• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 

Proovisõit - Mazda CX-80

Kui tänapäeva autoturg oleks söögilaud, siis Mazda oleks see tüüp, kes istub nurgas, joob konjakit ja küsib valju häälega, miks kõik teised ainult sellerit krõmpsutavad. CX-80 pole lihtsalt järjekordne seitsmekohaline peremürakas, mida ostetakse, kuna lapsed ja koerad enam Golfi ära ei mahu, vaid Mazda vastus küsimusele, mida keegi päriselt polegi esitanud: “Kas on võimalik teha praktiline pereauto, mis on korraga isepäine, võluv ja täiesti vastuvoolu ujuv?”

Mazda, kes juba varasemalt on maailmale kinkinud näiteks rootormootori ja MX-5, otsustas taas, et kui kõik teised jooksevad ühes suunas, siis nemad keeravad ringi ja lähevad hoopis teisele poole. Selle asemel, et vaikselt akudele üle minna, tuli Mazda lagedale hoopiski uhiuue suure diiselmootoriga. Euroopas. Turul, kus diiselmootoritega autosid vaadatakse umbes samamoodi nagu kedagi, kes restoranis avalikult sigari süütab.

Aga CX-80 pole lihtsalt mingi meeleheitlik keskeakriisist kantud projekt. See on korralik Jaapani insenerikunsti ja tervemõistusliku hulljulguse sünnitis – pikemaks venitatud CX-60, millesse susati kolmas istmerida ja piisavalt ruumi, et saaks kaasa võtta kogu pere, asjad ja veel ühe juhusliku buldogi. Samal ajal püütakse naeratada ka neile, kellele planeedi päästmine on olulisem kui pöördemoment – sest valikus on ka pistikhübriid, nii et kõik on rahul. Vähemalt teoorias.

Ja kui konkurendid nagu Škoda Kodiaq või Hyundai Santa Fe on oma olemuselt nagu hästi triigitud valged särgid – korralikud, praktilised, kuid natuke igavad, siis CX-80 pakub midagi muud. See on nagu keegi, kes ilmub peole sametpintsakus ja kaabuga ning suudab pool tundi vaielda, miks diiselmootor on parem kui taimetoit. Eesmärk on lihtne: pakkuda alternatiivi neile, kes tahaksid Land Rover Discovery mõõtu autot aga vajaduseta kogu oma elu tagatiseks anda.

Nähes Mazda CX-80-t esimest korda, võiks vabalt arvata, et keegi on võtnud CX-60, pannud selle rattad venituspingile ja öelnud: „Nii, nüüd punnita veel natuke.“ Ja ongi punnitanud – sest otse eest vaadates näeb CX-80 välja täpselt nagu tema väiksem vend. Sama kroomitud esivõre, sama pilkavad LED tuled ja sama sile, lihvitud esistange. Nagu oleks Mazda disainitiim joonistust vaadates lihtsalt kirjutanud nurgale allkirjaks: „Sama, ainult pikem.“

Aga astu samm küljele ning pilt muutub. CX-80 on hiiglaslik. Teljevahe on pikem kui Volvo XC90-l. Pikem kui BMW X7-l. Tegelikult on see nii pikk, et kui pargid auto ühte linnaotsa, jääb tagaluuk teise linnaossa. Kõik see lisapikkus annab CX-80-le sirge, väärika küljeprofiili, millel puuduvad tarbetud kortsud ja kühmud – justkui oleks keegi eriti entusiastlikult triikrauda kasutanud.

Võrreldes jõulisema CX-60-ga on CX-80 rahulikum, nagu vanem vend ikka, kes teab, et ei pea igal peol kõigi tähelepanu endale tõmbama. Kus teised suurmaasturid vehivad oma üleelusuuruste iluvõrede ja sädelevate tuledega nagu 1970ndate klubi diskopallid, seal on CX-80 lihtsalt stiilne. Uhke, aga mitte ülepakutud. Viisakas, aga mitte igav. Umbes nagu kallis ülikond, mitte liiga pealetükkiva vaid lihtsalt hea.

