• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 

Pixel-perfect: Hyundai Ioniq 5 näitab, et ka ruuduline võib olla ümmarguselt hea

Juba aastaid ei näe elektriautod välja ei mannetud ega igavad. Rõhutamaks seda tendentsi omalt poolt, lõi Hyundai 2020. aastal Ioniq brändi, mille eesmärk oli seada oma elektriautod mitte lihtsalt rivvi, vaid esiritta. Esimeseks tormijooksjaks valiti Ioniq 5. See oli justkui visata Porsche Taycani laadimissüsteem massiturule, keerata hinnasilt poole soodsamaks ja lisada disain, mille peale kõikidel suu lahti kukub.

Kõik sai alguse 2019. aastal, kui Hyundai näitas kontseptsiooni nimega 45 EV. See oli samaaegselt armastuskiri 70ndate Ponyle ja kosmoseajastu pildiraamat. Sirged jooned, kandilised proportsioonid ja siis need pikslid. Mitte lihtsalt LED-id, vaid geomeetrilised valguselementide virvarrid, millele pandi pretensioonikas nimi “parameetrilised pikslid”.

Ioniq 5 ei jäänudki ainult ideeautoks. Kummalisel kombel ei hakatud Hyundais vaeva nägema, et kõiki neid imelikke detaile maha lihvida ja „tootmisküpseks” muuta, vaid nad lihtsalt võtsid oma kontsepti, vaatasid üksteisele otsa, noogutasid ja lasid sellisena liinile. Tulemuseks auto, mis näeb välja nagu see oleks joonistatud Blade Runneri storyboard’ist, aga on saadaval tavalises esinduses. Ja mitte lihtsalt saadaval. See pakub juba baasvarustuses rohkem tehnoloogiat kui mõni Saksa premium, mis küsib lisavarustuse eest neeru ja pool maksast.

Kui tavaliselt räägitakse „silmatorkavast disainist“, siis mõeldakse sellega mõnda sportlikku nurka, poolkõverat LED-tuld või läikivat iluvõret, mis näeb hea välja ainult siis, kui sa just auto kõrval ei seisa. Aga Ioniq 5 puhul ei ole jutt lihtsalt silmatorkavusest. Kõik algab sellest kurikuulsast kapotist. Või õigemini, esikaanest, sest kapotiks seda nimetada oleks umbes sama täpne nagu nimetada DeLoreani lihtsalt „hõbedaseks sedaaniks“. See ühtlane, vuugivaba paneel katab terve auto laiuse nagu kõrgläikega küpsis. Selle all peidab end mitte ainult pagasiruum, vaid ka disainiinseneride meistritöö, mis silub kõik tuulejooned ja paneb õhu ümber auto liikuma nagu baleriin kontsertsaalis.

Aga tõeline šõu algab alles siis, kui valgustid süttivad. Parameetrilised pikslid. 256 väikest valguskuubikut, kumavad nagu 1980ndate mängukonsool öösel. Need ei ole lihtsalt tuled vaid valguskunst. Kui sa sellele autole otsa vaatad, tekib tunne, nagu hakkaks kohe kuskil vilkuma kiri „Please insert coin“. Need esituled on piisavalt julged, et häbisse jätta isegi Audi Matrix Laser-diskoarsenal. Tagatuled samas stiilis: horisontaalne LED-displei, mis näeb välja nagu vanakooli kalkulaator oleks saanud upgrade’i ja läinud ööklubisse tööle.

Rattad nihutati kerest nii välja nagu oleks Ioniq 5 valmis mistahes hetkel sprindiks stardipauku kuulma. Teljevahe on 3 meetrit. Kolm. See on rohkem kui mõnel kupeel või limusiinil ja annab autole külgvaates sportlase oleku. Lisaks veel Z-kujuline uksemuster, mis jookseb kerepindadel nagu välgunool. Isegi paigal seistes, näeb auto välja, nagu see oleks juba poolel kiirusel. Ukselingid disainiti nagu ninjatehnikas kadunud objektid, mis ilmuvad ainult siis, kui nad sind vääriliseks peavad. Tõsi, nende tunnetus käes on pigem nagu krabaks porgandit, aga hei, ilu nõuab ohvreid.

