Helkurkõnd kinnistas teadmist, et pimeda aja olulisim abivahend on helkur

Kodanikupäeval, 26. novembril korraldasid abipolitseinikud ühes heade koostööpartneritega üle Eesti aktsiooni "Helkuriga sõbraks", mille käigus kutsuti üles aktiivseid inimesi andma oma panus kodukoha elanike nähtavaks tegemisel. Kogukondade ja sõpruskondade kaasabil sai üle kogu Eestimaa sel õhtupoolikul silmapaistvaks enam kui 10 000 seni pimeduses liikunud inimest.

Ennetusüritust läbi viinud abipolitseinik Katre Põldmaa rääkis, et inimeste teadlikkus helkuri vajalikkusest on üldjoontes hea, kuid kahjuks kipub ette tulema ka selliseid olukordi, kus helkur näiteks kaob ja uue helkuri soetamine seejärel sootuks ununeb. Ta lisas, et tegelikkuses tuleks aga igaühel teadvustada, et helkuri puhul on tegemist odavaima elukindlustusega, mis oma väikestest mõõtmetest hoolimata mõnes elulises situatsioonis suisa elupäästjaks võib osutuda.

Tallinnas ühe lasteaia juures ennetusüritust läbi viinud abipolitseinik Katre peegeldas, et kui lapsed on pigem tublisti erinevate põnevate helkurite ja helkuridetailidega varustatud, siis nende samade laste vanemate silmapaistvusega on olukord mõnevõrra kehvem. "Kui neilt uurisime, miks nad pimedal ajal helkurit ei kanna, siis valdavalt jäid kõlama vastused, et liigeldakse vaid autoga ning helkurit seetõttu ka tarvilikuks ei peeta," nentis abipolitseinik. Ta lisas murelikult, et tegelikult on see arusaam ning tõekspidamine aga väär ning üks helkur peaks igal inimesel siiski kuue servas rippuma, sest iial ei tea, mil autojuht jalakäijaks ümber kehastuma peab.

Eestimaa erinevates paikades aktsiooni läbi viinud abipolitseinikke ja politseinikke pani muretsema ka fakt, et üksjagu inimesi peab helkurit justkui koledaks moedetailiks, mis liiklejate väljanägemise ja moetunnetusega kokku ei pidavat sobima "Tegelikult on väga paljud helkureid tootvad ettevõtted ja organisatsioonid juba aastaid käinud seda teed, et helkur võib oma olemuselt ja kujult olla vägagi moekas detail, mis väljanägemisele oluliselt särtsu juurde annab ja seeläbi ka inimese turvalisust tõstab ning pimedas kaasliiklejatele silmapaistvaks muudab," selgitas Põldmaa.

Abipolitseiniku sõnul oli tegelikult ülimalt südantsoojendav näha, kuidas helkurkõnnil osalesid inimesed kogu perega, kuidas Eestimaa eri paigus tulid kodudest välja nooremad ja vanemad, mehed ja naised, tublid ja tegusad. "Ja kõike täiesti isetult selleks, et teisi inimesi abistada. See on tugeva kogukonna tunnus, puhas rõõm," rääkis Põldmaa. Rõõmu valmistas korraldajatele seegi, et suurem jagu kõnnile saabunutest oli end varustanud helkuriga ja teps mitte ühe, vaid ikka mitmega ja seda selge eesmärgiga head teha ning pimeduses kompavatele kaasteelistele särav elupäästja külge riputada.

Helkurkõnni kokkuvõte:

Põhja-Eestis oli 30 kogunemiskohta, osales enam kui 500 inimest, 4000 jalakäijat muudeti nähtavaks

Lõuna-Eestis oli 36 kogunemiskohta, osales 913 inimest, 1773 jalakäijat muudeti nähtavaks

Lääne-Eestis oli 60 kogunemiskohta, osales 1274 inimest, 2836 jalakäijat muudeti nähtavaks

Ida-Eestis oli 8 kogunemiskohta, osales 180 inimest, 1750 jalakäijat muudeti nähtavaks