70 aastat Peugeot 403-e: elegantne rauahunnik, mis võlus ka Colombo

Täna tähistab Peugeot 403 oma 70. sünnipäeva – sündmus, mis meenutab, et enne moodsat turundusmulli osati autotööstuses veel midagi päriselt uut ja kasulikku leiutada. See Pininfarina disainitud prantsuse keskklassi auto ei jäänud pelgalt stiilinumbriks, vaid osutus mitmes mõttes teedrajavaiks.

1955. aastal Trocadéro palees Pariisis esitletud Peugeot 403 oli esimene “400” seeria mudel pärast Teist maailmasõda. Väliselt viisakas, sisult ratsionaalne – näiteks pakuti esmakordselt kõrguse ja kalde järgi reguleeritavaid istmeid, mis võisid vajadusel lausa voodiks transformeeruda. See kõlas 1950ndatel sama futuristlikult nagu tänased nutifunktsioonid, ent oli reaalne, mehaaniline ja toimiv.

Mootorivalikus domineeris 1,5-liitrine bensiinijõuallikas, mille 58 hobujõust piisas toona enamusele – kiiruseks saadi 125 km/h, mis linna- ja maateedel oli täiesti adekvaatne. 1958. aastal tuli valikusse ka diisel, esimene sedasorti mootor Euroopa sedaanis – 1,8-liitrine Indenor pakkus 48 hobujõudu ja 105 km/h. Polnud just sportauto aga see-eest töökindel.

Peugeot 403 polnud lihtsalt „veel üks prantsuse auto“. See oli tootmises 13 riigis viiel kontinendil, sealhulgas näiteks Uruguay, Filipiinid ja Nigeeria – geograafiline hajuvus, mida kadestaks nii mõnigi tänapäeva nn globaalne mudel. Mitmekesisust ei pakkunud ainult geograafia: saadaval oli nii sedaan, universaal, kaubik kui ka pick-up. Viimane teenis Aafrikas välja austava maine töökindluse ja lihtsa hoolduse tõttu.

Kui midagi on jäänud kollektiivsesse teadvusse, siis on see siiski Los Angelese politseiuurija – kulunud vihmamantli ja väsinud pilguga – ning tema räsitud Peugeot 403 Cabriolet. Peter Falk rollis Colombo suutis sellele autole teha rohkem reklaami kui ükski reklaamikampaania – mitte läbi glamuuri, vaid just läbi pealtnäha täiesti suvalise, väsinud ja roostes välimuse. Omamoodi iroonia, et auto, mille disainis Pininfarina, sai kuulsaks pigem selle kaudu, et nägi välja nagu midagi, mis unustati garaaži taha.

Lisaks ekraanile jõudis 403 ka kultuurilukku – näiteks Godard’i filmis À bout de souffle (1961) või hiljem El señor Ibrahim y las flores del Corán (2003). Tegu polnud iluasjaga, vaid tööriistaga, mis oma aega ja vaimu hästi tabas.

Seega, kui mõni vana 403 veel tänavale satub, ei tasu pelgalt näha roostet ja kulunud vorme. Tegemist on haruldase nähtusega: ajastu tootega, mis suutis korraga olla praktiline, uuenduslik ja väärikalt ajas kestev – isegi kui tänapäeva standardite järgi näeb ta välja nagu prügimäelt päästetud skulptuur.