Tagantpoolt vaadates piksliline hullus jätkub. Kuskilt tuleb ka see Hyundai tavaline Korea loogika, kus prooviti ilma kojameheta tagaklaasil hakkama saada. Aga ei saadud. Seega tagumine kojamees on tagasi. Ei ole esteetiline meistriteos, aga näeb vähemalt välja nagu asi, mis ei lase sul tagurdades postile otsa sõita.

Ja siis need veljed. 19- või 20-tollised, sõltuvalt iseloomust. Disainilt nagu tuuleveski ja kosmosesondi ühistöö. Aga nad pole mitte ainult ilusad, vaid ka aerodünaamilised.

Sisenedes Ioniq 5 salongi, tekib tunne, et oled sattunud mitte autosse, vaid avangardse sisearhitekti kujundatud äriklassi lounge’i. Tänu sellele, et Ioniq 5-l puudub sisepõlemismootoriga kaasaskäiv arhailine kola, on salong justkui vabanenud kitsendustest. Põrand sai tasane nagu hokiväljak, teljevahe ulatub kolme meetrini, mille tulemuseks on jalaruum, millest unistavad isegi äriklassi lennukid. 1.95 pikk inimene võib taga istuda nii, et põlved ei puutu esimese istme vastu.

Aga mitte ainult ruum. Ioniq 5 mõtleb, tunneb ja reageerib. Näiteks see n-ö „Universal Island”, ehk liigutatav keskkonsool, mis nihkub su tahtmise peale täpselt sinna, kuhu vaja. Ühel hetkel on see nutitelefonide laadimisjaam, järgmisel sekundil jalatoeks tagumistele reisijatele. Ja kui varem pidi istmesoojenduse sisselülitamiseks tegema rohkem puuteekraaniklõpse kui mõnes arvutimängus, siis facelift’i järel on kõik loogiline, füüsiline ja mugav. Nupp. Vajutus. Soe tagumik. Elu jälle ilus.

Pikslindus jätkub isegi roolirattal. Selle keskel hakkab silma neli LED-punkti, mis on Morse’i koodis täht „H“. Sest miks panna logo, kui saab teha salakoode. Iga vidin salongis on kas hästi läbi mõeldud või väga hästi läbi mõeldud.

Lisaks pole Hyundai lasknud siia mõnd juhuslikku plastitöösturit möllama. Kõik pinnad näevad välja nagu oleks need töödeldud vastavates laborites ja katsudes tundub, et keegi on sinna kallanud ka veidi luksusklassi tunnet. Ökomaterjalid, taaskasutus, suhkruroo baasil bioplastik. Nagu roheline näpuharjutus, mille kõrval tundub tavaline plast nagu T-särk pulmalauas.

„Relaxation Seats“ ei tähenda siin, et saad seljatuge veidi kallutada. Jalatugi tuleb välja, seljatugi vajub alla ja enne kui arugi saad, oled olukorras, kus lebad peaaegu akupanga sees, jalad püsti, silmad kinni. Ja see pole mingi kõrgklassi luksusauto. See on Hyundai. Ainult et mitte see Hyundai, mida mäletad vanast Elantrast. See on uue ajastu Hyundai, mis toob äriklassi olemise pereautode klassi.

Tagaistmel harjumatu luksus jätkub. Elektriliselt reguleeritav, edasi-tagasi libisev, kaldenurgaga mängitav. Kui on vaja pakiruumi, libiseb kõik kokku nagu Tetris ning tekib kuni 1370-liitrine laoruum, mis mahutab poole suvekohvrite müügisalongist.

