Volvo lubab kuni 700 km sõiduulatust, MAN ja Mercedes on elektrilise pikamaaveo mängu juba avanud

Volvo Trucks tõi välja uued elektriveokid, mille eesotsas seisab Volvo FH Aero Electric kuni 700-kilomeetrise lubatud sõiduulatusega. See on oluline samm, sest elektriline raskeveok liigub nüüd lõpuks esitlussaalist päris töö suunas. Samal ajal ei sõida Volvo tühjale väljakule: Mercedes-Benz eActros 600, MAN eTGX ja Scania elektriveokid on juba loonud turule selge võrdlusraami.

Volvo kõige tugevam uudis on FH Aero Electric. Tootja sõnul ulatub selle sõiduulatus kuni 700 kilomeetrini, laadimine 20 protsendilt 80 protsendini võtab MCS-standardiga umbes 50 minutit ning uus e-axle vabastab šassiil ruumi suurema akupaki jaoks. Volvo eesmärk on ilmne: viia elektriveok pikamaaveo territooriumile, kus seni hoiab diisel standardit nii töökindluse, tegevusraadiuse kui ka ajakulu mõttes.

Volvo teine samavõrd tähtis samm puudutab uusi FH, FM ja FMX Electric mudeleid, mille sõiduulatus küünib kuni 470 kilomeetrini. Need autod on mõeldud laiemale tööpõllule: regionaalveole, ehitusele, jäätmeveole ja muudele rakendustele, kus ei loe ainult üks bravuurikas maksimum-number, vaid võime vedada, laadida ja käitada pealisehitust päris tööpäeva rütmis. Integreeritud veovõll ja elektriajamile optimeeritud käigukast näitavad, et Volvo räägib siin juba tööriistast, mitte rohelistest loosungitest.

Konkurentidega võrreldes asetub Volvo praegu väga huvitavasse punkti. Mercedes-Benz eActros 600 lubab kuni 500 kilomeetri sõiduulatust enam kui 600 kWh akuga ning Daimler Truck rõhutab, et sobiva laadimistaristu ja kohustuslike pausidega võib see läbida üle 1000 kilomeetri päevas. Mercedes mängib seega tugevalt töötsükli, mitte üksiku laadimiskorra rekordiga. Volvo 700 km number kõlab sellest efektsemalt, kuid eActros 600 eelis on juba käimasolev reaalne tururakendus ja tõestatud pikamaaambitsioon.

MAN eTGX surub lati omakorda teise nurga alt kõrgemale. MAN lubab klassikalise sadulveoki puhul kuni 570 kilomeetrit, kuid swap body või solo-konfiguratsioonis isegi kuni 830 kilomeetrit. Lisaks räägib tootja kuni 750 kW MCS-laadimisvõimekusest ja umbes 45-minutilisest pausilaadimisest. See tähendab, et Volvo ei saa end esitleda kui ainsat pikamaa-elektriveo pioneeri. Küll aga on Volvo tugevus selles, et ta pakub korraga nii pikamaa lipulaeva kui ka laiemat tööautode perekonda, mitte ainult üht spetsialiseeritud mudelit.

Scania jääb praegu paberil Volvo uuest tipust maha, kuid mitte väga oluliselt. Scania ametlik maksimum ulatub kuni 560 kilomeetrini 29-tonnise täismassi juures, 42-tonnise kombinatsiooni puhul kuni 515 kilomeetrini ja 64-tonnise puhul kuni 360 kilomeetrini. Just see teeb Scania lähenemise kainelt usutavaks: tootja seob sõiduulatuse selgelt massiga, mitte ainult ideaalse maksimumiga. Volvo pressiteate 700 km kõlab võimsalt, kuid Scania numbrid meenutavad, et raskeveos otsustab lõpuks ikkagi koorem.

Siiski, Volvo ei saavutanud üksnes uut rekordnumbrit, vaid nihutas elektrilise raskeveoki usutavust edasi. Samas ei lahenda 700 km üksi turgu ära. Reaalne kasutus sõltub ilmast, marsruudist, täismassist, juhist ja eelkõige laadimistaristust, mida Volvo ise oma pressiteates kaudselt tunnistab. Seetõttu ei ole küsimus enam selles, kas elektriline raskeveok on võimalik. Küsimus on selles, milline tootja suudab kõige kiiremini muuta selle majanduslikult igapäevaseks.

Kokkuvõttes näeb seis täna välja selline: Volvo tuli turule kõige valjema numbriga, Mercedes mängib tugeva töötsükli ja reaalse turuletulekuga, MAN rõhub paindlikele konfiguratsioonidele ja väga kiirele laadimisele ning Scania hoiab fookuse realistlikel koormuspõhistel näitajatel. Diisel ei kao homme, kuid vabandusi, miks raskeveo elektrifitseerimine peaks veel jääma ainult tulevikumuusikaks, jääb iga uue mudelipõlvkonnaga vähemaks.