Iisraelis hakati hiina autosid tagasi võtma, sest ei usaldata nende kaameraid ega mikrofone

Hiina autod sõitsid Iisraeli sõjaväe väravatest välja, kuid sisse enam ei pääse. Ohvitserid, kes seni liikusid ringi hiiglaslike seitsmekohaliste Chery maasturitega, peavad nüüd need tagasi andma. Mitte sellepärast, et mootor klõbiseb või käigukast undab, vaid kuna luureametnikud jõudsid järeldusele, et masin võib neid pealt kuulata.

Küberturbe spetsialistid hoiatavad juba mõnda aega, et kaasaegne auto käitub nagu taskus olev telefon. Kaamerad jälgivad, mikrofonid kuulavad ja telemeetria saadab andmeid, kuhu iganes insener neid käskis. Kui tegemist on pereautoga, võib see tunduda süütu. Kui aga roolis istub ohvitser, kellel on ligipääs tundlikele andmetele, muutub olukord järsku strateegiliseks.

Iisraeli sõjavägi üritas alguses probleemi leebemalt lahendada. Blokeeriti autosid, mis kasutasid Hiina servereid, ja kaaluti isegi tarkvaralisi „steriliseerimisi“, et masinad ei saadaks midagi välja. Kuid see meenutas katset tühjendada jõge sõelaga. Nii otsustatigi minna lihtsama teed: hiina autod jäetakse kõrvale, isegi kui need on uued ja läikivad.

Chery Tiggo 8, populaarne seitsmekohaline pereauto, osutus ootamatult kahtlusaluseks. Täna seisavad need juba parklas, kus võtmed korjatakse tagasi ja uued, Jaapanis toodetud Mitsubishi Outlanderid antakse asemele. Loodus tühja kohta ei salli ja ka autopark ei jää tühjaks.

Mõned ohvitserid võtsid asja rahulikult. Teised tundsid end nagu lapsed, kellelt võetakse mänguasi, sest „see võib rääkida võõrastega“. Aga Iisraeli armee ei tee nalja, kui jutuks tulevad andmed ja luure.

Kõik algas üsna märkamatult. Esmalt kehtestati keeld hiina autodel sõjaväebaasi territooriumile siseneda. Seejärel hakati uurima, kelle käsutuses need üldse on ja kui tihti neid tundlikel aladel kasutatakse. Kui pilt sai selgeks, algas tagasikogumine.

Jõuluks peaks enamik masinatest olema autoparkidest kadunud. Uued, kontrollitud päritoluga sõidukid võetakse kasutusele 2026. aasta alguses. Nii liigub kogu süsteem vaikselt, kuid kindlalt suunas, kus ükski nupp ega sensor ei saadaks infot kaugemale, kui juht lubab.

Muidugi kerkib laiem küsimus: kui isegi Iisrael, oma legendaarse küberturbe ja jälgimissüsteemidega riik, ei suuda täielikult usaldada uue põlvkonna autosid, siis kuidas peaks seda tegema üks tavaline Euroopa tarbija? Auto ei ole enam lihtsalt sõiduvahend, vaid liikuva andmekeskuse prototüüp.

Kui sõjavägi räägib spionaažist, ei tähenda see veel, et kõik hiina autod salvestavad salajasi vestlusi. Pigem tunnistatakse, et risk on reaalne.

See lugu ei räägi tegelikult masinatest, vaid usaldusest. Iga sensor, iga ühendatud süsteem, iga automaatne uuendus vajab selget vastust küsimusele, kes seda kontrollib. Kui sellele vastata ei saa, tuleb valida lihtsaim lahendus ning tõmmata pistik seinast ja võtta võtmed tagasi.

Selles peitub Iisraeli otsuse tõeline iroonia. Armee, kes on harjunud usaldama luure ja tehnoloogia tipptaset, eelistab nüüd masinat, mis teeb vähem, mitte rohkem. Mõnikord on kõige turvalisem auto see, mis ei räägi midagi.