• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 

Proovisõit - Renault 5

Nagu paljude lugude puhul, algas ka Renault 5 uus tulemine ühest juhuslikust avastusest. Renault’ šeff, sattus kord kontoris ringi kõndima ning leidis disainiosakonna tolmunud riiulilt väikese nostalgilise maketi, mille keegi disainer oli ilmselt juba aastaid tagasi sinna unustanud. Enamik juhte oleks sellise vana kraami jätnud tolmu alla, aga Luca de Meo nägi selles Renault’ tulevikku ja nii sündiski idee tuua tagasi Renault 5, sedapuhku siis juba elektrilisena.

Mõeldud-tehtud. Insenerid, kelle töö senini piirdus mõtlemisega, kuidas muuta elektriauto Zoe vähem ratastega röstrit meenutavaks, pidid nüüd äkitselt ühendama omavahel täiesti uut sorti elektrilise põhja ja hulga juba olemasolevaid Renault ja Dacia osi – umbes nii, nagu valmistaks Gordon Ramsay restoranitasemel gurmeeroa neist jääkidest, mida tavaliselt leiab külmkapi riiulite tagaosast. Nii saigi tulemuseks Renault 5 E-Tech Electric.

Muidugi, Renault rõhutab uhkusega, et aku on nüüd vedelikjahutusega, laadimine kiirem ning et tagasilla laenasid nad Dacia Dusterilt. Ja ei saa ka mainimata jätta, et Renault üritab uue R5-ga meelitada tagasi neid vanu hipstereid, kes oma noorust taga igatsevad ning samal ajal hõõrutakse seda nina alla ka noortele TikToki-generatsiooni suunamudijatele, lootes, et nemadki lasevad end sellest pisikesest retrohõngulisest linnaautost võluda.

Igatahes üritab Renault veenda, et uus mudel pole lihtsalt järjekordne igav elektriline sõiduvahend, vaid pigem prantslaste elegantne ja pisut hullumeelne katse veenda maailma, et autondus võib veel lõbus olla, isegi kui sel puudub bensiinimootori hingemattev mürin.

On muidugi tõsi, et algupärane Renault 5 oli omal ajal tõeline revolutsioon – väike, praktiline ja vastupandamatu. Sel lihtsalt õnnestus olla õigel ajal õiges kohas. Uuel elektrilisel versioonil tuleb seega käia väga suurtes jälgedes. Renault arvab, R5 E-Tech Electric on selleks täiesti võimeline ja selleks toppisid selle kaasaegset tehnikat täis, justkui üritades vanast klassikust teha midagi, mida 2025. aasta inimesed võiksid tahta rohkem kui odavaid Hiina elektriautosid.

Kas Renault 5 E-Tech Electric suudab päriselt ühendada vanade hipsterite nostalgiapisarad ja noorte suurlinnakodanike öko-unistused või jääb see pelgalt järjekordseks katseks kapitaliseerida meie kollektiivset minevikuihalust? Vaatame järele.

Renault 5 E-Tech Electric näeb välja, nagu karanuks ta maha ajamasinast. Selle silueti võiksid ära tunda ka läbi tiheda udu, istudes samal ajal tagurpidi alpaka seljas. See on äratuntavalt Renault 5, kuid mitte väsinud ja kulunud koopia, vaid steroide täis pumbatud kaasaegne versioon. Auto on madal, kompaktne ja üllatavalt lai.

Rattakoopad said ilmselgelt disainitud vihjena R5 Turbo musklilisele minevikule. Mitte et see auto kohe rallit sõitma hakkaks, aga vähemalt näeb ta selline välja, et võiks. Ka esituled on saanud nostalgilise ruudukujulise ravi, mis viib sind otse VHS-kassettide aastakümnesse, kus igal autol oli iseloom. Need tagatuled? Püstised, punased ja varustatud sellise detailitasemega, nagu oleks keegi Michelangelo hauast üles äratanud ja öelnud: “Joonista tuled.” Ja ta joonistas.

Kapoti peal asuv LED-ribadest „5“ pole lihtsalt suvaline number, vaid valgustatud indikaator, mis näitab aku laadimise taset. Originaalis oli seal õhuvõtuava aga nüüd digitaalne nutikus. See koosneb viiest ribast, millest igaüks tähistab 20 protsenti akuenergiat.

Ka sisemus meenutab futuristlikku kapslit, mida kaunistab kangas, mis võib pärineda nii prantsuse disainistuudiost või vanaema köögikardinast. Ja kummalisel kombel – see toimib.

