Bugatti valmistab Tourbilloni ja Bolide mõjutustega W16-hüperautot

Bugatti Programme Solitaire võib saada juba kolmanda eritellimusmudeli: The Supercar Blogi andmetel ühendab uus auto Tourbilloni disainikeele, Bolide rajalise agressiooni ja Chironi ajastu W16-tehnika. See teeb mudelist märgilise sillapea, säilitamaks Molsheimi kuulsaimat jõuallikat ajal, mil Bugatti põhiseeria liigub hübriidse V16 suunas.

W16 ei kao veel lavalt

Bugatti ehitab oma tuleviku Tourbilloni ümber, mille 8,3-liitrine vabalthingav V16, kolm elektrimootorit ja 25 kWh aku annavad kokku umbes 1,3 MW ning üle 60 km elektrilise sõiduulatuse. Kuid Solitaire-programm lubab margil kasutada olemasolevaid jõuallikaid ja šassiisid, loomaks üksikautosid klientidele, kes tahavad midagi tavaseeriast radikaalsemat.

Uus projekt kõlab just sellisena. Vihje järgi jääb auto tehniliselt Chironi-põhiseks ja kasutab 8,0-liitrist nelja turboga W16-mootorit. Kui Bugatti valib sama konfiguratsiooni, mida kasutas Brouillard ja F.K.P. Hommage, räägime umbes 1177 kW võimsusest. See pole Tourbilloni umbes 1,3 MW tasemel, kuid W16 annab midagi, mida elektrifitseeritud V16 ei kopeeri: vana kooli Bugatti massiivse keskosa, nelja turboga jõulöögi ja Chironi-perekonna mehaanilise järjepidevuse.

Tourbillon annab näo, Bolide annab hoiaku

The Supercar Blog kirjeldab autot Tourbilloni ja Bolide seguna. See ei tähenda tehnilist hübriidi, vaid pigem disainilist retsepti. Tourbillon toob kaasa laia hobuserauakujulise esivõre, madalama ja puhtama proportsiooni ning voolava Bugatti joone. Bolide lisab X-motiivid esituledes ja tagaosas, madala rajamasina hoiaku ning aerodünaamiliselt karmima visuaali.

See kombinatsioon töötab Bugatti jaoks strateegiliselt hästi. Bolide jäi 40 eksemplariga ringrajale ja maksis 4 miljonit eurot netos, Tourbillon aga läheb 250 autoga maanteele alates 3,8 miljonist eurost netos. Solitaire asetub nende vahele, mitte numbrite, vaid tähenduse poolest: see müüb kliendile mitte kõige kiiremat ringiaega, vaid ainukordsust.

Miks see globaalses mängus loeb?

Hüperautode tipus ei piisa enam ainult võimsusest. Rimac Nevera R paiskab välja 1571 kW ja kiirendab 0-100 km/h ajaga 1,72 s, McLaren W1 kasutab 938 kW hübriidajamit ja Ferrari F80 liigub umbes 895 kW klassis. Koenigsegg Jesko Absolut vastab sellele 5,0-liitrise V8 ja kuni 1193 kW võimsusega E85 kütusel.

Bugatti vastus pole siin pelgalt hobujõusõda. Solitaire näitab, et Molsheim nihutab konkurentsi veel kallimasse ja personaalsemasse tsooni. Ferrari, McLaren ja Koenigsegg ehitavad limiteeritud seeriaid, Bugatti aga muudab kliendi tellimuse omaette mudeliks. Euroopa vaates on see eriti oluline, sest Molsheim kaitseb Prantsuse hüperauto positsiooni ajal, mil elektriline jõudlus tuleb Horvaatiast, hübriidne rajatehnoloogia Itaaliast ja aerodünaamiline minimalism Rootsist.

Esitlus võib tulla juba suvel

Vihjed räägivad esitlusest 2026. aasta teise kvartali lõpus või kolmanda kvartali alguses. Bugatti ise pole autot ametlikult kinnitanud, seega jäävad nimi, lõplik võimsus, hind ja maanteekõlblikkus veel lahtiseks. Kuid Programme Solitaire’i senine loogika annab üsna selge vihje: uus Bugatti ei pea asendama Tourbilloni ega Bolide’i, vaid tõmbab W16-ajastu viimased emotsioonid väga kitsa kliendiringi jaoks veel kord teravaks.

Tehniline lühikokkuvõte
Arvatav alus: Chironi-põhine W16-arhitektuur, mitte Tourbilloni uus V16-hübriidplatvorm.
Mootor: tõenäoliselt 8,0-liitrine nelja turboga W16, Solitaire’i varasemates autodes umbes 1177 kW.
Disain: Tourbilloni hobuserauavõre ja proportsioonid, Bolide X-graafika ja rajalik aerodünaamiline hoiak.
Positsioon: ühekordne Programme Solitaire’i tellimusauto, mitte tavaline piiratud seeria.
Euroopa kontekst: Bugatti kasutab coachbuilding-traditsiooni, eristumaks Ferrari F80, McLaren W1, Rimac Nevera R ja Koenigsegg Jesko Absoluti jõudluspõhisest konkurentsist.