Kaks 12,3-tollist ekraani töötavad pärast facelift’i kiiremini, kusjuures lõpuks lisati ka juhtmevaba Apple CarPlay ja Android Auto. Enne seda pidid juhtmega majandama, aga nüüd kõik töötab ka ilma. Üle-õhu uuendused ja mis veel olulisem, heli tuleb tipptasemel Bose süsteemist. Sinu Spotify kõlab siin paremini kui reaalses elus.

Ja kui lõpuks pargid? Sa ei pea ise parkima. Auto pargib ise. Remote Smart Parking Assist. Võid seista kõnniteel, hoida võti peos distantsi ja vaadata, kuidas auto teeb manöövreid nagu Šveitsi baleriin parkimismaja kitsastes tantsutundides. Mõttetu? Võib-olla. Võimas? Absoluutselt.

Aga mingem nüüd liikumise juurde. Enamikes Euroopa riikides pakutakse Ioniq 5 84 kWh akupakiga, kuid tegelikult algab valik tagasihoidliku, kuid täiesti piisava 63 kWh mudeliga: mootor tagumisel sillal, 170 hobujõudu ja 350 Nm momenti annavad auto kohta, mis näeb välja nagu robotkuller, täiesti tubli 8,5-sekundilise kiirenduse sajani. Tippkiirus 185 km/h ja kuni 440 km sõiduulatust.

Aga kui tahad tõelist sõidukit, siis järgmine teine on 84 kWh aku. Tagaveoline variant: 229 hobujõudu, endiselt 350 Nm, aga 570 km sõiduulatust ning kui lisad nelikveo, kahekordistad mootoreid ja saad 325 hobust ja 605 Nm pöördemomenti. Viie sekundiga sajani. Sujuv, väärikas ja arrogantselt vaikne. Just selline, mis sõidab mööda nii, et keegi ei saa arugi, enne kui ta on juba kadunud.

Ja kui sind huvitab see tõeline metsaline, siis vaata Ioniq 5 N poole. 609 hobujõudu. 740 Nm. Kolm ja pool sekundit sajani. 260 km/h tippkiirus ja käitumine nagu ralliauto pintsakuga. Jah, ulatus on veidi väiksem ja energiatarve suurem, aga kui sul on N, siis sa ei mõtle kilovattidele.

Kõik see toimub tänu Hyundai E-GMP platvormile, mille tõeliseks pärliks on 800 V elektrisüsteem. Enamik konkurente siplevad veel 400-voldises tiigis nagu forellid kausis, samal ajal kui Ioniq 5 ujub haikiirusel mööda: 10 kuni 80% akust laetud 18 minutiga. See on aeg, mille jooksul jõuad tanklakohviku jäätiseletile kergelt pettunult otsa vaadata ja tagasi tulla. Ja kui juhtud olema pikemal reisil, siis 300+ km lisamine 20 minutiga muudab ju kogu laadimispauside kontseptsiooni. Seda ei pea enam planeerima, lihtsalt laed sutsaka ja kogu lugu. Kiiremini kui WC järjekord.

Ja kui su mõte liigub talvele, kus kõik on aeglane ja külm, siis Ioniq 5 ei muretse. Facelift’i järel lisati akude eelkonditsioneerimine, mis tähendab, et kui sisestad navisse laadija, hakkab auto juba varem akut ette soojendama. Kui ei viitsi navigeerida, saab selle käsitsi sisse lülitada. Isegi miinusega saad täislaadimise teha kiiremini kui su hambahari hommikul soojeneb.

Kõikide versioonide puhul on oluline see, et Hyundai pole kokku hoidnud mitte kuskilt. Energiatarve on madal, soojuspump on standardvarustuses, rekuperatsioon on mitmeastmeline ja nutikas ning auto kohandab aeglustust eesoleva liikluse järgi. Linnas saab sõita ühe pedaaliga. Maanteel hoiab nelikvedu sind rajal, aga vajadusel lülitab energia säästmiseks esisilla välja. Ja isegi haagisevedu pole probleem: piduritega treiler või kaaluda kuni 1600 kg.