Alustame armatuurlauast. Suur ja lai ekraan ning selle kõrval horisontaalne riiul, mis meenutab selgelt vana R5 sisemust, justkui võiks sinna panna mentooliga sigaretid või väikese kassettmaki, kui sul see veel olemas on.

Istmed tunduvad samuti olema pigem väikesed disainiekskursioonid Turbo-mudelisse, millel olid seljatoel kummalised tiivakesed. Renault otsustas selle vormikeele säilitada, andes salongile pisut võiduajamiste vaimu, samas kui tegelik sõit viib sind hoopis lasteaiast toidupoodi. Pehme kangas on tehtud ümbertöödeldud plastikpudelitest – mis tähendab, et võid rahulikult mõelda, et istud Sprite’i peal. Ja see pole isegi mitte nali.

iconic cinq versiooni interjöör näeb välja nagu sidruniõite festival – kollane, soe ja julge. Selline rõõmupurikas, mis paneb mõtlema, miks ülejäänud autotootjad arvavad, et hall on sisekujunduse sünonüüm. Kui odavamal versioonil on armatuur pigem nagu lihunikupoe tagaruum, siis tippversioonis istud nagu trendika Berliini väikekohviku toolil.

Kuid loomulikult ei pääse ka Renault pisut ülepingutatud disainilustist. Armatuurlaua kunstnahk läigib nagu pühadeaegne seapraad ja tekitab tunde, et äkki peaks selle ümber nööri tõmbama ning ahju panema. See-eest istmed, rool, nupud – kõik, mida sa katsud, tunduvad kvaliteetsed. Mitte päris Bentley, aga kindlasti rohkem kui väikeautole kohane.

Ekraane on siin kaks: üks näidikute, teine multimeedia jaoks. Mõlemad suured ja terava pildiga. Disain on minimalistlik – infot jagatakse täpselt nii palju, kui vaja. Kiirus? Olemas. Navigeerimine? Google Maps. Meeldiv ja loogiline. Nagu oleks keegi päriselt mõelnud, mida juhil vaja on. Ja mis peamine – masinas on füüsilised nupud! Vähemalt peamiste funktsioonide jaoks.

Käigukang – kui seda nii võib nimetada – asub roolisambal ning sellel pole enam parkimise funktsiooni. Miskipärast peideti valits sinna, kuhu sa instinktiivselt ulatad, et käivitada kojamehed. Noh, harjumise asi.

Panipaigad on samuti olemas, kuid üsna pisikesed. Üldine ruumikus enam-vähem. Ees piisavalt ja ligilähedaselt mugav. Taga, kui sa pole just sumomaadleja, mahub ära. Aga viiekesi ainult siis, kui üks või kaks on nähtamatud. Samas pagasiruumi lausa 326 liitrit – seda on rohkem kui mõnel suuremal konkurendil. Ja selle all on salajane koobas laadimiskaablite jaoks. Ainult ära looda, et saad sinna matkakotti peita. Frunki pole – sest esiosas elavad mootor ja igasugu voolikutega tüübid.

See masin on nagu väike bullterjer: väike aga püsib kurvis, nagu oleks kõik neli ratast liimitud asfaldile ja sõiduinsenerid pidanud palga asemel maksuametile vanduma, et nad ei ole F1 tiimist teadmisi varastanud. Järsul kiirendamisel kostab ka väike kiuks, mis tähendab, et minekut oleks rohkemgi, kuid elektroonika ei lase. R5 ei ole küll Nürburgringi kuningas, aga ta võtab käänakud paremini kui enamik samasuguseid. Kere kaldub natuke, just nii palju, et sa tunneksid, et füüsika eksisteerib, aga mitte nii palju, et kardaksid ümber minna. Brake-by-wire süsteem töötab siin paremini kui mõnes sportautos. Pole seda tunnet, et pedaal oleks tehtud vanast poroloonist ja purunenud lootustest.

See auto ei kisu sind istmesse aga see polegi point. Kiirendus 0–100 km/h 7,9 sekundiga (võimsamal mudelil) on täiesti piisav. Vajutad gaasi – ja voilá, auto liigub ilma draamata. Tippkiirus 150 km/h.

Suurematel kiirustel hakkab esimeste piilarite juurest vaikset tuulekohinat kostma, kuid õnneks on olemas päris kvaliteetse kõlaga audiosüsteem.

