Venemaa: naftariik, mis hakkas kütust sisse ostma

Venemaa naftatööstus on jõudnud paradoksaalsesse seisu: riik suudab endiselt toornaftat pumbata ja eksportida, kuid ei suuda enam usaldusväärselt varustada omaenda siseturgu bensiini ja diisliga. See pole enam üksikute piirkondade logistiline tõrge, vaid süsteemne naftatöötlemise kriis.

Toornafta tootmine pole kokku kukkunud. IEA juuniraporti järgi tootis Venemaa mais 8,74 miljonit barrelit toornaftat päevas ning riigi hinnanguline jätkusuutlik tootmisvõimekus on 9,4 miljonit barrelit päevas. See tähendab, et probleem pole praegu eelkõige puuraukudes, vaid selles, mis juhtub pärast seda, kui nafta maa seest kätte saadakse.

Rafineerimine on muutunud Venemaa nõrgaks kohaks. Ukraina droonirünnakud on viimastel kuudel tabanud järjest sügavamal Venemaal asuvaid naftatöötlemise objekte. 6. juulil tabas rünnak Omski rafineerimistehast, Venemaa suurimat, mis töötles Reutersi andmetel mullu umbes 23 miljonit tonni naftat ehk ligikaudu 460 000 barrelit päevas. Omsk asub Ukrainast umbes 2700 kilomeetri kaugusel, mis muudab selle rünnaku sõnumi lihtsaks: enam ei saa ka Uurali-taguseid tehaseid pidada turvaliseks tagalaks.

Sama muster kordub ka Moskva piirkonnas. Reuters kirjutas 24. juunil, et Moskva naftatöötlemistehas jääb pärast droonirünnakuid tõenäoliselt vähemalt kuueks kuuks seisma. See tehas on pealinna piirkonna suurim kütusetarnija ning tootis viimaste kättesaadavate andmete järgi 2024. aastal 2,9 miljonit tonni bensiini ja 3,2 miljonit tonni diislit.

Tulemus on lihtne: toornaftat on, aga valmis kütust napib. Reutersi andmetel kehtestas Venemaa 8. juulil kuni 31. juulini diislikütuse ekspordikeelu. Ametlik eesmärk on suunata rohkem kütust siseturule. Sama teate juures tunnistas asepeaminister Aleksandr Novak, et Venemaa alustab juulis ka kütuse importi. Naftariigi kohta on see eriti piinlik lause.

Kriis on juba jõudnud tanklatesse. Reuters kirjutas 2. juulil, et paljudes piirkondades on autojuhid hakanud jagama omavahel infot, kus veel kütust saada on ja kus järjekorrad on lühemad. Samas loos kirjeldatakse ka seda, kuidas kütusepuudus puudutab põllumajandust, bussiliine, prügivedu ja igapäevast logistikat. See ongi kütusekriisi tegelik oht: bensiinijaama järjekord on nähtav sümptom, aga majanduses kandub löök edasi toidu, transpordi ja teenuste hindadesse.

Hinnad kinnitavad sama pilti. Rosstati andmetele tuginedes kirjutas Meduza, et 30. juunist 6. juulini kallines bensiin Venemaal nädalaga 2,1 protsenti ja diislikütus 3,4 protsenti. Keskmine bensiiniliitri hind oli 74,01 rubla, A-95 maksis 76,19 rubla ning diisel 87,76 rubla liitri eest. Diisli nädalane hinnatõus oli suurim alates 2022. aastast.

Samal ajal liigub osa toornaftast lihtsalt ekspordiks. Reuters kirjutas 24. juunil, et Venemaa läänepoolsete sadamate: Primorski, Ust-Luga ja Novorossiiski kaudu võis juunis väljuda umbes 2,7 miljonit barrelit toornaftat päevas, sest seiskunud rafineerimistehased ei suutnud seda kodumaal töödelda. Sisuliselt üritab Venemaa vältida tootmise kärpimist, lükates rohkem toornaftat maailmaturule, isegi kui siseturul napib valmis kütust.

Ka ekspordimudel ise on surve all. Kyiv School of Economicsi juuniraporti järgi püsis Venemaa meritsi veetav toornafta eksport mais laias laastus stabiilsena 3,88 miljonil barrelil päevas, kuid naftatoodete eksport langes 1,89 miljonile barrelile päevas. Sama raport märgib, et pärast rünnakuid rafineerimistehastele oli Venemaa sunnitud rohkem toornaftat eksportima, sest sisemaine töötlemine vähenes.

Kreml püüab olukorda lappida kolme tüüpi meetmetega. Esiteks keelatakse või piiratakse kütuse eksporti. Teiseks lubatakse ajutiselt turule madalama kvaliteediga kütust: Venemaa valitsus lubas osadel tootjatel kuni 2026. aasta lõpuni müüa Euro-3 tasemele vastavat bensiini, et turgu stabiliseerida. Kolmandaks räägitakse hajutatud väiketöötlemisest ehk minitehastest.

Just see viimane punkt näitab, kui ebamugavaks on olukord muutunud. 8. juulil toetas Putin valitsuse nõupidamisel ettepanekut luua väikeste rafineerimistehaste võrk. Argument oli sõjaline: mida laiem ja hajutatum on võrk, seda raskem on sellele kahju teha. The Moscow Timesi andmetel kõlas see ettepanek ajal, mil ametlikult on kütusemüüki piiratud enam kui 40 piirkonnas ning teateid tanklate seiskumisest tuleb üle riigi.

Sama teema elab juba oma elu ka Vene foorumites, kus levitatakse teemat, et Venemaal on hakatud müüma mini-rafineerimistehaseid (fotol) alates ühest miljonist rublast (ca 11 500 eurot) ning viidatakse ka vastavale kuulutusele. See ei tõesta veel, et minitehaste turg oleks päriselt massiliselt käivitunud, kuid näitab hästi, kuidas ametlik kriis jõuab rahvalikku absurdi: naftariigis arutatakse, kas varsti tuleb endale isiklik rafineerimisseade osta.

Samuti räägitakse, et Putin toetab mini-rafineerimistehaste võrgustiku loomist, sest suured tehased jäävad pideva rünnakuohu alla. Putin olla vastanud, et väike- ja keskmise ettevõtluse kaasamist tuleb selles sektoris hoogustada. See kõlab nagu kriisilahendus, kuid tegelikult on see pigem tunnistus: senine suurte rafineerimiskeskuste mudel ei pea sõja survele vastu.

Mini-rafineerimistehased ei lahenda Venemaa probleemi kiiresti. Väike tehas ei asenda Omskit, Moskvat ega Rjazani tüüpi suurvõimsusi. Lisaks vajab iga rafineerimine tooret, litsentse, logistikat, kvaliteedikontrolli, mahuteid, elektrit, kaitset ja turustust. Kui suurte tehaste kaitsmisega on raskusi, siis hajutatud väikeste objektide võrk võib olla küll raskemini korraga hävitatav, kuid seda on ka raskem kontrollida ja kvaliteetselt opereerida.

Venemaa naftatööstus ei ole seega kokku varisenud, kuid ta on muutunud ebaefektiivsemaks, kallimaks ja poliitiliselt tundlikumaks. Toornafta pumpamine ja eksport hoiavad süsteemi veel püsti. Rafineerimine, siselogistika ja kütuseturg näitavad aga, et löök on läinud täpselt sinna, kus naftariigi tugevus muutub nõrkuseks: suure, tsentraliseeritud ja raskesti asendatava tööstusvõrgu pihta.