Ja loomulikult tasub tähelepanu pöörata detailidele! Piklik kapott ja taha lükatud kabiin vihjavad, et mootorikatte all on midagi muud kui niisama puuvillapallidega täidetud plastikust mootorikate. Seal all elavad päriselt kuuesilindrilised mootorid, mis ei karda pöördemomendist rääkida. See pikk nina ei ole ainult ilusa joonise jaoks – see lubab, et kui sa korra gaasi vajutad, juhtub päriselt ka midagi.

Veljed? Alates 18 tollistest, aga olgem ausad, keegi ei taha sellist autot väikeste ratastega. 20-tollised on see, mida enamik inimesi tahab – ja see, mida Mazda enamikule CX-80 versioonidest ka pakub. Jah, sõites võib see tähendada veidi rohkem rehvimüra ja vibratsiooni, eriti meie võrratutel kevadistel teedel. Aga vaata autot. Vaata neid proportsioone. Kas sa tõesti hoolid veidikesest rehvimürast, kui su sõiduk näeb välja nagu mõni lipsustatud tippadvokaat?

Mazda CX-80-sse sisse astudes tabab sind esimese asjana tunne nagu oleksid sisenenud Jaapani luksushotelli, kus kõik asjad on käsitsi nikerdatud ja isegi õhk lõhnab kallilt. Ei mingit karedat plasti, ei mingit odavat libapuidu imitatsiooni. Siin on ehtne vaher, külm metall ja Nappa-nahk, mis on nii pehme, et sa hakkad kahtlustama, kas Mazdal on kuskil keldris oma isiklik kari massaažikoolitatud veiseid.

Mazda nimetab oma sisekujundust Kaichōks ja Hachōks – mis kõlab nagu kaks sumomaadlejat –, aga tegelikult tähendab see lihtsalt, et kõik materjalid ja mustrid mängivad omavahel harmoonilist ja veidi ebatäiuslikku tantsu.

Ruumi on CX-80-s rohkem kui mõnes väiksemas kesklinna korteris. Eriti teises reas, kus istmeid saab edasi-tagasi nihutada ja nende seljatugesid kallutada, et keegi saaks ideaalse nurga all uinakut teha või lihtsalt rahulikumalt põlvi sirutada. Kolmandasse ritta pääsemine on küll veidi akrobaatikat nõudev, kui sa just lühikest kasvu pole, aga vähemalt on seal päriselt olemas talutav läbikäik – mitte lihtsalt mingi ahvikäik, nagu mõnes teises seitsmekohalises.

Tõsi, kui oled 1.90+ pikk ja loodad kolmandas reas mugavalt istuda, siis palju õnne – sulle saadetakse tõenäoliselt järelmaksuga füsioterapeut. See on laste ja väikeste täiskasvanute kuningriik, mitte NBA korvpallurite puhkeruum. Kui kõik kolm istmerida püsti on, saad sa kaasa võtta umbes kaks väikest kohvrit ja kolm pudelit vett. Ja dieediga on samuti kõik korras – kuna poekotid lihtsalt ei mahu, siis sa ei saagi liiga palju toitu kaasa osta.

Aga kui sa üldse kolmandat rida ei vaja, saab selle ilusti kokku klappida, misjärel avaneb pagasiruum, mis mahutab kogu su pere, nende pagasi ja ilmselt ka paar naabri oma, kui hästi pakid.

Kui valid kuuekohalise kaptenitoolidega versiooni, siis oled juba teisel tasemel: kaks luksuslikku istet, vaba käik keskel, ja tunne, nagu sõidaksid äriklassis, ainult et ilma häirivate stjuardessideta, kes käsivad sul turvavöö kinnitada.

Ja juhi töökoht? Mazda pole siin hakanud leiutama mingit järjekordset puutetundlikku helendavat paneeli, kus iga nupu vajutamiseks pead näpuga mööda ekraani sõitma nagu ajaks sipelgaid taga. Kliimaseade – eraldi nupud. Audio – eraldi nupud. Lisaks saab kasutada päris asjalikku pöördlitrit. Loomulikult tundub see alguses veider. Aga juba pärast esimesi katseid mõistad, kui mõnus on sõita ilma, et sa peaksid ekraani näppima nagu üritaks masinat Marsile sõitma programmeerima.

Ja kui sa oled üks neist inimestest, kes armastab oma autoga rääkida, siis CX-80-s on olemas Amazon Alexa. Saad käsu anda: “Alexa, keera soojemaks!” – ja keegi kuuletub sulle.

