Pisirikkumised uputavad süsteemi ja politsei tõstab kiiruskaamerate trahvikünnist

Politsei plaan tõsta kiiruskaamerate sekkumiskünnis 3 km/h pealt 6 km/h-ni pole lihtsalt kingitus autojuhtidele. See on vastus survele, mille tekitas vaidlus mobiilsete kiiruskaamerate hoiatusmärkide üle. Ühel pool seisab soov muuta järelevalve nähtavamaks ja ennetavamaks, teisel pool politsei hirm, et kohustuslik märk muudab mobiilsed kaamerad aeglaseks, vaidlustatavaks ja linnaliikluses kohmakaks.

Pisirikkumised moodustavad liiga suure osa trahvidest

ERR-i vahendatud info järgi kaalub politsei kiiruskaamerate sekkumiskünnise tõstmist 3 km/h pealt 6 km/h-ni. Praegu tähendab see näiteks 90 km/h alas, et kaamera käivitub koos mõõtemääramatusega sisuliselt 97 km/h juures. Uue künnisega nihkuks sama piir ligikaudu 100 km/h juurde, sest süsteem arvestab mõõtmisel ka potentsiaalset viga 4 km/h. Politsei põhjendab muudatust sooviga keskenduda suurema riskiga rikkujatele, mitte vormistada massiliselt trahve juhtidele, kelle ületus jääb mõne kilomeetri tunnis piiresse.

Põhjus on statistiliselt tugev. Politsei andmetel jääb praegu umbes pool kiiruskaamerate tuvastatud rikkumistest vahemikku 2-3 km/h üle lubatud piiri. See tähendab, et künnise tõstmine võib vähendada trahviteadete hulka järsult, kuid jätab kaamerad tööle nende juhtide vastu, kes sõidavad märgatavalt kiiremini.

Sisuliselt tahab PPA nihutada automaatse kontrolli rõhu „iga eksimus loeb” mudelilt „ohtlikum käitumine loeb rohkem” mudelile. See pole liiklusohutuse seisukohalt riskivaba, sest kiirus on endiselt üks olulisemaid surmaga lõppevate avariide tegureid. Euroopa Komisjoni järgi mängib kiiruseületamine rolli umbes 30 protsendis surmaga lõppenud liiklusõnnetustest ning 40-50 protsenti juhtidest sõidab soovitatud või lubatud piirist kiiremini.

Miks politsei seda just nüüd teeb?

Ajastus pole juhuslik. Riigikogu võttis 17. juunil vastu liiklusseaduse muudatuse, mis kohustab politseid liiklejaid automaatsest kiirusemõõtmisest teavitama. Hääletusel toetas muudatust 57 saadikut, vastu oli 12. Seaduse järgi peaks märk asuma väljaspool asulat 300-500 meetrit enne mõõtmiskohta ja asulas 150-300 meetrit enne mõõtmist.

Eelnõu algatajad kirjutasid seletuskirjas, et eesmärk on muuta liiklusjärelevalve läbipaistvaks, ennetavaks ja õiguspäraseks. Nende loogika on lihtne: kui kaamera eesmärk on kiirust alla võtta, peab juht sellest enne mõõtmist teadma. Kui märk puudub, muudab eelnõu mõõtmistulemuse kehtetuks.

Politsei pakkus kõrgema sekkumiskünnise välja just selles vaidluses alternatiivse lahendusena. PPA sõnum on, et usaldust saab kasvatada ka nii, et politsei ei karista enam kõige väiksemaid eksimusi. Samal ajal ei taha politsei siduda mobiilset kaamerat kindla märgiga, mille puudumine või vale asukoht võib kogu mõõtmise tühistada.

Hoiatusmärgi vaidlus pole mustvalge

Hoiatusmärkide pooldajad räägivad ennetusest ja õiglustundest. Nende vaates ei pea riik „varitsema”, vaid andma juhile võimaluse kiirus enne ohtlikku kohta maha võtta. See argument töötab eriti hästi koolide, ülekäiguradade, ristmike ja muude konkreetsete riskikohtade puhul. Seal pole eesmärk juhte tabada, vaid kiirus alla suruda just selles kohas.

Politsei vastuväide on praktiline. PPA leidis oma seisukohas, et teisaldatav märk pole kohtkindel, võib kukkuda, kaduda või tuulega liikuda ning linnas tekib kõrvalteede tõttu olukord, kus osa juhte märki lihtsalt ei näe. Sellisel juhul hakkaks vaidlus käima mitte kiiruse, vaid märgi nähtavuse, kauguse ja olemasolu üle. PPA hinnangul võib selline süsteem muuta mobiilsete automaatsete järelevalveseadmete kasutamise praktikas peaaegu võimatuks.

Euroopa liiklusohutuse kirjandus toetab mõlemat poolt osaliselt. European Road Safety Observatory analüüs selgitab, et nähtav kaamera koos hoiatusmärgiga mõjub hästi konkreetses ohukohas, näiteks kooli või ristmiku lähedal. Varjatud või vähem ennustatav mobiilne kaamera annab aga laiema võrgumõju, sest juht ei tea täpselt, kus kontroll asub, ning peab piirkiirusest kinni kogu teelõigul. Sama analüüs hoiatab ka nähtavate kaamerate „känguruefekti” eest, kus juht pidurdab kaamera juures ja kiirendab kohe pärast seda uuesti.

Künnise tõstmine on poliitiline kompromiss, kuid mitte sama asi mis hoiatusmärk

Trahvikünnise tõstmine ja hoiatusmärk lahendavad eri probleemi. Kõrgem künnis vähendab väikeste rikkumiste karistamist. Hoiatusmärk muudab kontrolli nähtavamaks ja annab juhile märguande enne mõõtmist.

Seetõttu pole politsei ettepanek päris asendus hoiatusmärgile. Autojuhi vaates tähendab kõrgem künnis leebemat süsteemi. Seadusandja vaates tähendab hoiatusmärk läbipaistvamat süsteemi. Liiklusohutuse vaates peab aga hindama, kas süsteem paneb juhid sõitma aeglasemalt ainult kaamera ees või kogu teekonnal.

Kõige tugevam lahendus võiks olla kihiline: statsionaarsed ja ohtlikesse punktidesse pandud kaamerad olgu selgelt tähistatud, mobiilne kontroll jäägu paindlikuks, kuid politsei avalikustagu põhimõtted, mille järgi ta mõõtekohti valib. Nii väheneb „trahvilõksu” tunne, aga säilib ka teadmatus, mis paneb juhti kiirust jälgima ka siis, kui kaamerat silmaga ei näe.

Autojuhi jaoks muutub kõige rohkem psühholoogia

Kui PPA künnise tõstab, ei tähenda see luba sõita 6 km/h üle piirkiiruse. See tähendab, et automaatne trahv ei käivitu enam nii väikese ületuse pealt. Liiklusseaduse mõttes jääb piirkiirus piirkiiruseks.

Praktiline mõju on siiski tuntav. 90 km/h alas ei saaks juht enam trahvi senise ligikaudu 97 km/h kaamerakiiruse juures, vaid alles umbes 100 km/h kandis. 50 km/h alas nihkuks kaamera seadistus samal loogikal 57 km/h pealt ligikaudu 60 km/h juurde. Trahvi suurus jääb endiselt seotud ületatud kilomeetritega, sest hoiatustrahv arvutatakse valemiga 7 eurot iga lubatud kiirust ületanud km/h kohta, maksimaalselt 300 eurot.