Autotööstus vene moodi: Volga sünnib taas aga seekord Hiina tehnoloogiaga

Venemaal avastati pärast sõja algust uus lähenemine „oma” autotööstuse arendamiseks: Hiinast imporditakse peaaegu valmis sõiduk, koostatakse see lõpuni, lüüakse peale oma firmamärk ja VIN kood ning täiesti uus mudel ongi nagu imeväel välja töötatud. Samasugust rebrändimist kasutatakse nüüd Nižni Novgorodis, kus peagi konveierilt maha rulluv “uus” Volga meenutab pigem osavat grimmi kui põhjalikku geenitehnoloogiat. Sel ajal kui Euroopa tootjad higistavad heitmenormide ja tarkvarakriiside käes, lahendas Venemaa tööstusprobleemi elegantselt: nad laenasid Hiina kontsernilt Changan kolm valmis mudelit, kruvisid külge oma hirve-embleemi ja kuulutasid välja rahvusliku sümboli renessansi. See pole strateegiline arendustöö, vaid kiire ellujäämiskursus isolatsioonis, kus identiteet ostetakse sisse koos jooniste ja tarneahelatega.

Erinevalt algupärastest Volgadest, mis pakkusid (oma aja kontekstis) teatavat insenertehnilist omapära, toetub uus mudelirivi rangele standardiseerimisele. Insenerid istutasid kõigile kolmele mudelile ühise südame: 1,5-liitrise 188 hobujõulise turbomootori, mis arendab ühtlasi kuni 300 Nm pöördemomenti. Jõuülekande eest vastutab seitsmekäiguline topeltsiduriga automaatkäigukast (DCT), mis saadab kogu jõu eranditult esiratastele.

Volga C40 (sedaan) baseerub Changan Raeton Plus mudelil. 4,8-meetrine kere sihib otseselt äriklassi, üritades täita tühimikku, mille jätsid Toyota Camry ja Kia K5 lahkumine.

Volga K30 (kompaktne crossover) kopeerib Changan Oshan X5 Plus disaini. Lühem teljevahe ja agressiivsem välimus suunavad selle mudeli nooremale ostjaskonnale, kes hindab ekraanide arvu rohkem kui vedrustuse käiku.

Volga K40 (keskklassi linnamaastur): põhineb Changan Uni-Z mudelil. Siin proovivad tootjad pakkuda maksimaalset ruumi ja “premium-kogemust”, mida Hiina doonorauto suudab oma pehmete plastdetailide ja tehisnahaga edasi anda.

Gorki autotehase (GAZ) territooriumil asuv tootmisliin ei hakanud jalgratast leiutama. Projekt “Volga” taga seisab ettevõte Production Management Automobile, mis sõlmis Changaniga litsentsilepingu. Strateegia on pragmaatiline: kuna lääne brändid evakueerusid, tekkis turule hiiglaslik vaakum.

Reaalsus dikteerib, et nullist uue platvormi arendamine maksaks miljardeid ja võtaks aega kümnendi. Selle asemel valisid venelased otsetee. Hiina partner tarnib tehnoloogia, vene pool aga lisab lokaliseerimise, mis esialgu piirdub vaid radiaatorivõre disaini ja tarkvara tõlkimisega. See samm kindlustab Hiina autotööstuse totaalse domineerimise regioonis, kus kunagi valitsesid saksa ja jaapani insenerid.

Euroopa tarbija jaoks jääb uus Volga eksootiliseks kurioosumiks, millel puudub igasugune praktiline väärtus. Isegi kui keegi igatseks taga vanaisa GAZ-24 pehmet istet, ei paku uued mudelid midagi enamat kui keskmine Hiina auto, mida saab Euroopa turult osta juba praegu nime MG või BYD alt.

Meie kliimas ja teedel mängib rolli ka garantii ning varuosade kättesaadavus, mis on uue Volga puhul väljaspool Venemaad olematu. Hinnastus, mis prognooside kohaselt algab ligi 25 000 eurost (rubladest ümberarvutatuna), asetab need autod konkureerima kaasaegsete elektriautode ja sissetöötatud lääne mudelitega, muutes “hirve-märgiga Changani” meil vaid teoreetiliseks aruteluteemaks.