Pakutakse kahte mootoriversiooni: 120 ja 150 hobujõudu. Mõlemad esiveolised. Aku all, mootor ees ja kõik ülejäänud on oma koha peal nagu korralikus prantsuse pagariäris.

R5 kasutab Ni-NMC tüüpi akut – see tähendab, et sees möllavad nikkel, mangaan ja koobalt. 40 kWh-ne akupakk on kolme ja 52 kWh-ne nelja mooduliga. Ja mitte lihtsalt sellepärast, et keegi Excelis niimoodi otsustas. Väiksem moodulite arv tähendab lihtsamat koostet ja hooldatavust.

Auto kaal jääb umbes 1400–1500 kilo vahele, seega elektriautode klassis on Renault 5 lausa kärbeskaallane.

52 kWh Comfort Range – kuni 410 km WLTP. 40 kWh Urban Range – umbes 300 km. Reaalses elus vähem – nagu ikka. Aga linna- ja lähisõitudeks täiesti piisav. Maanteel 125 km/h sõites sulab sõiduulatus nagu kevadine lumi. 200 km max, kui sedagi. Öko-režiim piirab kiiruse 115 km/h peale, kuid ulatus kasvab ca 15-20 protsenti. Seega, R5 on siiski peamiselt linnaauto.

Laadimine? Nagu pitsa tellimine – lihtne ja kiire.
Vahelduvvooluga laadimisel saab 7 kuni 11 kW (olenevalt varustusest) – mitte midagi revolutsioonilist, aga täiesti piisav, et öö jooksul täis saada. Alalisvooluga:
– Väiksem aku: kuni 80 kW → 10–80% ~30 minutiga.
– Suurem aku: kuni 100 kW → 15–80% samuti ~30 minutiga.

Lisaboonused:
– Google Mapsiga navigeerides oskab R5 akut laadimispunkti saabumise ajaks ette soojendada.
– Toetab V2L – sa saad auto pealt laadida teisi seadmeid (pane kohvimasin käima või lae sülearvutit metsas).
– V2G valmisolek – tulevikus võid oma naabrile voolu müüa, kui ta ei viitsi elektripaketti vahetada.

Isegi kõige odavam Renault 5 versioon tuleb varustatuna turvasüsteemidega, mis panevad nii mõnegi auto häbi tundma. Olemas on automaatne hädapidurdus, nii ees kui tagurpidi ja kui sa üritad sõidurajalt lahkuda nagu salaja koosolekult, tõmbab reashoidmise süsteem su tagasi – viisakalt, aga kindlalt. Sõidurajaabi, liiklusmärkide tuvastus, juhi väsimusmonitor: Renault 5 jälgib sind rohkem kui su ülemus Teamsis. Ja see on ainult baasvarustuses! Kui valid tippmudeli, saad juurde ka kõiksugu abid, mis on ausalt öeldes tänapäeval linnas liikudes juba sama vajalikud kui sõiduki endagi olemasolu.

Iconic versioon roolib end parkimiskohale ise. Sina ainult istud ja jälgid, kuidas auto teeb ära töö, mida sa muidu higistades ja peegleid puredes üritaksid.

Kuus turvapatja: kardinad, küljed, esiosad – kõik olemas. Puudub vaid keskturvapadi. See oligi üks põhjus, miks Euro NCAP andis autole neli tärni. Umbes nagu öelda, et su kook oli imeline, aga kirsikivi jäi sisse.

Aga autol on “My Sense Perso” – sa seadistad ühe korra, millised EL-i kohustuslikud helinad ja piiksud sulle ei meeldi ning siis saab neid iga kord kahe nupuvajutusega pikalt saata. Ja see töötab mugavamalt, kui enamikel teistel autotootjatel.

Kui algne Renault 5 oli 1970ndatel ja 80ndatel Euroopas sama tavaline kui plastist köögikardinad või pakk paberosse traktoristi taskus, siis uus R5 on pigem nagu nostalgiline remiks – veidi retro, veidi tulevik, aga samas ei ela ta illusioonis, et temast saaks taas rahvaauto, mida igas trepikojas neli tükki kõrvuti seisab. Vana R5 oli nagu külapoe leivariiul – kõigil oli vaja ja kõik said. Uus? See on pigem delikatesslett – mitte igaüks ei lähe, aga kes läheb, see naudib.

Aga ta pole ka pelk suveniir – täiesti tõsiseltvõetav, arukas ja terava joonega linnaauto, mis suudab ilma silmi pööritamata tänapäevane olla.