Põdrad ei loe liiklusmärke, aga sina peaksid küll

Kevad on käes, loodus ärkab, ja koos sellega aktiveeruvad ka neljajalgsed liiklusriskid. Nimelt sagenevad just kevadeti olukorrad, kus teedele ilmuvad ootamatud külalised metsast. Põder, kits, metssiga – neil kõigil on ükskõik, kas sa sõidad uue elektriautoga või vana Žigulliga, ja veel vähem huvitab neid see, kas sa hilined tööle või mitte. Aga kokkupõrge nendega võib muuta kõik.

Transpordiameti andmetel toimub Eesti riigiteedel igal aastal umbes 4500 liiklusõnnetust metsloomadega. Neist paljud lõpevad plekimõlkimisega, kuid 20–30 inimest aastas saab neis ka vigastada ja seda ka siis, kui loom ise põgeneb metsa tagasi.

Kui sa oled üks neist, kes mõtleb, et „ah, need metsloomade hoiatustähised on nagunii lihtsalt dekoratsioon”, siis mõtle uuesti. Põdramärk ei ole teekatteehe või visuaalne maastikuelement – see on hoiatus. Reaalne. Põhjendatud. Elupäästev.

Kevad on aeg, mil loomad liiguvad rohkem – otsitakse toitu, partnerit, uut territooriumi. Eriti aktiivsed on loomad hämaral ajal: koidikul ja videvikus, just siis, kui nähtavus on kehv ja ka juhtide tähelepanu kipub hajuma.

Lisaks ei tasu unustada, et liikluskoormus aina kasvab – 2024. aasta liiklusloenduse andmetel suurenes liiklussagedus Eesti riigiteedel 1,5%, mis tähendab nüüd keskmiselt 1088 sõidukit ööpäevas. Rohkem autosid tähendab rohkem võimalusi kohtuda ulukiga – ja mitte teeäärses loomapargis, vaid otse esiklaasi taga.

Riigiinfo telefonil 1247 on maanteedel viga saanud või hukkunud ulukite kohta registreeritud teateid järgnevalt (andmed pärinevad Häirekeskusest):

• 2020 – 5238
• 2021 – 5491
• 2022 – 5041
• 2023 – 4364
• 2024 – 3788

Põdramärke tuleb võtta tõsiselt

Ulukiõnnetused juhtuvad valdavalt hommikuse ja õhtuse hämariku ajal ning öötundidel. Aasta lõikes on suurulukitega õnnetusi kõige enam kevadel, eriti maikuus ja sügisel, mil on jooksuaeg ja jahiperiood. Loomadel on sageli oma kindlad käimisrajad ning paljud neist ületavad ka sõiduteid, mistõttu peavad sõidukijuhid liigeldes olema väga tähelepanelikud. Eriti teatud aegadel, mil loomade liikumine on aktiivsem.

Mõistagi juhtuvad õnnetused reeglina ootamatult, kuid juht saab siiski üht-teist ka ise ära teha, et seda võimalust vähendada. Esiteks hoolitseda selle eest, et sõiduk oleks tehniliselt korras – korralikud pidurid, rehvid ja kojamehed. Teiseks võiks olla teadlik ohtlikematest perioodidest nii ööpäeva kui aasta lõikes ning valida sobiv sõidukiirus, mis jätab rohkem aega reageerimiseks. Samuti tuleb meeles pidada, et kui üks metsloom ületab teeb, võivad järgneda talle ka teised. Eriti kartmatud on sageli noorloomad, kes ohte adekvaatselt ei taju. 

Eriti oluline on pöörata tähelepanu liiklusmärkidele:  soovitatav on hoog maha võtta, et suudaksite vajadusel ohule reageerida. Juht, kes eirab ulukiradadest hoiatavaid liiklusmärke, saab ettevaatamatuses süüdistada ainult iseennast.

Ulukiohtlikematest teelõikudest hoiatavad liiklejaid Eesti teedel niinimetatud põdramärgid, mida tuleb järgida ning nende mõjupiirkondadega liiklemisel kindlasti arvestada, sest märgid paigaldatakse kohtadesse, kus varem on toimunud ulukitega seotud liiklusõnnetusi või on täheldatud nende sagedasemat teele sattumist. 

Märgi paigaldamisel konsulteeritakse kohalike jahiseltsidega, vaadeldakse rohevõrgustiku paiknemist ning muid teabeallikaid. Sageli tuleb ettepanek ulukite eest hoiatava märgi paigaldamiseks piirkonna jahiseltsilt, sest jahiseltsid on kohustatud teelt eemaldama vigastatud ja hukkunud suurulukid ning seetõttu on neil hea ülevaade probleemkohtadest.

