Maailma pikim sirge

Kujutage ette tuhandeid kilomeetreid sõitu igaval maastiku, ümberringi lõputult korduvad vaid kõrb ja põõsad. Ei linnu ega suuremaid asulaid, vaid üksikud tanklad annavad tunnistust sellest, et elu planeedil Maa üldse eksisteerib. Aga just selline on Eyre kiirtee, mis ühendab Lõuna-Austraaliat mandri lääneosaga ning kulgeb läbi 200 000 ruutkilomeetrise pindalaga Nullarbori tasandiku. 

Tänu puuduvatele mägedele ja orgudele saadi Eyre´i tee ehitada praktiliselt sirgena tervelt 1675 kilomeetri ulatuses, millest 145,6 kilomeetrit, Balladonia ja Caiguna vaheline lõik, ongi üks pikk sirge, mille ääri ilmestavad vaid kängurude, vombatite ja dingode eest hoiatavad märgid. Seda lõiku tuntakse ka kui "90 miili tänavat" ning on ametlikult tunnistatud nii Austraalia, kui ka kogu maailma pikimaks sirgeks teelõiguks. 

Eyre´i tee avastamise au kuulub inglise maadeuurijale Edward John Eyre´ile, kelle ekspeditsioon 1841. aastal vaatamata suurtele raskustele tasandiku ühest otsasat teise läbis. Mehe vägitegu innustas paljusid ning enne ametliku tee ehitamist läbiti seda mitmel korral erinevate transpordivahenditega. Mõistagi jätsid paljud sinna ka oma elud.

Eyre´i teed hakati ehitama alles 1941. aastal tähistamaks esimese läbimise 100. aastapäeva. Tol ajal oli tegu lihtsalt tähistatud rajaga, mille valmimiseks kulus kõigest 6 kuud.

Lisaks harvadele asulatele ilmestavad teeäärseid vaateid vaid iga 200-300 kilomeetri järel ehitatud tanklad. Lisaks tavapärasele kütusele ja joogile pakuvad need ka võimalusi autoremondiks ja ööbimiseks. Kõik need on avatud ööpäevaringselt ning vajadusel saab neist tellida ka tehnilise abi autot. 

Osad Eyre´i tee lõigud ehitati laiemad, tagamaks võimaluse neil maanduda ka lennukitel. Põhiliselt küll võimalikeks päästetöödeks. 

Teed peetakse ka tänapäeval niivõrd kuivõrd ohtlikuks ning paljud juhid üritavad selle kiiresti seljataha jätta.