üks piloot leida ka ühe kaubalaeva, mida pidas Storoževoiks ja valas selle kukile terve oma pommilaadungi. Õnneks läksid kõik mööda. Laeva kapten paisaks kiiresti eetrisse hädakutsungi, kirjeldades ilmekalt kuidas mingi piraat teda pommitab. Võib vaid ette kujutada, kuidas hiljem kohtus said nahutada nii kapten, kui piloot. Üks selle eest, et nimetas piraadiks lennukit punatähega tiibadel ja teine selle eest, et pärast kõiki neid kallihinnalisi treeninguid ei suutnud isegi aeglaselt sõitvale kaubalaevale pihta saada.

Kuid lõpuks viga avastati ning piloodid keerasid suuna õigele sihtmärgile, ainukesele laevale, mis liikus tol hetkel Rootsi poole ja julges vaikida, kui teda sõimati. Ja siis algas tõeline show. Kell 10.32 hommikul, kui tavaline nõukogude kodanik jõi veel teist tassi odavat kohvi ja mõtles, miks poes jälle leiba pole, andis kaitseminister Andrei Gretško isiklikult käsu: kui merevägi ei saa hakkama, tehku õhuvägi ära. Klassikaline Nõukogude tööjaotus: üks osakond keerab tuksi ja teine uputab tõendid.

Uhiuued Suhhoi Su-24 pommitajad saabusid täpselt nagu propagandafilmis: vapper mürin, stalinlik paatos ja null sihikindlust. Kuid üks neist heitis 500-naelase pommi otse Storoževoi ahtrile ja tabas. Plahvatus raputas laeva nagu kommunistlikku kongressi, kui seal mainitakse sõna „ausus”. Rool läks rikki, laev hakkas tiirutama nagu nõukogude majanduskava, ringiratast, sihitult ja lootusetult.

Siis lisandus kuulipildujate sümfoonia. Lennukid tulistasid laeva tekki kuulirahega, justkui lootes, et võib-olla on mäss nakkav ja parem on see kohe kuuliauke täis teha. Aga isegi Nõukogude laskemoonal oli tol päeval halastust rohkem kui Kremlil: Storoževoi ei uppunud ikkagi. See jäi triivima, nagu katkine sümbol sellest, kuidas ideaalid ja reaalsus põrkuvad: ühed lasevad pommi, teised jäävad lootma.

Umbes 32 kilomeetrit enne Rootsi territoriaalvett sai see kõik läbi. Laev jäi seisma, mitte vabatahtlikult, vaid füüsiliselt, rool lukus, mootorid surnud, meeskond šokis. Ja siis saabus vabastav nõukogude dessant.

Laevale tormasid eriüksuse mehed, kes ilmselt olid tundnud end kogu hommiku mõttetult kõrvalejäetuna. Nüüd said nad ometi kedagi peksta ja veel omaenda inimesi, see on alati ohutum kui päris vaenlane. Mässumeeskond, kes oli mõni tund varem unistanud uue revolutsiooni süütamisest, loobus relvadest esimese automaadivalangu peale.

Ja Sablin? Tema sai lõpuks oma „autasu”, sõna otseses mõttes kuuli jalga. Selle tulistamise au pälvis ei keegi muu kui tema endine ülem, kapten Potulnõi, kelle Sablin eelmisel ööl rusikatega alistas. Kui Potulnõi kambrist vabastati, oli tal silmis rohkem isiklikku motivatsiooni kui kõigil parteilastel kokku. Ta tõmbas püstoli ja tulistas Sablinile kättemaksuks mitte pähe, mitte südamesse, vaid jalga. Klassikaline nõukogude sümbolism: ideaalid lastakse maha, aga mitte piisavalt surmavalt, et need päriselt kaoksid.

Nii lõppes Sablinile tema suur revolutsiooniline retk, mitte kangelasliku märtrisurmaga, vaid turses jalaga ja näoga vastu tekki. Laev pukseeriti seejärel vaikselt Saaremaa alla Mõntu reidile, et võõrad radarid ei näeks, kuidas impeerium võitis lahingu iseenda vastu. Storoževoi oli taas kontrolli all, rahu oli taastatud ja kõik oli korras, välja arvatud see väike detail, et terve süsteem oli just omaenda peegelpildiga sõda pidanud.

