Kas traktorist jääb süüdi kihutamises 300 km/h?

See on populaarne müüt, kuid füüsikaliselt ja tehniliselt on tänapäevaste kiiruskaamerate “üle sõitmine” tavakasutuses olevate sõidukitega praktiliselt võimatu.

Siin on peamised põhjused, miks see trikk ei toimi:

1. Katiku kiirus ja säriaeg
   Kaasaegsed maantee- ja linnakaamerad kasutavad tööstuslikke sensoreid, mille säriaeg on murdosa millisekundist (tavaliselt vahemikus 1/1000 kuni 1/10 000 sekundit).
   • Isegi kiirusel 300 km/h liigub auto ühe millisekundi jooksul vaid umbes 8 sentimeetrit.
   • Sellise säriaja juures jääb pilt piisavalt terav, et numbrimärk ja juht oleksid selgelt tuvastatavad.
2. Laser- ja radaritehnoloogia
   Eestis ja paljudes teistes riikides kasutatavad süsteemid (nt Poliscan) ei oota, kuni auto on otse kaamera ees.
   • Mõõteala: Sensorid jälgivad sõidukit juba 20–50 meetri kauguselt.
   • Sünkroniseerimine: Arvuti arvutab täpselt välja hetke, mil auto jõuab “pildistamisaknasse”. Kuna süsteem teab auto täpset kiirust, teab ta ka millisekundilise täpsusega, millal katik vabastada.
3. Teoreetiline piirkiirus
   Mõned katsed (näiteks saates MythBusters) on näidanud, et selleks, et kaamera ei suudaks pilti fikseerida, peaks auto kiirus olema ligikaudu 800-1000 km/h ehk lähenema helikiirusele. Tavaline seeriaauto selliseid kiirusi ei saavuta.