Fotograaf Kerli Sosi: “Kindlaid mustreid pole ükski päev ja see teeb elu väga põnevaks.”

Portreefotograaf Kerli Sosi on üleskasvanud eriilmseliste metsade, rabade ja lilli täis põldude keskel.  Talus, mis asub Soomaal, lookleva Navesti jõe kaldal. Just lapsepõlves ümbritsenud loodusest sai Kerli sõnul alguse ka teekond fotograafiani. ”Mida suuremaks ma sain, seda rohkem üritasid vanemad meid vennaga tööle rakendada. Minu ärahiilimise taktika oli see, et haarasin vana digika kätte ja kadusin põldude vahele liblikaid otsima või oja kaldale liikuvat vett pildistama.”

Kerli viis põhikooli lõpus oma esimese looduspiltidest koosneva portfoolio kahele lemmikõpetajale näitamiseks. Ühe käest sai ta kiita, teine seevastu arvas, et pildid ei kõlba kuskile. Seejuures soovitas õpetaja tüdrukul uue kaamera peale mõelda. Samal aastal soetatigi perre esimene poolkaader peegelkaamera – Canon 400D, mis sai Kerli igapäevaseks kaaslaseks. Kerli sõnul on aga just lapsepõlves ebapiisavast positiivsest tagasisidest tekkinud sisemine jonn teda loometeel ikka edasi ja edasi tõuganud.  

Saatus viis Kerli gümnaasiumi viimases klassis kokku lastefotograaf Katarina Tanguga, kellega koos tüdruk pildistamas käis ja kelle assistendiks ta sai olla. Katarina põnevad fotoprojektid inspireerisid Kerlit inimest looduses pildistama.  “Esimesed aastad olid kohutavalt rasked, sest algusest peale tahtsin õppida omasoodu vaid läbi praktika ja alles palju-palju hiljem tuli Youtube päevakorda.” Esialgu pildistas Kerli oma teiste tööde kõrvalt vaid siis, kui selleks aega jätkus. Tänaseks on olnud fotograafia tema põhitöö umbes viis aastat. 

Vajalikud tööriistad 

Kerli sõnul peab portreefotograaf kindlasti oskama mitmele asjale korraga mõelda, näiteks kaamera sätetele ja erinevatele võttenurkadele. Samal ajal peab andma ka kliendile tagasisidet, meelitama emotsiooni välja, jälgima ajagraafikut, mõtlema stilistikale jne. Kõige olulisemaks peab ta aga siiski suhtlusoskust: “Päris vakka olla terve pildistamise ajal ei ole lihtsalt võimalik. Siis tekib nii kergesti inimesel kohmetus ja kramplikkus.” Enda tugevamateks külgedeks fotograafina peabki Kerli suhtlemist klientidega, olgu seda siis nii vähe või nii palju kui parasjagu vaja, ning oskust mõista värve ja näha ka kõige veidramates kohtades fotogeenilisust. 

Kerli sõnul on foto tehniline teostus ja võimalikult hea tehnika pildistamiseks samuti oluline. Samas nendib ta, et peab oskama ka seda kasutada, sest muidu pole viimasepeal tehnikast lihtsalt tolku. Ise kasutab naine hetkel kahte Canon 6D peegelkaamerat, kahte erinevat Sigma fiksobjektiivi (50mm & 35mm) ja Canon 100mm makro/portree objektiivi. Enim kasutatud objektiiviks on Sigma 50mm F1.4 ART.

Pilte armastab ta töödelda peamiselt Lightroom CC-s ja vahest ka Photoshopis. Seejuures aitavat töötlusele kaasa ka õige ilm. “Kui õues on sombune või vihmane, siis on lihtne ekraani taha kerra tõmmata, küünal põlema panna, põnev podcast taustaks käima lükata ja oma mulli minna.” 

Käekiri ja inspiratsioon

Enda pildilist käekirja iseloomustab fotograaf järgmiselt: “Kuigi olen oma piire üritanud venitada ja alati midagi uut proovinud teha, siis pigem kaldun sinna elegantse lohakuse ja romantika valdkonda. Selline mõnus idülliline maalähedus, ehtsus ja naturaalsus on väga minu teema.” 

