Airbus A350-1000ULR lendas üle 24 tunni
Airbus A350-1000ULR läbis teekonna Melbourne’ist Toulouse’i 24 tunni ja 24 minutiga 23 076 km. Tulemus ületab seni avaldatud kommertsreisilennuki vahemaandumiseta lennurekordi, kuid mitte lennunduse absoluutrekordit. Pealegi polnud pardal ka reisijaid, vaid katsemeeskond, mõõteriistad ja peaaegu terve ööpäeva jagu kütust.
Airbus ei valinud kõige lühemat teed
A350-1000ULR startis Melbourne’ist 27. juulil ja maandus Toulouse’is 28. juuli hommikul. Airbusi ametliku raporti järgi läbis lennuk 12 460 meremiili ehk 23 076 km ning püsis õhus 24 tundi ja 24 minutit.
Marsruut ei kulgenud otse üle India ookeani. Airbus saatis lennuki üle Vaikse ookeani Põhja-Ameerika suunas, sealt üle USA ja Kanada, Gröönimaast lõuna poolt üle Atlandi ning Suurbritannia kaudu Prantsusmaale. Insenerid venitasid lennu teadlikult pikaks, kontrollimaks süsteeme olukorras, mis ületab tulevaste liinilendude tavapärase kestuse.
Katse eesmärk oli tõestada 23-tunnise plokkaja võimalikkust. Plokkaeg algab parkimispiduri vabastamisest lähtelennujaamas ja lõpeb selle rakendamisega saabumisseisukohal. Qantase pikimate lendude kavandatav õhusolekuaeg ulatub 21 tunni ja 40 minutini, ülejäänud varu katab ruleerimise, ooteringid ning vajaduse suunduda varulennuväljale.
See polnud reisilend ega isegi sertifitseerimiskatse
Airbus liigitab Melbourne-Toulouse’i lennu arenduskatseks, mitte sertifitseerimislennuks. Pardal polnud 238 reisijat, pagasit ega tavapärast salongiteenindust. Lennuk vedas viit pilooti ja viit inseneri. Kolm pilooti tulid Airbusist ja kaks Qantasest.
Meeskond kasutas neljatunniseid töövahetusi, kuid vahetas üht pilooti iga kahe tunni järel, loomaks põhjalikuks üleandmiseks kahetunnise kattuvuse. Kuna uued pilootide puhkeruumid olid täidetud ventilatsiooni mõõteseadmetega, magas meeskond salongipersonali kaheksakohalises puhkemoodulis.
23 076 km ei saa käsitleda A350-1000ULR-i reisijatega lennuulatusena. Väike pardakoormus, katseotstarbeline salong, täpselt valitud ilm ja marsruut annavad lennukile palju soodsamad tingimused kui regulaarliin.
Boeing 777 rekord jäi 1474 km tahapoole
Guinnessi seni avaldatud kommertsreisilennuki rekord kuulub Boeing 777-200LR-ile. Boeing lendas 2005. aastal Hongkongist ida suunas Londonisse 21 602 km, kulutades selleks 22 tundi ja 42 minutit. Airbus läbis nüüd 1474 km rohkem ning püsis õhus tunni ja 42 minutit kauem.
Võrdlus pole siiski täiesti puhas. Guinness kirjeldab Boeingut muutmata seeriatootmise kommertslennukina. A350-1000ULR kasutab Project Sunrise’i tarbeks ehitatud lisakütusepaaki, suuremat stardimassi ja erilahendusi. Samuti pole avalik info veel näidanud, kas mõni rekordiorganisatsioon Airbusi tulemuse ametlikult kinnitab.
Veel vähem saab väita, et ükski lennuk pole varem 23 000 km tankimata läbinud. Rutan Voyager tegi juba 1986. aastal esimese vahemaandumise ja tankimiseta ümbermaailmalennu, püsides õhus üheksa päeva. Tegemist oli küll äärmiselt kerge eriotstarbelise katselennukiga, mitte reisilennukiga, kuid see lükkab lennunduse absoluutrekordi väite ühemõtteliselt ümber.
