Korea autotööstus jälle hädas

See, kellele ei antud Nobeli rahupreemiat, naases oma lemmikmeetodi juurde sooviga taas globaalset autoturgu raputada. Seekord võeti sihikule Lõuna-Korea, mille autodele, ravimitele ja puidule kehtestatakse sotsiaalmeediaplatvormil Truth Social tehtud avaldusega uued, 25-protsendilised tollimaksud. See on järsk tõus seniselt 15 protsendilt ning väidetavalt olla tegemist karistusega selle eest, et Korea seadusandjad viivitavad ajaloolise kaubandusleppe ratifitseerimisega. Seega väike meeldetuletus, et Valge Maja peremehe jaoks on lepingud kehtivad vaid siis, kui need talle parasjagu sobivad.

Lugu on seda iroonilisem, et alles möödunud suvel saavutasid Washington ja Soul kokkuleppe, kus Korea lubas investeerida USA-sse astronoomilised 350 miljardit dollarit. Vastutasuks nõustusid ameeriklased langetama tollimakse 25 protsendilt 15-le. Nüüd aga tundub, et see kokkulepe on väärt vähem kui paber, millele see kirjutati. Trump on veendunud, et Korea Rahvusassamblee ei täida oma lubadusi, ning otsustas rahuliku dialoogi asendada majandusliku löögirusikaga. Lõuna-Korea valitsus on omalt poolt teatanud, et neid pole ametlikult teavitatud ning püüab olukorda lahendada diplomaatiliselt, saates oma kaubandusministri kiiresti ookeani taha läbirääkimistele.

Korea autotootjate jaoks, nagu Hyundai ja Kia, on see uudis kui külm dušš. Kui 25-protsendiline tariif peaks jõustuma, tähendab see, et Korea autod muutuvad USA turul hoobilt kallimaks kui paljud kodumaised või Euroopa konkurendid. See on selge signaal, et Trump ei kaitse vaid rahvuslikku tööstust, vaid kasutab tariife kui malakaid poliitiliste ambitsioonide läbisurumiseks. Tarbija jaoks aga tähendab see vaid üht, valikuvabaduse vähenemist ja suuremat numbrit hinnasildil.

Järjekordne peatükk “Ameerika esimesena” saagas, kus stabiilsus on ohverdatud hetkeemotsioonidele ja survemeetoditele sunnib Lõuna-Koread nüüd noateral tantsima, püüdes säilitada häid suhteid oma liitlasega, kes aga ei näi hoolivat varem antud lubadustest. Tundub, et autotööstuses ei määra edu enam vaid insenerikunst, vaid üha enam poliitiline rulett, kus panused on muutunud ebamõistlikult kõrgeks.