Saksa autotööstus sipleb agoonias

Kieli Maailmamajanduse Instituudi juht Moritz Schularick ei esita lihtsalt prognoosi, vaid loeb ette surmaotsust Saksa tööstuse pühale kolmainsusele. Volkswagen, BMW ja Mercedes-Benz, mis aastakümneid sümboliseerisid kättesaamatut inseneritarkust, seisavad kuristiku serval. Schularicki analüüs koorib maha turundusliku kesta ja paljastab karmi tõe: Saksa hiiud on muutunud omaenda ajaloo vangideks. Samal ajal kui Berliini ja Wolfsburgi nõupidamissaalides imetletakse veel sõidukite täpseid uksevahesid, liigub maailm edasi tarkvarapõhise mobiilsuse ajastusse.

Saksa autogigandid rajasid oma impeeriumid sisepõlemismootorite peenmehaanikale. See on maailm, kus kolvi liikumise täpsus määras võitja. Tänane reaalsus dikteerib aga teistsuguseid reegleid, kus auto on sisuliselt veerev superarvuti.

Hiina konkurendid ja uued idufirmad loovad koodi, mis juhib autot, samal ajal kui sakslased üritavad koodi kohandada oma vananenud veermikele. Schularick märgib tabavalt, et paindlikkus on asendunud bürokraatliku kipsiga.

Kui Mercedes-Benz tähistab esimesi samme isejuhtivate süsteemide vallas, siis globaalsed rivaalid integreerivad tehisintellekti juba sõiduki tuumikusse. Saksa mudel auto-kui-toode on suremas, asendudes mudeliga auto-kui-digitaalne teenus.

Peking ei konkureeri enam hinnaga, vaid innovatsiooniga. Saksa tootjad kaotavad oma suurima ja tähtsaima turu Hiinas, kuna kohalik tarbija eelistab nutitelefoni ratastel, mitte Baieri traditsioone.

Saksa ettevõtete juhtkonnad usuvad endiselt, et kvaliteet päästab nad. Majandusloogika aga ütleb, et kui su tarkvaraplatvorm on põlvkonna võrra maas, ei päästa ka kõige pehmem istmenahk.

Schularick hoiatab, et praegusel kujul ei pruugi need ettevõtted 2030. aastat näha. See ei tähenda tingimata tehaste lammutamist, vaid brändide hääbumist Hiina või USA kapitali tütarettevõteteks. Traditsiooniline ärimudel, mis tugines keerulistele tarneahelatele ja pikaajalisele arendustööle, on muutunud nende suurimaks vaenlaseks.

Selle asemel, et olla teerajajad, on Volkswagen ja teised sunnitud reageerima. Iga nende samm on hilinenud vastus Tesla või BYD-i lüketele. See on strateegiline agoonia, kus gigant üritab tantsida balletti, kandes seljas riidekappi. Schularicki sõnul on poliitiline ja tehnoloogiline surve nii mastaapne, et praegune juhtimisstruktuur mureneb selle all varem või hiljem.

Autoomanikule, kelle jaoks on must Saksa sedaan olnud aastakümneid edusümbol, on need uudised murettekitavad. Kui Schularicki ennustus täitub, muutub Saksa kvaliteet järelturul peagi tehnoloogiliseks muuseumieksponaadiks.

Kui tootja kaotab tehnoloogilise sõja, kukub ka sõidukite järelturu väärtus kolinal. Kes soovib kümne aasta pärast osta autot, mille tarkvara tugineb aegunud arhitektuurile?

Tootjate hääbumine või radikaalne restruktureerimine tähendab ebakindlust varuosade ja tarkvarauuenduste osas.

Tarbija peab harjuma mõttega, et luksus ei tähenda enam mootori kubatuuri, vaid ekraani reageerimiskiirust ja pilveteenuste integreeritust.

Saksa autotööstus on nagu Titanicu orkester, muusika on küll tuttav ja kvaliteetne, aga jäämägi on juba ammu laeva kerre augu tekitanud. 2030. aasta ei ole enam kaugel ning Schularicki hoiatus on viimane äratuskell enne lõplikku vaikust.