Kõige selle keskel troonib 12,3-tolline ekraan ja korralik digitaalne näidikupaneel ning loomulikult – kui sa oled piisavalt tark ja valid õige varustustaseme –, saad endale ka Bose 12 kõlariga helisüsteemi, mis muudab isegi tavalise raadiohäälestuse elamuseks.

Mazda ütleb uue linnamaasturiga tere tulemast tagasi diiselmootorite maailma – kohta, kus asjad on tehtud, noh, päris õigesti. 3,3-liitrine reaskuuene, 550 Nm pöördemomenti ja umbes kahetonnine kere, mis liigub sellise kergusega, nagu keegi oleks sellele nähtamatu õhupalli külge sidunud. Kiirendus nullist sajani vaid 8,4 sekundit. Sugugi mitte paha.

Tõmmet jagub juba allpool nii palju, et kui sa sõidad lahtise tagaluugiga, hakkavad autod sinu taga automaatselt aeglustama, kartes, et neile kukub pöördemoment selga. Madalad pöörded, rahulik mürin – kõik on nii rafineeritud ja elegantne, et tunned end roolis nagu Jaapani imperaator, mitte nagu keegi, kes lihtsalt lapsi trenni veab.

Mõni konkurent viskab sulle ette mingi kääksuva neljasilindrilise diisli ja ütleb: “Vaata, säästab kütust!” Mazda ei hakka selliste trikkidega jamama. Säästab see CX-80 ka – tõepoolest. Reaalses maailmas on võimalik sõita alla kuue liitri sajale. See tähendab, et saad 70-liitrise paagiga sõita üle tuhande kilomeetri enne, kui mõtled taas tankla peale. Lühidalt öeldes: see auto joob vähem kui su onu jaanipäeva paiku.

Mazda ehitas selle masina tagaveolise platvormi peale, nagu vanad head sportautod. Ja kuigi CX-80 on sama pikk kui kesklinna liiklusummik, sõidab see hämmastava graatsiaga. Kurvides ei kuku see kohe külili nagu mõni kohmakas India jõehobu. Rool on täpne, kere kaldub, sest füüsikaseadused kehtivad endiselt aga sa ei pane seda asja ju Nürburgringi rekordit püüdma. Seega on kogu sõidutunnetus igati usaldusväärne.

Vedrustus pole pehme nagu pilv. Mazda jättis siia alles natuke seda tunnetust, mida tänapäeva moodsates autodes on pea võimatu leida – tunned teed. Jah, teravamate aukude ja lainetava asfaldi peal tulevad müksud sisse, eriti kui oled valinud need ilusad, suured 20-tollised veljed. Ütleme nii, et premium-segmendini on veel arenguruumi.
Nelikvedu on olemas ja CX-80 suudab ilmselt nii lumes kui vihmas vapralt vastu panna aga mingi Defenderi tapja see küll pole. Puuduvad tõsised maastiku-režiimid, aeglustist rääkimata – see on ikkagi auto, millega sõidetakse pigem lumisel asfaldil, mitte üle kiviklibuste jõgede.

Mis puudutab pistikhübriidi, noh, jah, seal on olemas üks selline versioon ka. 323 hobujõudu, 500 Nm, umbes 6,8 sekundit nullist sajani ja 60 kilomeetrit elektrilist ulatust. Kõik kõlab paberil kenasti, praktikas jäi see versioon proovimata. Lühikeste linnasõitude jaoks ja CO₂-tabelite meelitamiseks sobib ta suurepäraselt. Aga kui sa armastad sõita, päriselt sõita, siis sa tead, et see päris õige CX-80 on ikkagi kuuesilindriline diisel.

Kui keegi räägib sulle, et suur auto on turvaline lihtsalt sellepärast, et “noh, ta on ju suur,” siis soovitan ta viivitamatult saata Mazda CX-80 rooli ja lasta autol ise näidata, mida see päriselt tähendab.

