Proovisõit - SWM G05 Pro

Kogu lugu sai alguse 1971. aastal, kui Itaalias, Milano lähedal, tulid mõningad käsilased järeldusele, et maailmas on ilmselgelt liiga vähe mootorrattaid. Ja nii sündiski firma nimega SWM. Tegelikult oli see alguses täiesti normaalne ettevõtmine: valmistati tsikleid, mis olid tol ajal — ütleme ausalt, ainult tol ajal — täiesti konkurentsivõimelised. 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses võitsid nende kaherattalised isegi mõne päris tiitli ja auhinna. Nii tundus vähemalt hetkeks, et SWM-st oli määratud saama järgmine suur nimi mootorrattamaailmas.

Aga siis saabusid 1980ndad. Kõik kiskus imelikuks kätte. Diskomuusika, pastellülikonnad ja muidugi klassikaline manööver Itaalia ettevõtluses: pankrot. Sinna, kus oleks võinud sirada särav tulevik, jäi ainult vaikne kahin võlgu ja katki rebitud unistusi.

Ja seal olekski võinud see lugu lõppeda — kurvalt ja väärikalt, nagu mõni roostes Vespa kuskil Rooma tagahoovis. Aga ei. Sest maailmas leidub alati mõni Hiina ärimees, kellel on liiga palju vaba raha, arusaamatuid ambitsioone ja liiga vähe kaineid nõuandjaid. Nii osteti 2014. aastal SWM-i nimi ja logod ära. Aga mitte mootorrattad ja mitte insenerid. Lihtsalt nimi. Ja alustati suurte, odavate, häbelikult Itaalia lipuvärvidega ehitud linnamaasturite, tootmisega.

Hiina investorid avasid isegi uhke disainikeskuse Milanos, sest kui sa juba paned auto nina külge väikese rohelise-valge-punase triibu ja lased Itaalia internil teha Photoshopis grillvõre veidi läikivamaks, siis on see ju kohe automaatselt “disegnato in Italia”.

2016. aastal tuli SWM Automotive suure hurraaga avalikkuse ette. Nad lehvitasid, naeratasid, tegid selfisid ja kuulutasid uhkelt: “Meil on siin taskukohased autod koos pitsalõhnalise PR-kampaaniaga!”
Ja mis veel hämmastavam – inimesed ostsidki neid. Peamiselt muidugi Hiinas, sest seal on inimesed kas a) väga julged või b) väga andestavad või c) armastavad itaaliahõngulisi asju.

Nüüd, aastal 2025, oleme jõudnud sellesse maagilisse hetke, kus SWM müüb oma taieseid juba Euroopas. Need autod on nagu Itaalia köök kiirtoiduketis: midagi on natuke õige, midagi natuke vale aga portsjon on nii suur, et sa lõpuks lihtsalt lepid.

Ja siinkohal astubki lavale meie peategelane, SWM G05 Pro, mis on samaaegselt Itaalia ja Hiina tööstuse ühine lapsuke ja õnnetus. Kui sa oled arvanud, et Itaalia ja Hiina suhe piirdub odavate plastist pastamasinate ja “Armani” teksadega, mille õmblused lagunevad enne, kui sa nendega uksest välja jõuad, siis tõepoolest palju õnne, oled õigel teel. See on umbes sama suhe, mis reaalses elus G05 Pro ja päris auto vahel.

Aga ära lase end eksitada! SWM on mingil müstilisel kombel suutnud luua sõiduki, mis kaugelt vaadates näeb välja täiesti normaalne või vähemalt midagi, mida kujutaks ette väikelinna koolilaps, kui talle öelda: “Joonista mulle BMW.”

Ja see auto on suur. Mitte lihtsalt suur – ta on nii suur, et võiksid seal väikese külapeo maha pidada. Seitse istekohta! Pagasiruum, kuhu saad ära peita oma ootused, lootused ja kolm kasti kartuleid.

Kõigest hoolimata – sellest pöörasest ajaloost, sellest jaburast kombinatsioonist Itaalia unistustest ja Hiina praktilisusest – on SWM G05 Pro omamoodi armas. Nagu kole kutsikas, kes sööb su kingapaela ära ja vaatab sulle siis suurte silmadega otsa, paludes: “Palun, ära jäta mind siia tankla taha parklasse!” Ja sina, hea inimene, ei jäta. Sest südames sa tead: see auto ei ole täiuslik. Aga ta pakub päris omaette elamust. Tere tulemast SWM G05 Pro maailma!

Alustame esiosast, kus suur 3D-mustriga iluvõre on nii domineeriv, et kui keegi sulle sellega külla sõidab, näed sa kõigepealt iluvõret ja alles siis autot.

Halogeen esitulede kohal jookseb kitsas LED-pilk, umbes nagu vihane hamster sind viltu jõllitamas. Need päevatuled on tõesti moodsad ja šikid.

Tagantpoolt ühendavad tagatuled sujuvalt endisi Saksamaa ja Jaapani parimaid ideid ning jooksevad läbi kogu auto laiuse nagu helendav sprindiriba. See on nagu keegi oleks võtnud BMW idee, pannud selle blenderisse koos Lexus RX-i valgusribaga ja serveerinud selle odava kokteiliklaasi sees. Tulemuseks midagi, mida on tegelikult täitsa OK vaadata.