Kui Storoževoi sai lõpuks vaikselt nurga taha pukseeritud ja propagandamasin uuesti käima tõmmatud, algas tõeline nõukogulik pidu, mitte punalippude all, vaid KGB ülekuulamisruumides. Kogu meeskond, alates kokast kuni navigaatorini, topiti trellide taha nagu kollektiivne süüdistus, mille ainus eesmärk oli demonstreerida, et süsteem ei tee vahet süüdlase ja tunnistaja vahel, kõik on võrdsed, kuni keegi tunnistab.

Moskvas otsustati, et iga madrus peab teadma, mida tähendab kommunistlik enesekriitika. Seda muidugi mitte sõnades, vaid rusikates ja kummivoolikutes. Mehi peksti, näljutati ja kuulati üle, kuni nad olid valmis tunnistama, et nad mitte ainult ei toetanud mässu, vaid olid ilmselt ise leiutanud kapitalismi. KGB ei otsinud mitte tõde, vaid ideoloogilist rahuldust, oli ju vaja tõestada, et mäss ei sündinud süsteemi seest, vaid vaenlaste mõjutusel. Irooniline muidugi, sest kogu lugu algas just sellest, et üks mees uskus süsteemi liiga palju.

Lõpuks vabastati suurem osa meeskonnast, kuid see polnud arm, vaid halastus põlvedel. Kõik visati mereväest välja ja kõigile kleebiti külge reeturi tempel, mis tähendas, et nad võisid töötada edaspidi ainult seal, kus karjääril polnud merd isegi silmapiiril: ladudes, remonditöökodades ja parteilubaduste prügimäel. Nõukogude moraal: kui sa ei reeda, sind reedetakse.

Sablin ja tema noor järgija Aleksandr Šein valiti välja erikohtlemiseks, mitte autasuks, vaid kohtusaaliks. Moskvas korraldati kinnine kohtuprotsess, sest kogu lugu oli liiga häbiväärne, et rahvale näidata. Sablin, kes uskus kommunismi nii siiralt, et tahtis seda uuendada, mõisteti süüdi riigireetmises, täpselt selles, mida ta püüdis vältida. Surmanuhtlus, mahalaskmine, kuul kuklasse. Lõplik lahendus mehe suhtes, kes tahtis ausalt päästa süsteemi, mille juhid ei tahtnud, et see pääseks. Tema kõrval istunud 20-aastane madrus Šein pääses leebelt: kaheksa aastat töölaagrit, ehk ideoloogilise kasvatuse kõrgkool.

3. augustil 1976 kõlas Moskva vanglakeldris lask, mitte ajaloosündmus, vaid sümbol: süsteem tappis oma ainsa siira uskliku. Ja tegi seda loomulikult salaja, sest isegi surm pidi olema tsenseeritud.

Aga teatraalne silmakirjalikkus alles algas. Nõukogude propaganda, mis suudaks ilmselt ka Tšernobõli plahvatust kirjeldada kui väikest auruleket, teatas peagi, et kõik oli hoopis teisiti. Ametlik versioon: Storoževoi kapten olnud hulluks läinud ja tahtnud Rootsi põgeneda. Ideaalne lugu, kõik on korras, süsteem on terve, ainult üks närviline ohvitser eksis ära. Mitte mingit juttu sellest, et politruk tahtis kommunismi puhastada korruptsioonist.

Alles 1990. aastatel, kui impeerium oli juba pihuks ja põrmuks, selgus tõde: Sablin ei põgenenud lääne poole, ta tahtis süsteemi sees teha seda, mida Lenin tegi tsaari ajal, ainult et seekord oli tsaariks partei ise. Irooniline, eks ole? Kommunist, kes kukutati kommunismi nimel.

Perestroika-aastatel hakati vaikselt sablinismi rehabiliteerima, sest uue Venemaa jaoks oli see hea PR: vaadake, me parandame vanu vigu. 1994. aastal otsustas Ülemkohus, et surmaotsus oli liialdus ja asendas selle kümneaastase vanglakaristusega. Ka Šeini karistus lühendati, tagantjärele, sest miks mitte muuta ajalugu, kui see juba surnud on. Kuid täielikku õigeksmõistmist ei tulnud, sest isegi uuel Venemaal tundus piinlik kuulutada kangelaseks meest, kes oli tõesti tahtnud kommunismi paremaks teha.

