Range Rover Sport Fintail - tuule alla saanud edevus

Range Roveri Sport-versioonist tuuniti järjekordne prototüüp eesmärgiga jätta mulje, et juhtus midagi fundamentaalselt uut. Racing Green Automotive, koos Kahn Designiga, püüab veenda, et Fintail pole lihtsalt üks järjekordne kerekomplekt, vaid tõsiseltvõetav tehnika- ja disainikatselava.

Suur sõnade laviin keerleb pressiteates ümber “Ground Effect Pack’i”, mis sisaldab sügavat splitterit, küljelaiendeid ja kolme uimega difuusorit. Ühised jooned reaktiivlennukitega on küll uhked paberil, aga tänavaliikluses jäävad nende funktsionaalsed eelised enam kui küsitavaks. Jutt “aktiivsest aerodünaamikast” kõlab paremini PR-tekstis kui inseneride lauaarvutustes.

Visuaalselt laiendatud rattakoopad viitavad jõulisusele ja dünaamikale, kuid sisuliselt pole siin midagi, mida poleks juba varem nähtud sadadel “täiendatud” linnamaasturitel. Lubadus, et need sobituvad nii sisepõlemis- kui hübriidjõuallikaga, on pigem minimaalnõue kui tehniline saavutus.

Kahekordne tagaspoiler ja katusele paigutatud õhuvoolu suunajad annavad autole küll visuaalset teatraalsust, ent tõsiseltvõetava aerodünaamilise inseneritööga seda võrrelda ei saa.

Väidetavalt F-35 hävitajalt inspiratsiooni saanud õhuvõtuavad ja vertikaalsed stabilisaatorid annavad esiosale küll iseloomu, aga praktikas on tegemist pigem fassaadiga. Kui Savile Row täpsust tõesti sihiks võtta, võiks alustada vähemast jutust ja rohkemast funktsioonist.

Jah, kasutatud on CNC-töötlust, CAD-mudeleid ja digitaalset tuuletunnelit. Aga nagu tihti, ei päästa kallis tööriist ebamäärast eesmärki. Kogu “aerospace + motorsport” jutt tundub rohkem turunduslik soovmõtlemine kui praktiline hüpe autoehituse arengus.

Tootmine on piiratud, mis tähendab, et juba eos turundatakse seda kui kollektsionääride unistust. Nagu ikka selliste projektide puhul, sõltub väärtus rohkem sellest, kui kiiresti tekib ring inimesi, kes usuvad, et nad on midagi haruldast ostnud, kui sellest, mida auto tegelikult suudab.