Lisapaak muudab A350 lennuki põrandaplaani
A350-1000ULR kasutab kahte Rolls-Royce Trent XWB-97 mootorit. Airbus lisas kere tagaossa 20 900-liitrise keskpaagi, mis kasvatab tavapärase A350-1000 lennuulatust umbes 1850 km võrra. Muudatus nõudis uut kütusesüsteemi juhtimist, pumpasid, rõhu jälgimist ja automaatset kütuse ümberjaotamist paakide vahel.
Pika lennu põhieesmärk oligi kontrollida lisapaaki ning salongi ventilatsiooni ja temperatuuri. Airbus testis ka uut pardaköögi jahutussüsteemi, mis säästab senise lahendusega võrreldes ligikaudu 300 kg. Iga eemaldatud kilogramm vähendab kütusekulu, eriti lennul, kus lennuk peab stardis kaasa vedama järgmise 22 tunni energia.
Lennuulatus maksab alati kasulikus koormas. Qantas paigutab oma A350-1000ULR-i ainult 238 istekohta, kuigi teised A350-1000 operaatorid kasutavad sageli rohkem kui 300 kohta. Salongi tulevad kuus esimese klassi sviiti, 52 äriklassikohta, 40 premium-turistiklassi ja 140 turistiklassi istekohta. Turistiklassi istmevahe ulatub ligikaudu 840 millimeetrini.
Boeing pakub rohkem kohti, Airbus rohkem sihitud lennuulatust
A350-1000ULR-i lähim tulevane konkurent on Boeing 777-8. Boeing lubab sellele kuni 17 590 km lennuulatust ja 350-425 istekohta kahe klassiga salongis. Airbus räägib A350-1000ULR-i puhul peaaegu 18 500 kilomeetrist, kuid Qantas piirab istekohtade arvu 238-ni. Tootjate näite ei saa erinevate mõõtmistingimuste tõttu üks ühele võrrelda, ent strateegiline erinevus paistab selgelt välja.
Boeing tahab vedada rohkem reisijaid, Airbus ja Qantas ohverdavad mahu äärmusliku lennuulatuse ning premium-salongi nimel. Project Sunrise ei vaja universaalset pikamaalennukit, vaid väga spetsiifilist masinat, mis suudab Austraalia idarannikult Euroopasse jõuda ühe hüppega.
See muudab A350-1000ULR-i globaalses konkurentsis oluliseks. Lennuk ei pruugi saada suure müügimahuga mudeliks, kuid näitab, kui kaugele saab tootja olemasolevat reisilennukit venitada ilma nelja mootori või vahepealse tankimiseta.
Reisijate tõeline katse algab 2027. aastal
Qantas avab Sydney-Londoni vahemaandumiseta liini 2027. aasta oktoobris. Lennufirma hinnangul säästab otselend kiireima ühe vahemaandumisega ühendusega võrreldes kuni neli tundi. Piletimüük peaks algama 2027. aasta veebruaris, Sydney-New York järgneb hiljem.
Esimese kliendile üleantava lennuki nimeks saab Vega ning Qantas ootab seda 2027. aasta aprillis. Kokku tellis lennufirma 12 A350-1000ULR-i. Katsetel kasutatud MSN707 pole sama lennuk, mis esimesena reisijaid vedama hakkab.
Tehnika suudab nüüd ööpäeva õhus püsida. Keerulisem küsimus on, kuidas tunneb end pärast 22 tundi turistiklassis istunud inimene. Qantas vastab eraldi liikumisalaga, teaduspõhise valgustuse, ajastatud söögikordade ja tavalisest hõredama salongiga. Need lahendused ei muuda 22-tunnist lendu lühikeseks, kuid võivad muuta selle talutavaks.
Airbus tõestas, et A350-1000ULR suudab erakordselt pika arenduslennu lõpetada. Veel ei tõestanud ta, et lennuk veab 238 reisijat 23 000 km või et tulemus on lennunduse absoluutrekord. Tegelik saavutus on kainem ja tehniliselt palju olulisem: kahe mootoriga reisilennuk jõudis üle ööpäeva kestnud katselennuga Project Sunrise’i regulaarliinidele suure sammu lähemale.