Alustame faktidega: Mazda CX-80 on nii turvaline, et Euro NCAP testis korjas ta kõik viis tärni. Ja mitte ainult! See kuulutati lausa oma klassi parimaks 2024. aasta suurte linnamaasturite seas. Aga vaatame, miks see nii on. Esiteks Mazda pani autosse süsteemi, mis mitte ainult ei märka, kui sa rooli taga tukastad, vaid võtab vajadusel juhtimise üle. Kui sa, näiteks pärast nädalavahetuse grillpidu ja kolme liitrit kurgimahla, hakkad rooli taga ära vajuma, ei hakka CX-80 paaniliselt tuututama nagu tavaline auto. Ta võtab su käest vaikselt rooli, aeglustab viisakalt, peatab auto ilusti teeservas, vilgutab ohutulesid ja – täiesti tõsiselt – avab isegi uksed, et meedikud saaksid sind kiiremini päästa. Sellest järgmine samm on, et auto hakkab sulle raske elu pärast kaasa tundma.

Ja see on alles algus. Mazda Co-Pilot, i-Activsense, Cruising & Traffic Support – see kõik kõlab nagu mingi James Bondi vidinatepakett aga päriselt töötab. Auto jälgib su silmi ja käsi, hoiab sind õigel rajal ja suudab vajadusel ise pidurdada. Kui sa triivid kogemata vastassuunda ja ees tuleb vastu Škoda või punt karvaseid mootorrattureid, siis CX-80 ei ütle: “Oh well, läks nagu läks.” Ta keerab sind ise tagasi oma sõiduritta, enne kui olukord muutub tagasipöördumatuks.

Smart Brake Support tuvastab mitte ainult eesolevaid autosid ja jalakäijaid, vaid ka vastutulevaid sõidukeid ja pidurdab ise, kui mõni hullumeelne sulle vastu sööstab. Ja kui sa mõtled, et see kõik kõlab natuke üleliia kaitsvana, siis tuleta meelde, kui tihti sa telefonis istudes rooli taga sõrmega Instagrami kerid. Eksole. Mõnikord on parem, kui auto ise mõtleb.

Aga see pole veel kõik. CX-80 mäletab ka, kas sa avasid sõidu alguses tagaistme ukse. Kui sa pärast pikka päeva ja kümmet tundi liiklusummikutes tahad lihtsalt autost välja astuda, küsib Mazda veel viisakalt: “Ehk unustasid sa midagi või kedagi tagaistmele?”

Kõik see nutikus toetub väga heale passiivturvalisusele. Kogu CX-80 kere on tugevdatud nagu tank, õhus hõljuvad turvapadjad igast küljest – esi-, külg-, kardinad ja isegi keskpadi esiistujate vahel, et keegi kogemata külgkokkupõrkes sõbralikku peakõksu ei tee ning A-piilarid on vormitud nii, et näeksid jalakäijaid ka siis, kui keegi hüppab kurvi tagant välja nagu ninja.

Tuleb veel mainida pimenurga andurid, ristuva liikluse hoiatused, automaatsed kaugtuled ja kogu see tavaline kellade ja vilede komplekt, sest ausalt öeldes, kui sul on 550 Nm pöördemomenti ja ligi 2 tonni autot liikumas nagu õlitilk mööda siidi, siis tahad küll kindel olla, et masin on valmis sind igast jamast välja aitama.

Kui võtta kogu see Mazda CX-80 nime kandev suur ja ambitsioonikas metallitükk ja üritada seda kokkuvõtteks ühte lausesse suruda, siis kõlaks see umbes nii: Mazda paisus suureks, kuid tegi seejuures üsna vähe rumalusi.

CX-80 pole lihtsalt järjekordne igavast hallist plastist kokkuklopsitud pere-SUV vaid midagi julget ja iseendaks jäävat – auto, mis sõidab hästi, näeb viisakas välja ja kaitseb sind nagu tank.

Ja siis veel see kuuesilindriline diisel. Mazda annab sulle siidise, mahlaka ja mõnusa jõuallika, mis paneb sind igal kiirendusel mõtlema, et maailmal on veel lootust.

Kas see aga on siis see täiuslik auto? Ei, loomulikult mitte. Kui sa tahad, et su maastur ujuks üle lamavate politseinike nagu paat üle järve, siis mine osta endale mingi neljarattaline diivan. Mazda CX-80 räägib sulle kohe välja, kui tee on auklik. Aga kogu komplekt kokku on kindlasti tugevalt üle keskmise.