Laadimine kodus, linnas, kaugel, kuival, külmal ja kuumal on tehtud võimalikult kasutajasõbralikuks. 11 kW AC, tavaline pistik, Plug & Charge, CCS2 – ühenda kuhu tagad. Ei mingeid äppe, koode, salapäraseid registreerimisi. Auto teab, kes sa oled. Ühendad juhtme ja elektronid pistavad mööda juhet punuma. Tõsi, päris igal pool see veel ei tööta.

Ioniq 5 paneb sind end tundma justkui oleksid sõidukogemuse keskpunktis, mitte lihtsalt reisija.

Alustame vedrustusest. See on justkui loodud meie teedele: auklik, lainetav ja alati üllatusi täis asfalt ei suuda Ioniq 5 meelerahu murda. Auto hõljub üle teekonaruste nagu robotolmuimeja üle kassikarvade. Isegi Sport-režiimis ei teki tunnet, et su neerud hakkaksid sisemuses kappama nagu pesumasinas.

Teljevahe, see müstiline kolm meetrit, annab sõidule oivalise stabiilsuse. Kiirteel püsib auto otse nagu joonele kleebitud, ilma et peaks rooliga muudkui korrigeerima nagu vanas Ford Transitis. Ka Saksa ADAC testid kinnitasid, et Ioniq 5 hoiab kurssi nagu laseriga sihitud droon. Rool ise on mõnusalt kerge, kuid mitte tuim. Nelikveolise mudeli puhul tekib roolitagasiside, mis annab piisavalt infot, ilma et peaks tundma end nagu rallisõitja kruusal.

Ja kui kurvid tulevad, siis hoiab Ioniq 5 end nagu tramm rööbastel. Madal raskuskese (tänu aku massile) ja laiad rehvid teevad oma töö: kere kallutab vähe, auto püsib paigal, juhitavus on neutraalne. Kui veidi provotseerida, võib isegi aimata tagaveolist iseloomu, mis toob naeratuse näole, aga ärge oodake driftifestivali, sest elektroonika on kogu aeg valves ja taltsutab ülemeelikuse kohe, kui rehvid liiga agaraks muutuvad. Kriitilistes olukordades käitub Ioniq 5 nagu hea sõber: ei tekita paanikat, vaid hoiab sind sirgelt ja stabiilsena. Põdratesti sooritas ta ADAC-i andmetel kindlalt, rahulikult ja ilma suurema pingutusta.

Auto salong on vaiksem kui vanaisa lugemistoa tagumine sein. Tuulekohin tekib alles kiirusel, kus liikluspolitsei sind nähes kohe nihelema hakkab. Isegi 20-tolliste rataste puhul jääb rehvimüra tagasihoidlik. Mõistagi tasuks valida ka vaiksed rehvid. Mootorihäält pole, kui just ise ei taha kunstlikku mootorihäält, mis tuleb salongi kõlaritest kas futuristliku undamise või sportliku möirge vormis. Aga olgem ausad – tänapäeval on vaikus juba luksus, mida tõeliselt nautida.

Ja siis kiirendus. See pole plahvatuslik, vaid rafineeritud. Raskelt intelligentselt antav jõud, mis lihtsalt on olemas, kui seda vajatakse. 0–130 km/h vahemikus käitub Ioniq 5 nii, nagu oleks just äsja lõunaks proteiinikokteili joonud. Tippkiiruse lähedal hakkab tempo loomulikult raugema, sest füüsika ja aerodünaamika tahavad ka sõna sekka öelda, kuid tavalises liikluses on iga kiirendus jõuline, täpne ja stressivaba.