Seejuures armastab ta vedada kliente sellistesse kohtadesse, kuhu nad igapäev ei satuks. Näiteks otsib ta metsade ja põldude kõrval igasugu veidraid kohti nagu puukuurid, vanad viljakuivatid või tehasehooned. “Viimasel ajal üritan klišeedest hoiduda ja end mugavustsoonist välja rebida.” Loodus ilma inimeseta tundub Kerli jaoks aga peaaegu alati liiga tühi.

Inspiratsiooni ammutamiseks kasutab Kerli ära seda aega, kui õhtul vahest isegi tundide viisi und ei tule. Just siis hiilivad tema juurde sajad erinevad mõtted ja ideed, mida hiljem edasi arendada. “Järjest rohkem üritan ka sotsiaalmeediast hoiduda, sest sealt jäävad mustrid lihtsalt külge. Isegi kui ma arvan, et mingi idee on täitsa minu oma, siis minevikust on jätnud alateadvus nii palju külge ja see mõjutab igapäevaselt ja salakavalalt.”

Iga päev on erinev 

Tavaliselt meeldib Kerlile ärgata nii, et ei pööra esimesena pilku telefoni, vaid läheb õue jooksma või jalutama. Tunnike hiljem hakkab ta meilidele vastama, vaatab üle sotsiaalmeedia ning hakkab järjekorras järgmisi pilte töötlema ja ajastab uued postitused. Seejärel on vaja luurele minna, et järgmisteks pildistamisteks kohad üle vaadata või linnas toimetusi teha. “Heal päeval” paastub fotograaf kella 16-17.00-ni ja siis kokkab ta perele õhtusöögi. Seejärel hakkab pildistamiseks valmistumine. Ja kui peale pildistamist on veel energiat, siis vaatab naine pildid kohe üle ja saadab kliendile teaser’i. Seejärel tuleb uuesti kirjakast üle kontrollida ning siis jääb tunnike või paar järgi ka isiklikuks ajaks.

Küll aga nendib Kerli, et lõpuks oleneb ikkagi sellest, mitu pildistamist päevas on. Näiteks kui on pulm, siis tuleb kohe peale ärkamist sõitma hakata ja tagasi jõuab alles peale südaööd. “Kindlaid mustreid pole ükski päev ja see teeb elu väga põnevaks.”

Teadliku ajaplaneerimisega tegeleb Kerli nii vähe kui võimalik. “Olen rohkem selline, et kui tunne on tänaseks, et seda ja seda teha, siis teen. Loomingulise inimese elu on pigem selline ameerika mäed: kord üles ja kord alla. Vahest teen jube palju ära ja väga pikka aega, aga siis jällegi tuleb täiesti tühi tunne ja väsimus. Igatahes mulle meeldib vabadus. See on parim osa fotograafi/kunstniku elus.” Selle kõige juures peab aga naine oluliseks ka seda, et lubatud kuupäeval asjad valmis oleksid.      

Tulevikuplaanid

Lisaks pulmade pildistamisele on Kerlil plaan tulevikus ka rohkem üritusi korraldada ja dekoreerida. Paar aastat tagasi lõi naine pulma- ja peokorraldus firma Üllatuspeod, millega on plaan järjest rohkem klassikalise pulma mõõtmeid lõhkuda. Pulmade kõrval on tema suur kirg ka toidumaailm ehk toitude stiliseerimine ja pildistamine, mis tekkis tänu täistaimetoitlusele. “Vaikselt nokitsen ühe raamatu kallal, mis mõne aasta pärast ikka juba valmis võiks olla.”

Portreefotograafina näeb ta tulevikus end rohkem kaasamas stiliste ja suuremat tiimi. “Nii tahaks, et absoluutselt kõigil minu piltidel on 100% need värvid, millest olen unistanud. Aga lõpuks… üks peamisi unistusi on ka see, et peaksin ise 90% vähem ekraani taga olema, ja et töötluse, meilivahetuse ja sotsiaalmeedia teeks keegi teine.”

Fotod: ©Kerli Sosi

Mahukama portfoolioga saad tutvuda kodulehel www.kerlisosi.com.

Jälgi Kerlit ka Instagrammis ja Facebookis.

Tegemist on uue intervjuude seeriaga, mille raames vestleme erinevate Eesti fotograafidega ameti iseärasustest, tavalisest tööpäevast, inspiratsiooni kogumisest, fototehnikast, tulevikuplaanidest ja paljust muust. 

(297)