Maserati müügis? Itaalia kolmhark uputatakse jälle draamasuppi

On kolm asja, mida itaallased tõeliselt hästi oskavad: pasta valmistamine, mootorite muusika ja draamade lõputu tekitamine. Ja just viimases punktis on Maserati taas kord tõusnud omaenda kõrgusele. Või noh, pigem langenud.

Hiljutised uudised kinnitavad, et Maserati emafirma Stellantis palkas nõustamisfirma McKinsey hindama kuulsa Itaalia brändi tulevikku. Selline samm on umbes sama lootusrikas, nagu paluda hambaarstil hinnata, kas sulle kulub ära väike juureravi. Ühe variandina pakuti välja lausa brändi müük. Maserati. Müügis. See on sama mõeldamatu kui Ferrari diiselmootoriga mahtuniversaal.

Loomulikult tõttas Stellantis kiiresti kinnitama, et Trident on ja jääb neile pühamaks kui paavst Vatikanis, ega ole müügis. Kuid seda öeldakse alati. Umbes nagu jalgpallitreenerid kinnitavad alati päev enne vallandamist, et klubi juhtkonnaga on suurepärased suhted.

Viimastel aastatel on Maserati müügitulemused olnud kurvad – langus eelmise aastaga võrreldes on olnud peaaegu 50%. See pole enam lihtsalt langus, see on vabalangemine ilma langevarjuta. Ja kui lisada juurde Ameerika Ühendriikide uued imporditariifid, mis Itaalia luksusautosid otseselt mõjutavad, siis hakkab olukord meenutama rohkem katastroofi kui väikest turunduslikku väljakutset.

Maserati probleem pole aga lihtsalt halvad müüginumbrid. Selle brändi suurim mure on identiteet – see ei tea enam, kes ta tegelikult olla tahab. Kas luksuslik sportauto nagu MC20? Elegantne limusiin nagu Quattroporte? Või hoopis linnamaastur Levante, mis üritab veenda inimesi, et nad ostavad midagi muud kui lihtsalt kallima Jeepi? Viimati, kui Maserati täpselt teadis, mis ta oli, oli aasta umbes 1965 ja kõik oli ilus.

Selge on üks: Maserati ei vaja mitte ainult raha, vaid ka hingamist ja uut visiooni. Selle asemel, et leida järjekordne ostja, kes proovib brändi rahaks teha nagu vanaisa vanu pintsakuid kirbuturul, võiks keegi lõpuks küsida: „Mida Maserati tegelikult tähendab?“ See ei ole lihtsalt logo või nimi. See on Itaalia hinge sügavaim ilming – ilu, kirg ja natuke kontrollitud kaost, mis tekitab sinus sõltuvust iga kord, kui gaasipedaali vajutad.