Proovisõit - CUPRA Leon Sportstourer

Universaalkerega CUPRA Leon Sportstourer on kahtlemata tore sõiduriist, kuigi SEAT-i uut alambrändi esitledes lubati emafirma toodetest põhjalikumat eristumist. Leon Sporstourerid aga on mõlema kaubamärgi all visuaalselt üsnagi sarnased ning esimese hooga ei pruugi asjatundmatu silm arugi saada, milline hunt end lambanaha all peita võib.

Leon Sportstourer on iseenesest täiesti viisaka väljanägemisega sõiduk, pikk ja sihvakas ning selles mõttes luukpärast ehk isegi huvitavam. CUPRA nimetus mudelile lisab valikusse uued 18- ja 19-tollised valuveljed ning kerele mõningad sportlikkust rõhutavad detailid. Neid võiks tegelikult oluliselt rohkem olla, sest tegu on omas klassis ühe märkimisväärseima sõidukiga, mille hinna, võimsuse, juhitavuse ja varustuse suhet võib pidada harvanähtavalt heaks.

Nagu eeldada võib, tuleb kogu tehniline pool Volkswageni kontserni mudelitelt. VAG on oma sõidukeid aga tehniliselt peaaegu täiuslikkuseni lihvinud, seega ei peaks Leon Sportstourerilt vähemat eeldama. Paraku ka mitte rohkemat.

Auto on meil saadaval kolme erineva võimsusega. Konkreetse nelikveolise proovisõiduauto, kaheliitrine turbomootor arendas 310 hobujõudu ja 400 Nm ning suutis kogu komplekti vaid 4,9 sekundi jooksul sajani kiirendada.

Keskpärasele välimusele vaatamata suudeti auto sisemuses vältida liigset keskendumist vaid ekraanidele – kuigi tänapäeval käib enamus infovahetusest lisaks funktsioonide ja lustimeedia juhtimisele olenevalt tootjast rohkemal või vähemal määral puutetundliku tahvli kaudu, siis CUPRA disainerid suutsid Leon Sportstoureris probleemile individuaalsemalt läheneda. Nii kinnitati roolirattale suured ümmargused nupud auto käivitamiseks ning sõiduseadete valimiseks – juba nagu päris võidusõiduautodel! Rooliratas ise on nii multifunktsionaalne, kui tänapäeval mõistlikuks peetakse ning selle kaudu saab juhtida nii püsikiirushoidja kui audiosüsteemi tööd, millest osa kuuletub edukalt ka häälkäsklustele. Osa vähem tähtsaid nuppe peideti roolist vasakule ning kui arvestada veel avariitule nuppu armatuurlaua keskel asuvate ventilatsiooniavade keskel, siis sellega ongi kogu valik ära mainitud. Edasi läheb asi juba puutetundlikuks.

Objektiivselt võttes pole Leoni ekraanidel häda midagi. Mõlemaid, seda, mis asub juhi nina all ja seda, mis armatuurlaua keskel, saab jagada mitut erinevat informatsiooni kuvavaks väljaks ning suurema kaudu pääseb ligi ka auto enda seadistustele. Seadistada saab siin terve hulga erinevaid parameetreid ning muuta auto käitumist täiesti tuntavalt. Samuti ei saa kurta ekraanide töö kiiruse üle – kõik toimib ilma nähtava või tuntava viivituseta. Ainus häda ongi, et kõik on puutetundlik, kasvõi kliima sättimine võiks ikkagi käia füüsiliste nuppude abil! Tõele au andes on siin küll välja toodud spetsiaalsed alad, kuhu vajutades näiteks temperatuuri peaaegu nagu nupust reguleerida saab. See on küll puutetundlik, kuid ekraanil mingit sliderit lohistada pole siiski vaja.

Sportautolikult tugeva küljetoega ja mitmes suunas liigutatavad ja reguleeritava nimmetoega istmed pakuvad ees korralikult ruumi, kuid ka taga ei saa ruumi puudumise üle kurta. Mugavalt mahuvad tagumisel diivanil sõitma kaks inimest, kolmas keskele on pigem hädavariant. Pearuumi jagub nii ette kui taha ka pikematele sõitjatele. Nii eest, kui tagant leiab USB-pistikud. Tänu pikale tagumisele ülendile ulatub pagasiruumi maht ka kõige minimaalsemal juhul 620 liitrini. Tagumise istmerea seljatoed saab maha käänata otse pagasiruumist nuppu vajutades vabastades nii veel peaaegu 1000 liitri jagu ruumi. Tõsi, seljatugede kohalt jääb põrand täitsa arvestatava nurga alla.

310 hobujõudu ning korralikult timmitud veermik pakuvad täiesti arvestatavat sõidurõõmu. Usutavasti suudab igaüks aru saada, mismoodi näeb välja või tunnetub kiirendus 0 – 100 km/h ümmarguselt viie sekundiga. Sellest vähemaks on üldiselt suutelised juba üsna tõsise spordikallakuga masinad. Rooli tagasiside ja üldse kogu „tagumikutunnetus” vastab üsnagi täpselt sellele, mida CUPRA emakontsern oma kiirematele mudelitele tavaliselt kaasa annab. Kuid sellist üllatusmomenti pole. Tuntud headusest parem oleks ju suurepärasem. Kõige sportlikumas, ehk CUPRA seades, on gaasipedaal meelierutavalt terav, kurvid alistuvad kergesti, kerge ülejuhitavus paneb kihutades autoga kaasa mõtlema. Lühidalt: igav ei hakka. Ja kui soovid, et hakkab, siis lülitad sisse „Eco” seade ja masin muutub loiuks ja uimaseks justnagu laisa suvise pühapäeva pärastlõunal, kus tuul ei puhu ja muru ei kasva.

Auto südameks on kaheliitrine ülelaadimisega bensiinimootor, mis töötab paaris seitsmeastmelise topeltsiduritega DSG kastiga. Käiguvahetus toimib nagu kellavärk ilma üleliigse jõnksutamiseta. WLTP metoodika järgi mõõdetuna nõuab see saja kilomeetri läbimiseks 8,2 – 8,6 liitrit bensiini ning suudab tippkiiruseks saavutada 250 km/h. 1565-kilogrammine tühimass teeb ühe hobujõu lükata ümmarguselt vaid 5 kilogrammi – kas see on täitsa kena näitaja. Mootor nurrub päris vaikselt, sportlikum kõla saadakse summutitorustiku ja kõlarite koostöös.

Auto pikkus, laius, kõrgus on vastavalt 4657, 1799 ning 1437 millimeetrit. Teljevahe 2683 millimeetrit. Pöördediameeter 10,5 meetrit ning kütusepaak mahutab 45 liitrit.

Puhtalt subjektiivse arvamuse kohaselt võiks CUPRA Leon Sporstourer kanda vägagi universaalse sõiduki rolli, millega saab sõita nii kiiresti, kui ka rahulikult. Sellise universaalsuse eest tuleb välja aga käia alates 35 200 eurost, mis paraku ilmselt paljudel indu oluliselt kahandab. Aga ikkagi – siin ilmas ei tule ju midagi niisama lihtsalt kätte.