Peaaegu pime maandumine liikuvale rongile

Red Bulli turundusmasin ei piirdu juba ammu enam lihtsalt kofeiinijoogi müügiga, vaid transformeerus globaalseks adrenaliini-monopoliks. Kui arvasime, et Dario Costa on pärast oma hullumeelset läbi tunneli lenamist kõik trumbid lauale käinud, siis Türgi tühermaal sooritatud Train Landing tõestas vastupidist. See pole lihtsalt järjekordne reklaamklipp, vaid brutaalne täppistöö, kus Itaalia vigurlendur Costa maandas oma lennuki liikuvale vagunile, viies ellu operatsiooni, kus eksimisruum puudus täielikult.

Dario Costa tööriistaks oli Zivko Edge 540, mis on tuntud kui vigurlennunduse kirurgiline skalpell. See masin on ehitatud taluma ülekoormusi, mis tavalise piloodi teadvusetuks muudaksid, kuid antud juhul oli vaja hoopis mikroskoopilist stabiilsust.

Rong ja lennuk pidid saavutama täpselt määratud punktis identse kiiruse. Liikuv rong surub enda ees ja ümber tohutut õhumassi. Costa pidi tungima sellest mustast õhust läbi ja leidma vahetult platvormi kohal stabiilse tasku. Ükski arvutisimulatsioon ei suuda täielikult prognoosida neid keeriseid, mis tekivad rongi katusel.

Pidurdamise kunst: Erinevalt tavapärasest maandumisest, kus piloot kasutab pidureid, pidi Costa siin usaldama rongi kiirust. Hetkel, mil rattad puudutasid platvormi, muutus lennuk osaks rongist. Igasugune liigne pidurdamine oleks lennuki saba õhku paisanud ja lõppenud katastroofiga.

Dario Costa valik selleks projektiks ei olnud juhuslik. Costa on end tõestanud kui piloot, kes valitseb kitsaid olusid (meenutagem tema maailmarekordit tunnelis lendamises). Red Bulli jaoks on sellised üritused kõrge panusega mängud, kus brändi maine on otseses sõltuvuses piloodi närvikavast.

Äriliselt on see puhas sisu-monopolism. Red Bull loob sündmusi, mida keegi teine ei suuda kopeerida, sest neil on ligipääs maailma parimatele pilootidele ja inseneridele. Ka Train Landing kinnistab ettevõtte positsiooni ekstreemspordi kaardil ja tõstab Costa staatust lennundusmaailma absoluutse tipuna.