Sablin jäi ametlikult reeturiks, aga ajaloo iroonia seisneb selles, et kui Nõukogude Liit ise 1991. aastal kokku varises, täitus tema soov, süsteem kukutati seestpoolt. Ainult et seekord polnud vaja üht fregatti, vaid 300 miljonit väsinud inimest ja hunnikut tühje loosungeid.

Valeri Sablin maeti anonüümselt, unustusse. Tema mäss oli lugu, mida Moskva mattis oma arhiividesse nii sügavale, et isegi tolm kartis seda puudutada. Aastaid kujutati seda kui kapteni hullumeelset reetmist, kuigi tegelikult oli see kommunistliku usutunnistuse kõige siiram väljendus. Alles pärast impeeriumi lagunemist, kui KGB keldrid hakkasid lõpuks lekkima nagu nõukaaegne torustik, ilmus päevavalgele tõde ja iroonia, mis pani isegi ajaloolasi muigama.

Sündmusest kirjutati mitmeid uurimusi ning üks USA mereväe arhiividest läbi käinud dokument jõudis 1980ndatel juhuslikult ühe kindlustusmaakleri kätte. Too mees, Tom Clancy, otsustas, et kui üks politruk võib oma laeva üle võtta, siis miks mitte üks allveelaevakapten? Ja nii sündiski The Hunt for Red October, Hollywoodi kuld, mis põhines mehel, kelle tõeline eesmärk polnud põgeneda kapitalismi, vaid päästa kommunism kapitalistlikult käitumise eest. Tõsi, mitmetes intervjuudes on ka väidetud, et film polnud Storoževoi sündmustest inspireeritud, kuigi sellest oldi teadlikud.

Sarkasmi mõttes on raske leida täiuslikumat sümbolit: võim, mis väitis end kaitsvat rahvast, pommitas paaniliselt omaenda rahva nimel sõitvat laeva; juhid, kes tsiteerisid Leninit igal kongressil, lasid maha ainsa inimese, kes neid sõnu veel päriselt uskus. Läänemerel mängiti 1975. aasta novembris läbi etendus, mis oleks sobinud absurditeatri klassikasse: riik, mis kartis reetmist, läks sõtta iseenda vastu.

Ajad muutuvad, riigid kukuvad, lipp värvub ümber aga muster jääb. Kui vaadata tänast Venemaad, siis võiks vanduda, et Sablini kummitus uitab endiselt Kremlis ringi ja naerab kibedalt. Sest mis 1975. aastal oli mäss ühe idealisti peas, on tänapäeval muutunud rahvuslikuks dogmaks: mitte keegi ei mõtle, mitte keegi ei küsi, kõik ainult kiidavad. Kui toona tuli politruk maha lasta selle eest, et ta uskus liiga siiralt, siis nüüd tuleks sama karistust karta selle eest, et üldse midagi usud peale ametliku vale.

Tänapäeva Venemaa ei vaja enam pommitajaid, et vaigistada vastuhakku, piisab telesaadetest, trollivabrikust ja hirmust. Laev nimega Storoževoi triivib endiselt, ainult et nüüd on see kogu riik: rool lukus, meeskond vait nagu kari arglikke lambaid, kellest igasugune vastuhakk ja iseseisev mõtlemine on ammuilma välja pekstud. Kõik pardalolijad noogutavad, et kursil on mõtet, isegi kui kompass näitab otse ajaloo prügimäele.

Sablin tahtis kunagi päästa kommunismi kommunistide käest, nüüd oleks vaja kedagi, kes päästaks Venemaa venelaste endi käest. Aga neid ei tule. Need, kes võiksid midagi öelda, istuvad vanglas või on õnnetult aknast välja kukkunud. Ülejäänud karjatavad end sotsiaalmeedias patriotismi ja palvetavad, et nende laev veel natuke triiviks, enne kui lõplikult põhja vajub.