Pidurdamisel kasutatakse regeneratsiooni nii palju kui võimalik, kuid üleminek hõõrdepiduritele on sulav, et enamik juhte ei saagi aru, millal üks lõpeb ja teine algab. Regenereerivat pidurdust saab reguleerida astmeliselt või lasta autol ise otsustada, kui tugevalt aeglustada. See teeb linnasõidu eriti ladusaks ning ühe pedaali režiim toimib ja mõjub täitsa loomulikult.

Tänu tagaveole on stardid kindlad, isegi kergelt märjal teel. Ja kui asjad muutuvad libedaks: lörts, lumi, krobeline kruus, astub mängu nutikas veojõujaotussüsteem või nelikvedu. Ning kui tõesti tahad sabaliputamist proovida, saab ESC osaliselt välja lülitada ja lasta autol hetkeks natuke end välja elada.

Pole ime, et Ioniq 5 sai Euro NCAP testides viis tärni. Täiskasvanute kaitse, laste kaitse, jalakäijate tuvastus, elektrooniline tugi – need kõik said edukalt läbitud. Lisaks turvapadjad. Mitte neli, mitte kuus, vaid seitse. Sealhulgas see keskmine turvapadi, mis hoiab ära, et avarii korral juht ja kõrvalistuja peadpidi kokku ei põrkaks. Jah, see padi, mis veel hiljuti oli privilegeeritud Saksa luksusautode eksklusiivne saladus, on nüüd Ioniq 5-s standardvarustuses.

Turvaabisüsteemide armee kannab nime SmartSense. Baasvarustuses on juba autonoomne hädapidurdus, mis tunneb ära jalakäijad, jalgratturid ja ilmselt ka eksinud karu, kui too su ette astub. Versioon 2.0 suudab pidurdada isegi keerukates olukordades, näiteks vasakpööret tehes, kui vastutulev liiklus võib sulle ohtlikuks saada. Ja kui keegi satub su pimenurka, siis mitte ainult ei sütti ikoon, vaid suunatule sisselülitamisel kuvatakse näidikupaneelile otsepilt sellest, mis seal toimub. Mitte keegi ei jää nähtamatuks. Mitte keegi ei üllata.

RCCA ja PCA aitavad parkimisel nii eest kui tagant: kui mõni pahaaimamatu elektritõuks otsustab su trajektoorile ilmuda, rakendub pidur automaatselt. See pole lihtsalt mugavus, see on päästeingel piduriklotsides. Ja kui keegi läheneb, kui su laps tahab tagauksest väljuda, hoiab auto selle ukse lukus.

Sõidurajahoidmise süsteemid töötavad sama elegantselt. Kui juht hakkab kõrvalistujaga juttu rääkides omapäi triivima, aitab LKA auto tagasi joonte vahele. Ja LFA, see lollikindel reahoidja, suudab isegi kergetes kurvides hoida autot keskel nagu joonlaud mööda trajektoori. Ning kui sul on pikem sõit ees, siis HDA2 on nagu autopiloodiga abimees: navigeerib, hoiab pikivahet, reguleerib kiirust kurvide ees ja vahetab ise rada, kui sa suunatule lülitad.

Kirsiks tordil on muidugi Matrix LED tuled, mis valgustavad öist maanteed nagu teatrilava, jättes vastutulejad pimedasse valguseharusse nagu hästi treenitud valgustehnik. Ja muidugi kõik see, mida peame tänapäeval elementaarseks, aga mille puudumine paljudes autodes endiselt hämmastab: 360° kaamera, eCall hädaabi, liiklusmärkide lugemine, automaatsed kaugtuled ja parkimisandurid igas suunas.

Kui peaks valima ühe elektriauto, mis viimasel kümnendil kõige rohkem muljet avaldanud, siis Ioniq 5 oleks tipukohtadele üks tõsine pretendent – taskus hunnik disainiauhindu ja põues tehnoloogiline eneseteadvus, mis paneb isegi Saksa premium-klassi turtsuma. Aga ka kõige säravamal tähel on mõni plekk peal.

