Škoda 110 R taassünnib elektriliselt
Škoda disainitiim reinkarneeris legendaarse 110 R kupee, kuid seekord ilma bensiinilõhnata. Elektriline visioon on pigem kujundlik kummardus minevikule kui reaalselt tootmisse jõudev mudel ja just selles peitub selle kontseptsiooni võlu ning iroonia.
Kui mõni bränd suudab oma minevikku väärikalt rahaks rääkida, siis Škoda teeb seda peene tšehhi täpsusega. Uus, või pigem virtuaalne, 110 R on austusavaldus ajastule, mil sportlik kupee tähendas veel tagavedu, kergust ja mehaanilist ausust, mitte akupaki massi ja ekraaniküllast armatuuri.
Škoda digimudelite meeskonnas töötav Richard Švec, lõi puhtalt lehelt 110 R visiooni: lihvitud pinnad, range geomeetria ja napp nostalgiadoos. Tulemuseks on auto, mis pole retro ega tulevik, vaid midagi nende vahepealset. Midagi, mis võiks eksisteerida vaid arvutiekraanil.
Šveci sõnul oli eesmärk mitte minevikku taasluua, vaid tabada selle vaimu. Sellepärast jäeti kõrvale ümara optika ja kroomliistude fetiš, mida iga teine heritage-kontseptsioon usinalt kordab. Uus 110 R eelistab liugkaante alla peidetud esitulesid ja Tech-loop valgussignatuure, mis näevad välja nagu küberpunk-versioon 1970. aastate ralliklassikast.
Tehnilises mõttes jääb kontseptsioon paberile (või pigem ekraanile). Elektriajami ja tagaveoga 110 R on lihtsalt kujuteldav, ehkki selle proportsioonid ja disain vihjavad, et Škoda teab täpselt, millist autot autofännid tegelikult tahaksid ja mida bränd ise ilmselt kunagi ei tooda.
Ka motorspordi DNA on alles: laiendid, turvapuur, kesklukustusega veljed ja legendaarset 130 RS-i meenutavad tagaluugi lõiked. Aga kõik see on digitaalselt steriilne, liiga korrektne, liiga esteetiline.
Tegelikkuses ongi see siiski vaid disainiharjutus, mitte tootmiseelne eelaimdus. Nagu varasemad korduslavastused Felicia Fun ja Favorit, jääb ka 110 R kontseptsioon pigem Škoda disainifilosoofia laboritööks kui reaalseks autoks. Aga just see teebki sellest huvitava nähtuse: bränd, mis meenutab, et tal on minevik, ilma et peaks seda päriselt ellu äratama.