Löök rohepöörajatele allapoole vööd! Elektriautod pannakse maksu alla

USA-st saabuvad uudised elektriautode omanikele kehtestatavatest erakorralistest maksudest märgivad esimese ametliku linnukese kirjutamist tulevikku, kus tasuta lõunaid enam ei jagata. See on esimene mastaapne katsetus lõpetada roheliste privileegide ajastu ja tuua elektriautod tagasi karmi fiskaalreaalsusesse. Kuidas saab riik, mis alles eile jagas tuhandete dollarite väärtuses ostutoetusi, hakata täna samu juhte lisamaksudega pitsitama? Vastus on pragmaatiline, kuiv ja matemaatiliselt vääramatu: riigid vajavad toimimiseks makse. Kui transpordi olemus ja tehnoloogia teevad läbi sajandi suurima revolutsiooni, peavad täpselt samasuguse liigutuse tegema ka maksustamise alused.

Kütuseaktsiisi hääbumine ja teede parandamise paradoks
Aastakümneid on teetaristu ülalpidamine ja ehitus tuginenud lihtsale, kuid geniaalsele loogikale – kütuseaktsiisile. Mida rohkem sa sõidad ja mida raskem on su sõiduk, seda rohkem kütust sa tarbid ja seda rohkem makse sa läbi tanklapüstoli riigikassasse jätad. See on klassikaline „kasutaja maksab“ mudel, mis tagas õiglase ja sujuva rahavoo teede korrashoiuks.

Elektriautod seni eirasid seda süsteemi, kuigi elektriauto omanik tarbib teedevalgustust, kulutab asfalti (aku kaalu tõttu sageli isegi rohkem kui sisepõlemismootoriga auto) ja ummistab linna tulles ristmikke, kuid ei maksnud teedevõrgu arendamiseks sentigi aktsiisi. Laaditagu autot kodus või avalikus jaamas, riigikassa vaatab seda rahalises mõttes pealt vaid tühje pihke laiutades. USA osariikide reaktsioon kõigele sellele on siinkohal täiesti loogiline enesekaitse: kui maksubaas kaob, aga kulud teedele jäävad, tuleb reegleid muuta enne, kui taristu kokku kukub.

Ostutoetuste ajastu on läbi, algab reaalsus
Esimese põlvkonna elektriautode ostjad nautisid riiklikke privileege võib-olla isegi põhjendatult, uue tehnoloogia turuletoomine ja riskide maandamine vajasid riigi tuge. Nüüd, kus elektriautod on muutunud nišitootest massitooteks ning saavutavad tootmises bensiiniautodega juba hoomatava hinnapariteedi, ei saa riigid endale enam doteerimist lubada. Vastupidi, uuest tehnoloogiast on saanud uus normaalsus, mis peab hakkama end ise üleval pidama.

Tarbijate nördimus on emotsionaalselt mõistetav, kuid majanduslikult lühinägelik. Idee, et elektriauto omanik peaks olema igavesti vabastatud teede finantseerimisest lihtsalt põhjusel, et tema sõiduk ei paiska õhku CO2-te, on utoopiline. Sotsiaalhoolekanne, haridus, päästeteenistus ja seesama sile asfalt, millel elektriauto veereb, ei rahasta ennast pühast vaimust ega rohelistest ideedest.

Läbitud kilomeetrid: tuleviku õiglaseim mõõdik
Kuidas uues reaalsuses makse koguda? USA-s katsetatavad fikseeritud aastatasud elektriautodele (sageli vahemikus 100–300 dollarit) on tegelikult alles üleminekufaas. See on kirvemeetod, mis ei arvesta, kas auto sõidab aastas 2000 või 50 000 kilomeetrit.

Tuleviku transpordimaksude vundamendiks saab paratamatult olema läbitud kilomeetrite ja sõiduki massi põhine maksustamine. Digitaalsed lahendused, GPS-põhine positsioneerimine või iga-aastane odomeetri näidu fikseerimine tehnoülevaatusel on suunad, kuhu liiguvad nii Ameerika osariigid kui ka Euroopa Liit. See on ainus viis taastada solidaarsus: maksad selle eest, kui palju sa reaalselt ühist ruumi kulutad.

Autotööstuse elektrifitseerimine pole ainult mootorite vahetus. See on kogu transpordisektori majandusmudeli restart. Riigid, kes julgevad maksudebatiga alustada varakult, nagu seda tehakse praegu USA-s, tagavad endale tulevikuks korras teed ja stabiilse eelarve. Need, kes jäävad lootma igavesele kütuseaktsiisile, ärkavad kümne aasta pärast katkiste teede ja tühja kassaga. Muutuv maailm nõuab muutuvaid makse ja selle tõega tuleb meil kõigil kiiresti harjuda.