Mida tasub vaadata:

Disain. Ioniq 5 näeb välja nagu 80ndate ulmefilm, mis otsustas, et tuleb nüüd isiklikult kinosaalist välja ja pargib end su kodu ette. Selle nurkadega flirdiv välimus jagab inimesi kaheks: ühed jumaldavad, teised imestavad. Kuid isegi kriitikud peavad tunnistama, et see auto julgeb olla teistsugune.

Sõitjateruum. Avar nagu saal ja nutikas nagu nutitelefon. Ruumi on, viimistlus on tasemel, materjalid mõnusad, kõik tundub kallim, kui hind vihjab.

Tehnika ja laadimine. 18 minutiga 10–80% täis. Selle ajaga jõuad vaevalt veganpihvi osta, kui auto juba valmis on. Suure akuga versioon sõidab 500 km piirimaile. Boonusena saad sõprade ees elektrigrilli toita või sülearvutit metsa all laadida.

Sõiduelamus. Veermik hea. Rool loogiline. Kurvid kontrollitavad. Vedrustus mugav, aga mitte lödi. Salong vaikne nagu raamatukogu. Sõita on lust, olgu tempo rahulik või vajutad vahelduseks pisut entusiastlikumalt, see auto ei lähe lolliks ega kaota väärikust.

Turvalisus. Seitse turvapatja. Elektroonikapakett, mis teeks isegi hävituslennuki armatuurile silmad ette. SmartSense toob sulle praktiliselt täieliku nähtavuse ümber auto ning sekkub, kui sina jääd unistama. Ioniq 5 on praktiliselt poolrobot, kes juhib, pidurdab, juhatab ja isegi vahetab rada. See pole enam lihtsalt juhiabi. See on vaimne kaasreisija.

Ja millega peaks kursis olema:

Infotainmenti ekraani kaugus. Jah, see on ruumikas salong, aga ekraan tundub justkui elutoas seinal rippuv televiisor, muidu kena vaadata, aga näppudega ulatamiseks peab vahel ettepoole kummardama.

Tarkvara ja navigeerimine. Navisüsteem mõtleb aeglaselt ja planeerib laadimisi nagu ülehoolitsev ema – parem karta kui kahetseda. Kogenud juht peab vahel süsteemi käsitsi korrigeerima. Ja kuigi üle õhu uuendused lubavad kõike parandada, siis konkurentide tarkvarasujuvusest ollakse veel sammu võrra maas.

Menüüd ja sügavused. Keskmise funktsiooninäljas tehnikahuvilise jaoks on kõik olemas, aga tavakasutaja võib alguses tunda, et tal oleks vaja kaasa juhendajat (või Google Translate’i ja taskulampi). Mõni funktsioon, nagu akusoojendus, on peidetud menüüde mitmekorruselisse labürinti.

Uksekäepidemed. Käepidemed, mis hüppavad välja nagu miniatuursed salaluugid. Visuaalselt väga lahedad, aga mõnele kasutajale pisut harjumatud ja kohmakad.

Piiksumine. Sa ei jõua seda kõike ära kuulata, mis Hyundail su sõidustiili kohta öelda on. Pole asja, millega ta rahul oleks. Ja seda piiksumist ja prääksumist iga kord välja lülitada on liiga keeruline – lõpuks annad alla ja pikema aja jooksul saab sinust Hyundai nägemuse järgne keskpärane emotsioonitu aga ohutu juht, kellele Ioniq 5 kõige huvitavamaid omadusi kindlasti vaja ei lähe.

Ioniq 5 pole täiuslik. Aga ta on võluv. Julge, uuenduslik, praktiline ja kasutatav igapäevaselt ilma laadimishirmuta. Tema väiksemad miinused on pigem veidrused kui vead, nagu omas seltskonnas keegi, kes räägib vahel liiga palju, aga see-eest toob alati head veini. Ioniq 5 võiks vabalt auto, mis muudab elektrilise sõidu atraktiivseks ka neile, kes seni veel kõhklevad.