Keskmine kahju tõuksiõnnetuse puhul on pooltuhat eurot

Tõukeratas on jalgrattaga võrreldes salakaval sõiduvahend – pealtnäha lihtsasti juhitav, kuid tegelikkuses tõsisest traumast vaid ühe käevääratuse või tähelepanuvea kaugusel. Õnnelikumatel juhtudel piirdub kukkumine kergemate traumadega, sest kukkudes võtavad enamasti esimese põrutuse enda peale käsi või jalg, kuid kindlustuseni jõuavad aina sagedamini ka raskemad pea piirkonna vigastused.

„Tõukeratas tundub kui ohutu mänguasi, millega kukkudes loodetakse pääseda väiksemate kriimustuste ja põrutustega, kuid praktika näitab, et traumad on kujunenud ootamatult tõsiseks,“ sõnas ERGO kahjukäsitluse valdkonna juht Caterina Lepvalts.

Aina sagedamini vajavad tõukerattavigastused kirurgilist sekkumist, mistõttu jäädakse pahatihti ka töölt ja igapäevategevustest kõrvale. Kindlustuse olemasolul makstakse õnnetusjuhtumi puhul traumast olenevalt valuraha, puuduvast töövõimest tulenevalt katab kindlustus töövõimetuslehel olemist ning vajadusel ka ravikulud, sealhulgas taastusravi ja eriarsti külastused.

“Tõukeratturid satuvad õnnetustesse eelkõige teise sõiduki, tõukeratta või äärekiviga kokku põrgates. Mida suuremad on kiirused, seda suuremad on ka vigastused ja tõenäosus, et ravi ei piirdu enam kiire arstivisiidiga. Peavigastustega võib kaasneda ka hambaravivajadus, mida täna haigekassa katab väga piiratud mahus,” selgitas Lepvalts. “Kui väiksemad randme ja hüppeliigese ravikulud ulatuvad juba paarisaja euroni, siis katkiste hammaste ja lõualiigeste ravikulude puhul räägime juba tuhandetest eurodest.”