Lisaks hoiatusmärkidele kasutatakse loomade suurema aktiivsusega teelõikudel ka hoiatava iseloomuga teekattemarkeerimist. 

Samuti on mitmel pool üle Eesti tarastatud teelõikudel loodud metsloomadele teeületuskohad, mis on varustatud hoiatava märgistusega. Kose–Võõbu neljarajalisel teelõigul hoiatab liiklejaid metsloomade eest elektrooniline suurulukite tuvastussüsteem. Loomad pääsevad maanteed ületama kolmest samatasandilisest ületuskohast ning nende lähenemise registreerivad spetsiaalsed andurid. Need edastavad info muutuva teabega liiklusmärkidele, mis hakkavad vilkuma ning piiravad lubatud sõidukiiruse 70 km/h. 

Samuti tasub tähelepanelik olla metsatukkade vahel ja põldude lähedal. Hämaral ajal, eriti enne päikesetõusu ja pärast -loojangut, on metsloomade liikumisaktiivsus loomupäraselt suurem. Lisaks on oluline meeles pidada, et loomad on ettearvamatud ja ületavad sõiduteid ka teistes kohtades. Nemad märke ei tunne! 

Riskide maandamine

Paraku ei ole võimalik kõiki maanteid ääristada ulukitaradega ning rajada kõiki vajalikke läbipääse – see ületab meie võimekust ning ka loomapopulatsioonide sidusus ja liikumisvõimalused kannataks oluliselt. 

Transpordiamet on maandanud maanteedel riske sellisel tasemel nagu eelarveliselt võimalik on. Ühtegi riski ei saa kunagi viia nulli seni, kuni esinevad faktorid, mida ei saa kontrollida. On selleks siis ulukite liikumised või inimeste reaktsioonid autoroolis jne. Transpordiamet on teeomanikuna teinud endast olenevalt ja ressursist tulenevalt parima, et neid riske ikkagi vähendada. 

Oleme koostatavates tee-ehitusprojektides võtnud eesmärgiks nii liiklejate kui ka teed ümbritseva elustiku ohutuse ja koostoimimise. Seetõttu suurtes, olemasolevat liikluskeskkonda oluliselt ümberkujundavates projektides (kahe sõidurajaga maantee ümberehitamine nelja sõidurajaga maanteeks), tehakse elustiku-uuringud (ulukid ja roomajad-kahepaiksed) ning viiakse läbi keskkonnamõju hindamised. 

Nende sisendite põhjal peavad sündima lahendused, mis tagavad nii loomade turvalisuse ja liikumisvõimaluse kui liiklejate ohutuse teel. 
Samatasandilised teeületuskohad nii ulukituvastussüsteemidega kui ilma ei ole suure liiklussagedusega (üle 6000 sõiduki ööpäevas) ja laia ristlõikega maanteedel (enam kui kaks sõidurada) sobilikud ja piisavalt ohutud. Seega lahendatakse liikumisteede ristumised üldjuhul eritasandiliselt – rajades ökodukte või suurulukitunneleid suurematele loomadele, väikeulukitunneleid ja kahepaiksete tunneleid väiksematele loomadele ning teed ääristatakse ulukitarade ning kahepaisete piiretega. Omal kohal läbipääsuvõimalustena on ka sillaalused kallasrajad.

Ökoduktide kasutatavust on korduvalt seiratud ja tulemused on positiivsed – rajatist kasutavad kõik piirkonna sihtliigid. Seiretulemustega saab tutvuda SIIN. 

Lisaks, meile on korduvalt ette heidetud ja küsitud, miks riik ei rahasta ulukireflektorite paigaldamist? Oleme Transpordiametis seisukohal, et me jagame metsloomadega ühist keskkonda ja luua sellist süsteemi, kus liiklejad ja loomad omavahel üldse kokku ei puutuks, me teha ei saa. 

Meil on palju looduslikke alasid ja palju ulukeid. Seetõttu peab lootma jääma ka juhtide ettevaatlikkusele ning mõistmisele, et meiega liiguvad samal ajal ja samas keskkonnas ka teised elusolendid, kellele ei ole antud nii palju ohutunnet ja võimet ettevaatlik olla kui meil – inimestel. 

Transpordiamet püüab liiklejate teadlikkust tõsta muu hulgas ohutuskampaaniatega ning seda on korraldatud kahe aasta vältel (2022–2023) ka ulukite teemal. Üldiseid soovitusi, kuidas vähendada kokkupõrkeriski ja mida teha, kui kokkupõrge metsloomaga on toimunud, leiab SIIT.