Elektriauto sobib rahvale küll, aga volinikule teeb 20 minutit laadimist liiga?

Euroopa rohepööre sai jälle ühe väikese, aga õpetliku prao. Mitte seetõttu, et elektriauto oleks halb. Probleem on hoopis selles, et elektriauto muutub Brüsselis kiiresti pühaks esemeks seni, kuni seda peab kasutama keegi teine.

Politico kirjutas, et osa Euroopa Komisjoni volinikest pole rahul, sest nende elektrilised ametiautod vajavad Brüsseli ja Strasbourgi vahelisel sõidul laadimispeatust. Umbes 440 kilomeetrit, sageli pärast pikka töönädalat, vahel hilisel ajal, ja siis tuleb kuskil Luxembourgis juhe seina panna. Tragöödia mõõtu see muidugi ei anna. Tavainimene, kes sõidab elektriautoga ühest linnast teise ja avastab, et laadija on hõivatud, katki või töötab ainult mingi kolmanda rakendusega, nutaks siinkohal vaikselt naerda. Tere tulemast pärisellu.

Just selles ongi asja iva. Inimestele on aastaid selgitatud, et elektriauto on paratamatus. Et sisepõlemismootor on minevik. Et turg tuleb ümber teha, maksud ümber seada, tootjad survestada ja tarbija suunata. Kui rahvas kahtleb, siis öeldakse, et tegemist on hirmude, harjumuste või valeinfoga. Kui aga sama süsteemi arhitektid ise peavad keset ööd 20–30 minutit laadimispausi tegema, muutub asi äkki „kasutajakogemuse probleemiks“.

See ei ole elektriauto süü. Paljud elektriautod on suurepärased: kiired, vaiksed, linnas mugavad ja kodulaadijaga inimesele igapäevaselt väga loogilised. Aga poliitik, kes teeb ühe tehnoloogia kõigile kohustuslikuks, peab olema aus ka selle tehnoloogia piirangute suhtes. Elektriauto ei ole veel universaalne asendus kõigile autodele, kõigis riikides, kõigil marsruutidel ja kõigi rahakottide jaoks. See on suurepärane tööriist seal, kus tingimused sobivad. Halb poliitika algab hetkest, kui tööriist kuulutatakse usutunnistuseks.

Õigluse huvides peaks Euroopa Komisjon kehtestama endale väga lihtsa põhimõtte: enne kui turgu hakatakse veel jõulisemalt moonutama, sõitku poliitikud ise nende reeglite järgi, mida nad teistele kirjutavad. Mitte nädal aega demonstratsiooniks. Mitte pressifoto jaoks. Vaid päriselt. Ametiautod olgu elektrilised, laadimine toimugu avalikus võrgus, erandeid ei tehta, eraldi reserveeritud laadimiskohti ei ole, ja kui laadija ei tööta, siis ei tööta. Täpselt nagu tavakodanikul.

Veel parem: volinik peaks kasutama seda autot samades tingimustes nagu keskmine eurooplane. Ei mingit eraldi autojuhti, kes ebamugavuse enda peale võtab. Ei mingit varuautot nurga taga. Ei mingit vaikset logistilist mustkunsti, kus probleemid silutakse enne ära, kui kõrge ametnik üldse autosse istub. Kui poliitika on hea, kannatab see päriselu välja. Kui ei kannata, pole viga inimeses, vaid poliitikas.

Praegu jääb mulje, et elektriauto on Brüsseli jaoks ideaalne seni, kuni selle puudused maanduvad maksumaksja, autotootja, väikeettevõtja või ääremaa elaniku õlgadele. Komisjon tahab kiirendada autoparkide elektrifitseerimist, suruda heitmenorme ja anda turule selge signaali. Ent sama Komisjoni enda dokumentides tunnistatakse, et laadimistaristu, hind, jääkväärtus ja kasutajate harjumused on päris probleemid. Need ei kao loosungiga. Need ei kao ka seetõttu, et mõni ametnik ütleb „roheline üleminek“ piisavalt pidulikul toonil.

Kõige küünilisem on see, et tavainimese jaoks ei tähenda auto pelgalt moraalset avaldust. See tähendab raha. See tähendab tööle jõudmist. See tähendab laste viimist, nädalavahetuse sõitu, maale minekut, haagist, külma ilma ja vahel ka seda, et laadimisjaam asub vales kohas. Brüsseli volinikule on laadimispaus ebamugavus. Paljudele eurooplastele võib valesti ajastatud või üle jõu käiv elektrisund olla mitme tuhande euro suurune probleem.

Seepärast võiks reegel olla lihtne: ärge keelake inimestel valikuid enne, kui teie enda valik töötab laitmatult. Ärge suruge turgu jõuga ühte kanalisse enne, kui taristu, hinnad ja kasutuskogemus on küpsed. Ja ärge rääkige rahvale kannatlikkusest, kui 20-minutiline laadimispaus Strasbourgist tulles ajab kabinetid närvi.

Elektriautod tulevad niikuinii. Need muutuvad odavamaks, paremaks ja mugavamaks. Turg teeb oma töö, kui talle antakse aega ja mõistlikud tingimused. Aga poliitika, mis eeldab kodanikult entusiasmi, mida poliitik ise ei suuda välja kannatada, ei ole rohepööre. See on moraalne parkimistrahv ratastel.

Kui Euroopa Komisjon tahab, et inimesed elektriautosid usaldaksid, võiks ta alustada lihtsast asjast: sõitku ise nendega, laadigu ise neid, kannatagu ise ära samad ebamugavused. Ja kui nad ühel päeval ütlevad ausalt, et nüüd töötab see hästi, siis võib ülejäänud Euroopalt sama oodata.