Mobiilsete kiiruskaamerate vaidlus: kas riik jahib kihutajaid või kogub raha väikestelt ületamistelt?

Mobiilsete kiiruskaamerate ümber käiv vaidlus ei ole tegelikult ainult ühe hoiatusmärgi küsimus. See on vaidlus selle üle, kas Eesti liiklusjärelevalve on eeskätt ohutuse tööriist või hakkab see autojuhi silmis üha enam paistma hästi seadustatud trahvimasinana.

Põhikonflikt on lihtne. Mobiilsed kiiruskaamerad tabavad Eestis väga palju juhte, kuid suur osa rikkumistest ei ole räige kihutamine, vaid väiksem kiiruseületamine. Varasema statistika järgi jäi 82 protsenti mobiilsete kaameratega fikseeritud rikkumistest vahemikku 3–9 km/h üle lubatu. Samal ajal näitavad Transpordiameti uuringud, et kiiruseületamine on Eestis massiline: 2024. aastal tunnistas 77 protsenti juhtidest, et on lubatud kiirust ületanud.

Just selle vastuolu peal seisabki kogu vaidlus. Kui kaamera püüab peamiselt mõne kilomeetriga eksivaid juhte, on hoiatusmärgi ja kõrgema trahvikünnise nõudmine mõistetav. Kui aga kiiruseületamine on muutunud tavaliseks liikluskäitumiseks, on politseil õigus küsida: miks peaks juht lubatud kiirusest kinni pidama ainult siis, kui talle kaamerast ette teatatakse?

ERR-i „Terevisioonis“ jäid PPA liiklusjärelevalve juht Taavi Kirss ja riigikogu õiguskomisjoni esimees Madis Timpson mobiilsete kiiruskaamerate ette paigaldatava hoiatusmärgi osas eri arvamusele. Timpson on Reformierakonna poliitik, endine justiitsminister ja endine Viljandi linnapea. Tema vaade lähtub eeskätt õigusselgusest: kui riik kasutab automaatset järelevalvet, peab juhil olema arusaadav, kus ja kuidas teda kontrollitakse.

Kirsi seisukoht on vastupidine. Tema hinnangul kaotaks hoiatusmärk mobiilse kaamera mõtte. Juht näeb märki, võtab kiiruse korraks maha ja pärast kaamerat sõidab endist viisi edasi. Sellisel juhul ei muuda kaamera liikluskultuuri, vaid õpetab autojuhti ainult kaamerapõhiselt pidurdama.

Mõlemal on tugev argument.

Timpsoni kasuks räägib see, et mobiilsed kiiruskaamerad ei ole enam mingi kõrvaline politseitöö abivahend. 2025. aastal registreeriti mobiilsete kaameratega 218 747 kiiruseületamist, mida oli 14 831 võrra rohkem kui aasta varem. Trahvirahana laekus nende kaudu 10,565 miljonit eurot. 2024. aastal oli sama summa 6,86 miljonit eurot.

Need arvud on poliitiliselt ebamugavad. Kui üks järelevalvesüsteem puudutab aastas üle 200 000 juhtumi ja toob riigile üle kümne miljoni euro, peab see olema avalikkusele väga selgelt põhjendatud. Ei piisa ainult vastusest, et ärge ületage kiirust. See on juriidiliselt õige, aga usalduse mõttes nõrk. Kui inimene tunneb, et riik varitseb teda pigem trahvi kui ohutuse nimel, hakkab süsteem oma legitiimsust kaotama.

Timpsoni tugevam pool ongi õiglus- ja usaldusargument. Hoiatusmärk ei ole ainult silt tee ääres. See on riigi signaal, et eesmärk on panna juht kiirust vähendama, mitte teda hiljem automaatkirjaga karistada. Eriti veenev on see koolide, ülekäiguradade, ristmike ja õnnetusterohkete lõikude juures, kus eesmärk peaks olema kiirus kohe alla saada.

Kirsi kasuks räägib aga liiklusohutuse külm loogika. Kui 77 protsenti juhtidest tunnistab kiiruseületamist ja mobiilsed kaamerad tabavad päevas keskmiselt ligi 600 rikkumist, ei saa rääkida ainult üksikutest hajameelsetest autojuhtidest. See on liikluskultuuri probleem. Kui kaamera asukoht ette ära tähistada, muutub kontroll kergesti mänguks: enne märki pidur, pärast märki gaas.

Kirsi argument on tugev just üldheidutuse mõttes. Juht peaks arvestama, et piirkiirus kehtib kogu teel, mitte ainult nähtava kaamera juures. Mobiilse kaamera mõte ongi selles, et kontrolli võimalus ei oleks punktitäpselt ette teada. Vastasel juhul kasvatab süsteem mitte seaduse-, vaid kaamerakuulekat juhti.

Samas on Kirsi positsioonil üks nõrk koht. Kui süsteem paistab liiga palju rahakogumisena, jääb isegi õige liiklusohutuse argument avalikkuse silmis nõrgaks. Üle 10,5 miljoni euro suurune trahvisumma pole number, millest saab lihtsalt mööda vaadata. Eriti siis, kui varasem statistika näitab, et suurem osa rikkumistest jääb väiksema ületamise vahemikku.

Seetõttu on PPA pakutud kompromiss tegelikult mõistlikum kui kumbki äärmus. Politsei on pakkunud, et mobiilse kaamera ette kohustusliku märgi panemise asemel võiks tõsta trahvivaba piiri seniselt 3 km/h-lt 6 km/h-ni. See vähendaks väikeste eksimuste karistamist, kuid jätaks alles mobiilse kontrolli heidutava mõju.

See lahendus ei rahulda täielikult kumbagi poolt, mis on sageli märk sellest, et kompromiss võib isegi mõistlik olla. Timpsoni leer saab vastuse oma kõige tugevamale argumendile: riik ei karista enam nii kergesti mõne kilomeetri suurust eksimust. Kirsi leer saab säilitada mobiilse kaamera põhifunktsiooni: juht ei tea täpselt, kus teda mõõdetakse, ning peab seetõttu kiirust jälgima kogu aeg.

Hea lahendus ei peaks olema „märk alati“ ega „märk mitte kunagi“. Mõistlikum oleks eristada olukordi. Kui kaamera pannakse konkreetsesse ohtlikku kohta, kus eesmärk on kiirus kohe alla saada, on nähtav hoiatus põhjendatud. Kui eesmärk on aga üldine liiklusjärelevalve ja kiiruseületamise harjumuse murdmine, ei peaks mobiilne kaamera muutuma ette teatatud pidurduspunktiks.

Lõpuks ei ole küsimus selles, kas autojuhil on õigus natuke kiiremini sõita. Ei ole. Piirkiirus ei ole soovituslik ilmateade. Aga riigil on samuti kohustus teha järelevalvet nii, et see oleks proportsionaalne, arusaadav ja usaldusväärne.

Kirss on tugevam liiklusohutuse üldloogikas: kui juht ei tea, kus kontroll toimub, on tal rohkem põhjust igal pool mõistlikult sõita. Timpson on tugevam õigusselguse ja avaliku usalduse vaates: automaatne trahvimine ei tohi paista lõksuna.

Mobiilsete kiiruskaamerate vaidlus näitab seega suuremat probleemi kui üks hoiatusmärk. Eesti liiklus vajab vähem kihutamist, aga ka vähem tunnet, et riik seisab põõsas kaameraga ja ootab palgapäeva. Juht peab kiirusest kinni pidama. Riik peab omakorda tõestama, et tema eesmärk on ohutus, mitte Exceli tabelis kasvav trahvirida.