Dacia Talks - kohtumine Sandridersi esindajatega

Dacia otsus diivanil vedelemise asemel ronida rallimaailma raskekaalu liigasse, Dakarile – rallimaailma Everesti tippu, kus iga teine auto lõpetab kas ratasteta või põlenuna, sai aasta alguses esimesed kogemused. Projekt kestab veel vähemalt kaks aastat.

Dacia Sandriders – meeskond, mille iga liige on nagu nuga: terav, vastupidav ja valmis tegutsema ka siis, kui väljas on +50 kraadi või liivatorm matab su auto viieks päevaks.

Muidugi ei piisanud Dacial lihtsalt autodest ja mutritest. Nad vajasid lisaks unistuste meeskonda: Nasser Al-Attiyah, Sébastien Loeb ja Cristina Gutiérrez – nimed, mis rallimaailmas kõlavad nagu Rolling Stones rokkmuusikas. Ja nende kõrval Édouard Boulanger, kaardilugeja ja insener, kelle aju suudab ilmselt samaaegselt lugeda kaarti, juhtida autot ja lahendada kvantfüüsika võrrandeid.

Sandriders polnud mingi valmis pakett, kus öeldakse: “Siin on auto, sõida.” Meeskond oli kaasatud juba esimestest joonistest alates – kusjuures näiteks düünide vahel nähtavuse parandamine ja varurataste kiire kättesaadavus olid teemad, mille peale tavalised bürokraadid poleks kunagi tulnud. Põhimõtteliselt oli see nagu rätsepaülikond, aga mootoriga.

Ja tulemused? Juba esimese aastaga: Maroko võit, Abu Dhabi triumf ja Dakari neljas koht. See on umbes sama, kui keegi ilmub esimest korda karaokeõhtule ja laulab Freddie Mercury häälega. Lihtsalt müstiline.

Boulanger ise ütleb, et Dakaril on alati üks ja sama vastane: aeg, kõrb ja omaenda väsimus. Kuid sel korral, uues meeskonnas, tundis ta midagi veel võimsamat – usaldust ja ühist hinge. Ja kui keegi nagu tema seda ütleb, siis tead, et siin ei ole tegemist mingi tavalise PR-uimaga.