Küljejoon on samas puhas ja täiesti sile, nagu oleks keegi disainerite meeskonnas öelnud: “Poisid, ärme seekord midagi keeruliseks tee!”
Pole mingeid tarbetuid voltimisi, murdejooni ega muid tänapäevaseid “vaata mind” krutskeid. Selle asemel on seal palju kroomi. Kroom aknaliistudel. Kroom ustel. Kroom igal võimalikul pinnal, mis ei saanud jooksu panna.

Ja siis see „Hofmeister’s kink” tagaaknal — see legendaarne saksa disainikunsti tõmme! See on umbes nagu väikene odav koopia Mona Lisast, mis ripub kuskil tankla seinal – sa näed kust inspiratsioon tuli aga samas tahaksid vaikselt mööda kõndida, ilma et keegi märkaks, et sa vaatasid.

Aga siiski, ja see on nüüd ausalt öeldud, G05 Pro ei näe välja nagu tüüpiline Hiina koopia vaid kui korralik, rahulik ja täiesti talutav crossover. Osad detailid said muidugi üle võlli, kuid näiteks mõne Lollidemaa häärberi ees näeks see täiesti omas elemendis välja. Aga samas võid selle ka vabalt supermarketi parklasse jätta kartmata, et keegi sind hommikul avalikult naeruvääristab.

Astudes autosse sisse, rabab sind esmalt ruumi rohkus. Siin on rohkem jalaruumi kui mõnes äriklassi lennukis ja istmete arv on selline, et võiksid pool oma Facebooki sõprade nimekirja korraga kaasa võtta. Mitte et sa seda tahaksid.

Materjalid? Ütleme nii, et kõik näeb esmapilgul täiesti viisakas välja. Katsudes selgub muidugi, et “nahk” on umbes sama ehtne kui Türgi bazaarilt 10 euro eest ostetud Louis Vuittoni kott. Aga pehme on ta ikkagi. Mõnes mõttes isegi liiga pehme. Näiteks rool, mis tundub pigem nagu oleks see tehtud vanast joogamatist, millele on kuuma triikrauaga ümmargune vorm antud. Armatuurlaud aga on suur, lai ja plastikust.

Infotainment-süsteem töötab enam-vähem! Peamiselt siis, kui sa temaga viisakalt räägid ja ei käsi tal korraga liiga palju asju teha. Puutetundlik ekraan reageerib aeglaselt aga siiski reageerib.

Istmed on suured ja laiad, nagu oleks keegi püüdnud kujundada mööblit, mida saaks kasutada nii sõitmiseks kui ka elutoas. Istuda kannatab päris mitu tundi järjest aga päris mugavat asendit ei leia. Kolmas istmerida on olemas aga ainult teoorias. Praktikas on see disainitud ilmselt spetsiaalselt kas jalututele või masohhistidele, kes naudivad piinavat ebamugavust. Seal istudes saad sa päris hästi aru, kuidas tunnevad end konservikarpi pakitud kilud.

Ja viimistluse krooniks muidugi need väikesed Itaalia lipuvärvid siin ja seal, mis meenutavad sulle õrnalt, et kunagi, mingil imelikul moel, oli ka sellel autol midagi pistmist Milaanoga.

SWM G05 Pro interjöör on nagu vaese mehe Cadillac: ruumikas, mugav ja täis head tahet. Kõik on korraga natuke liiga pehme, natuke liiga plastikust ja natuke liiga naljakas — aga ometigi täiesti kasutatav.

Sõiduelamus on midagi nii ainulaadset, et seda ei saa mõõta kiirendusnumbrite ega kurvitestidega. Seda peab kogema. Seda peab tundma. See on nagu sõidaksid ringi pehmes, mõnusas, ülevoolavalt optimistlikus maailmas, kus füüsikaseadused kehtivad ainult siis, kui nad viitsivad, sest kui sa astud autosse, millel on seitse istekohta, rohkem kroomi kui 90-ndate diskoklubis ja tagatuled, mis võiksid vabalt asendada väikese lennuvälja maandumistulede komplekti, siis sa juba tead, et sind ootab ees midagi erilist.

Ja G05 Pro ei valmista pettumust. Sõidu alustamiseks piisab nupu vajutamisest ja seejärel tabab sind mootori sumin — õrn, peaaegu häbelik hääl, nagu keegi oleks köhiva kassipoja mootori kapoti alla unustanud. 1,5-liitrine turbomootor, mis teoreetiliselt toodab 139 hobujõudu, töötab umbes samasuguse entusiasmiga nagu sina esmaspäeva hommikul kell seitse — vastumeelselt ja uniselt, aga tehniliselt siiski töökorras.

