Euroopa elektriautoturg kihutab 2025. aastal edasi, kuid laadimistaristu jääb jalgu

Euroopa elektriautode müük kasvab 2025. aastal rekordilises tempos, kuid arengut piirab napp laadimisvõrk. Praegu tuleb mandril vaid üks avalik laadija iga 13 elektrisõiduki kohta, samas kui ideaalne suhe oleks üks laadija kahe või kolme auto kohta. TradingPedia värske raport näitab, millised riigid ja tootjad juhivad Euroopa elektrifitseerumist ning kus pidurdavad arengut infrastruktuur ja tarbijate kõhklused.

TradingPedia analüüsis Euroopa Autotootjate Liidu (ACEA) uusi registreerimisandmeid 2024. ja 2025. aasta jaanuarist kuni septembrini. Tulemused joonistavad välja huvitava pildi: Saksamaa ja Suurbritannia on absoluutarvudes vaieldamatud liidrid, müües vastavalt 599 962 ja 522 053 elektrisõidukit, mis hõlmavad nii täiselektrilisi (BEV) kui ka pistikhübriide (PHEV).

Norra, kus elektriautode osakaal on Euroopas kõrgeim, üle 96 protsendi kõigist uutest sõidukitest, jääb absoluutsetes müüginumbrites alles kaheksandaks. Seda seetõttu, et riigi turg on väike, ehkki elektriline peaaegu täielikult. Rootsi paikneb kohe eespool, mis näitab, et turu osakaal ja müügimahud ei käi alati käsikäes.

BEV-id kasvavad 25 protsenti, PHEV-id koguni 32

TradingPedia raporti järgi kasvas täiselektriliste autode (BEV) registreerimine Euroopas 25,4 protsenti, jõudes 1,8 miljoni uue sõidukini. Pistikhübriidid (PHEV) tegid veelgi suurema hüppe, suurenedes 32 protsenti ja ületades 918 500 müüdud ühikut. Hübriidautod (HEV) juhivad siiski kogu turgu 3,45 miljoni registreeringuga, mis peaaegu ületab kokku bensiiniautode (2,7 miljonit) ja diiselmootoriga autode (0,8 miljonit) arvu.

Saksamaa näitas tugevaimat kasvu: 382 202 uut BEV-i (+38,3 %) ja 217 760 PHEV-i (+63,9 %). Suurbritannias kasvas BEV-müük 29,5 protsenti ja PHEV-id 38,2 protsenti, ulatudes vastavalt 349 414 ja 172 639 autoni.

Prantsusmaa ja Hispaania näitavad vastandlikke suundumusi: Hispaania peaaegu kahekordistas BEV-ide müüki 72 062 autoni ja rohkem kui kahekordistas PHEV-id 86 681-ni. Prantsusmaal seevastu vähenes pistikhübriidide müük 26,8 protsenti 72 537 sõidukini. Holland näib olevat saavutanud küllastumispunkti, kus kasv on pidurdunud.

Kogu Euroopa tasemel suurenes elektrisõidukite registreerimine 15 protsenti, kuid just pistikhübriidid (+40,5 %) vedasid seda kasvu. Täiselektriliste autode kasv jäi 3,9 protsendile ja hübriidid kahanesid 6 protsenti.

Kui müüginumbrid jagunevad ebaühtlaselt, siis turu osakaalu poolest juhivad endiselt Põhjamaad. Norras on elektriautode osakaal uute sõidukite seas 96,8 protsenti, Taanis 68,7, Rootsis 62 ja Soomes 56,6 protsenti. See näitab, et põhjamaine poliitika ja maksusoodustused annavad endiselt parima tulemuse elektrilise ülemineku kiirendamisel.

Suurimad hüpped tulid aga sealt, kus baas oli madal. Läti, Leedu ja Poola kahekordistasid elektriautode arvu võrreldes 2024. aastaga. Lätis kasvas müük 141,5 protsenti, Leedus 114,1 protsenti ja Poolas 102,1 protsenti. Nagu TradingPedia märgib, „on need riigid tõestus, et isegi tagasihoidliku algusega turud võivad õige poliitika ja toetuste abil saavutada erakordse kasvu“.

Ekspertide hinnang: laadimisvõrk jääb arengule jalgu

TradingPedia analüütik Michael Fisher ütleb, et Euroopa elektriautoturg liigub kahe kiirusega: „Küpsed turud nagu Saksamaa ja Ühendkuningriik jätkavad suurte mahtudega, samal ajal kui Kesk- ja Ida-Euroopa kasvab rekordtempoga. Kuid püsivad puudujäägid laadimistaristus ja tarbijate ebakindlus piiravad täiselektriliste BEV-ide laiemat levikut.“

Praegu on Euroopas üks avalik laadija 13 elektriauto kohta, samas kui optimaalne suhe peaks olema üks laadija kahe või kolme sõiduki kohta. Seega sõltub tulevane kasv üha vähem toetustest ja üha rohkem laadimisvõrgu laienemisest, akude tööulatuse paranemisest ning infrastruktuuri arendamisest just kasvavatel turgudel.

Euroopa elektrifitseerumine ei näita raugemise märke, kuid areng liigub ebavõrdselt. Lääne-Euroopa turg on jõudnud küpsusfaasi, kus müük sõltub mugavusest ja laadimisvõimekusest, samal ajal kui Ida-Euroopa alles järele jõuab. Kiirlaadijate rajamine ja ühtne poliitiline raamistik määravad, kas Euroopa suudab 2030. aastaks oma elektrilise transpordieesmärgi täita või jääb see taas sõltuma „vana hea“ diisli inertsist.