Gaasi vajutades ei juhtu esialgu suurt midagi. Siis, umbes nädal hiljem, kui planeedid on õigesti joondunud ja foorides põlevad soodsad tuled, hakkab auto vaikselt liikuma. Kui sa üritad kiirendada… Tõsiselt, ära tee seda. Sest kiirendus 0–100 km/h võtab umbes sama kaua aega, kui kulub Itaalia valitsusel uue koalitsiooni moodustamiseks. Ja selleks ajaks, kui sa lõpuks kolmanda käigu sisse saad, oled sa emotsionaalselt ammuilma juba kuskil täiesti teises kohas — näiteks mõtled, millist suppi õhtuks keeta või kas su eluvalikud olid üldse õiged.

Käigukast, 7-käiguline topeltsiduriga imevigur, on teoorias arenenud tehnika tipp. Praktikas töötab ta umbes nii nagu pime lambakarjus uduses orus: ta annab oma parima, aga see parim on, üsna kaootiline. Mõnikord vahetab ta käiku just siis, kui sa kõige vähem ootad. Teinekord mõtleb ta pikalt järele, kas see vahetamine ikka väärib vaeva. Ja kui sa ootad sujuvust, siis palju õnne – sa saad väikese jõnksu igal järsemal kiirendusel ja pidurdamisel.

G05 Pro roolitunnetus on täpselt selline, nagu juhtida suure madratsi peal balanseerivat kartulikotti. Sa keerad rooli ja siis auto mõtleb sellele. See tema jaoks pigem nagu suunis, mitte käsk. Siis nihkub ta suunas, mida võiks umbes nimetada “umbkaudseks”. Kurvides kaldub kere küljele nagu purjus bluusilaulja tormisel õhtul – sul on tunne, et auto tahaks väga teeperve kallistada aga on liiga viisakas, et seda kohe teha.

Vedrustus? Ees tubli MacPherson, taga torsioonsild — segu, mis annab tulemuseks sõiduelamuse, kus iga väiksemgi auk edastatakse sulle otse selgroo kaudu, täies Dolby Surround 5.1 detailsuses. Kui sa sõidad kiiresti kruusateel, siis saad lisaks loksumisele tasuta ka tasuta kehahoolduse: seljamassaaži, põlvekõksud ja/või kerge peapõrutuse. Määravaks teguriks on siin kiirus. Seda lihtsalt ei tohi olla ja siis jõuab punktist A punkti B ilma puueteta.

Kütusekulu peaks ametliku tabeli järgi olema umbes 8 liitrit sajale.
Praktikas, kui sa elad linnas ja kasutad konditsioneeri, raadiot või näiteks armastad vahel kiirendada, siis tiksud rõõmsalt 12 liitri kanti.

Turvasüsteemidest kuuluvad pardale kõik need vidinad, mis on tänapäeval seadusega nõutud. Lisaks veel tagurduskaamera ning juhi loomulik intuitsioon ja lootus, et midagi ei juhtuks. Pidurdusassistendile väga panustada ei maksa. Midagi ta kindlasti teeb aga näiteks pedaalide segamini ajamisel põrutad raudselt kasvõi poe uksest sisse ja saad pidama alles selles kohas, kus keset tekkinud segadust, tolmu ning ülalt langevaid ripplae ja ventilatsioonisüsteemi tükke, masinast väljumisel kuuled esimese asjana kuskilt altpoolt müügimehe üllatunud kuid entusiastlikku häält:”Vabandust! Üks kiire küsimus. Kes teil kodus internetti pakub?”

Kui kogu see seiklus SWM G05 Pro seltsis midagi õpetas, siis ainult üht: mõnikord ei pea maailm olema täiuslik, et olla imetlusväärne. Siin on auto, millel on seitse istekohta, mootor, mis hingeldab nagu astmaatiline hobune ja juhitavus, mis meenutab triikrauda, mis sõidab üle kergelt kaldu katuse.
Aga ometi ta ju liigub. Jah, on aeglane. Jah, ta kaldub kurvides. Jah, ta kütusekulu on selline, et igal tankimisel tunned end kurjategijana, kes on just Greta Tintin Eleonora Ernman Thunbergi tossupilve sisse ära lämmatanud. Iga auk asfaldis on elamus, iga kurv väike seiklus ja iga pidurdus palve, mis lähetatakse kõrgematele jõududele.

Ta on nagu veidi lollakas, aga lõpmata lõbus sõber, kellega on alati huvitav pidu pidada – isegi kui pärast tuleb tagajärgi likvideerida.

SWM G05 Pro sobib sulle, kui:
Sa tahad suurt autot väikese raha eest.
Sa väärtustad ruumi rohkem kui prestiiži.
Sa armastad vaadata inimesi tanklas, kui nad mõtlikult uurivad su autot ja küsivad endalt: “Mis asi see nüüd on?”

SWM G05 Pro ei sobi sulle, kui:
Sa ootad kiirendust, mis ei vaja kalendrit mõõtmiseks.
Sa arvad, et roolitunnetus peaks meenutama kirurgi käekirja.
Sa tahad, et su auto pidurdaks nagu Porsche, mitte nagu moosisai.

See on auto, mis paneb sind iga päev korraks pead raputama ja siis vaikselt omaette naeratama: “Nojah, vähemalt on seitse istekohta ja Itaalia lipukesed.” Ja mõnikord sellest täitsa piisab.