Venemaa teeb taas revolutsiooni lennunduses

Venemaa lennukitööstus sai valmis järjekordse uue kodumaise reisilennuki. Sedapuhku on „uus” siiski üsna loominguline määratlus, sest Il-114 alusprojekt pärineb 1980. aastatest ja prototüüp tegi esmalennu 29. märtsil 1990 ehk ajal, mil eksisteeris veel Nõukogude Liit. Nüüd, 36 aastat hiljem, on lennuk lõpuks taas nii värske, et kardab külma, kuuma, jäätumist, äikest ja märga lennurada.

Il-114-300 sai 2026. aasta juunis Venemaa lennuametilt tüübisertifikaadi, kuid dokument lubab seda esialgu kasutada vaid välistemperatuuril –9 kuni +25 kraadi. Lennata ei tohi teadaoleva jäätumise ega äikese tingimustes ning startimine ja maandumine märjal või saastunud rajal pole samuti sertifitseeritud. 15. aastat tagasi tootmisest maha võetud Il-114-100 oli seevastu lubatud kasutamiseks temperatuuridel –30 kuni +45 kraadi.

Teisisõnu on Venemaa ehitanud Siberi, Kaug-Ida ja Arktika jaoks lennuki, millele sobib kõige paremini kuiv maikuu pärastlõuna kuskil Vahemere ääres.

Il-114 väljatöötamine algas 1980. aastatel. Kahe turbopropellermootoriga regionaallennuk pidi asendama juba tollal vananevat An-24 ning teenindama Nõukogude Liidu tohutut kohalike lennuliinide võrku. Esimene Il-114 tõusis õhku märtsis 1990, veidi vähem kui kaks aastat enne Nõukogude Liidu lagunemist.

Tootmine pandi püsti Taškendis, kus valmistuti optimistlikult ehitama kuni sada lennukit aastas. Tegelikkus saabus aga kiiremini kui seeriatootmine. Nõukogude Liit lagunes, lennufirmadel polnud raha ega erilist huvi ning hiiglaslikust tööstusprogrammist sai väike käsitööring. Kokku valmis umbes 20 lennukit ja tootmine lõpetati 2012. aastal.

Niisiis pole Il-114-300 uus lennuk isegi selles tähenduses, et vana idee oleks kunagi edukalt tööle hakanud. Tegemist on projektiga, mis ei suutnud esimeselgi katsel turgu leida, pandi aastateks kõrvale ja tõsteti hiljem riiulilt alla, sest paremat varianti polnud võtta.

Lennukile paigaldati küll uued Vene TV7-117ST-01 mootorid, digitaalne juhiruum, uus avioonika ja hulk muudetud süsteeme, kuid see teeb Il-114-300-st pigem põhjalikult moderniseeritud vana lennuki, kui täiesti uue projekti. Umbes nagu paigaldada 1980. aastate korterisse puutetundlik pliit ja hakata kogu maja uusarenduseks nimetama. Tootja, OAK, ise kirjeldab masinat ausamalt moderniseeritud Il-114-na, kuigi ametlikus propagandas eelistatakse loomulikult rääkida uuest kodumaisest regionaallennukist.

Il-114 taassünd ei tulenenud mõnest ootamatust tehnoloogilisest läbimurdest. Projekt toodi tagasi 2014. aastal, kui Venemaa annekteeris Krimmi, suhted lääneriikidega järsult halvenesid ja Moskvale hakkas kohale jõudma, et välismaiste lennukite, mootorite ja varuosade lõputule kättesaadavusele ei tasu enam loota.

Vladimir Putin andis 9. augustil 2014 korralduse uurida Il-114 seeriatootmise taastamist Venemaal. Järgmine presidendi korraldus tuli 2015. aasta novembris ning 2017. aastal sõlmiti lepingud arendustööde ja tootmise ettevalmistamiseks. Programmi ametlik eesmärk oli varustada Venemaa siseturgu kodumaise regionaallennukiga.

Põhjused olid täiesti reaalsed. Venemaa piirkondlik lennupark vananes, An-24 ja An-26 pärinesid juba sügavast Nõukogude ajast ning uute lääne lennukite ostmine muutus poliitiliselt ja rahaliselt järjest keerulisemaks. Samuti kannatab Venemaa lennuvõrk tugeva tsentraliseerituse all: sageli tuleb kahe piirkonnakeskuse vahel lennata läbi Moskva, sest otseliine ja sobivaid regionaallennukeid lihtsalt ei jätku. Projekti taastamist seostati otseselt nii 2014. aasta sanktsioonide kui ka regionaallennukite puudusega.

Lühidalt öeldes ei võetud Il-114 uuesti kasutusele seetõttu, et see oleks osutunud erakordselt heaks. See võeti kasutusele, sest Venemaa vaatas lennukite nimekirja, avastas, et lääne omad võivad kaduda, Ukraina omad on poliitiliselt välistatud ja sahtlis vedeleb üks lõpetamata nõukogude projekt.

Vene importasendus toimibki kõige paremini siis, kui sõna „innovatsioon” asendada sõnadega „vaatame, mis laos alles on”.

Esimene „uus” lennuk lendas 2020. aastal, sertifikaat saabus 2026

Moderniseeritud Il-114-300 tegi esimese lennu 16. detsembril 2020. Tollal lubati sertifitseerimine lõpetada 2022. aastal ja alustada seeriatootmist. Nagu Venemaa tsiviillennunduse programmides tavaks, osutus kalender jällegi läänelikuks vandenõuks ning tegelik sertifikaat saabus alles 2026. aasta juunis. Ka siis ei saadud valmis päris kogu lennukit, vaid osa sellest, et dokument välja anda ja võidust teatada.

Nimelt sisaldab sertifikaat väikesi piiranguid: kasutamist lubav temperatuurivahemik –9 kuni +25 kraadi oleks võib-olla täiesti arvestatav mõne Vahemere saarte vahel lendava turismilennuki puhul. Il-114-300 ametlik siht on aga töötada Venemaa põhjaosas, Siberis ja Kaug-Idas, sealhulgas kehva taristuga lennuväljadel ning keerulistes ilmastikutingimustes. OAK reklaamib lennukit sobivana lühikestele ja koguni pinnasradadele.

Praeguse sertifikaadiga võib lennuk pinnasrajale tõesti minna, kuid soovitatavalt tuleks enne kontrollida, et pinnas oleks korralikult siledaks betoneeritud, pole märg, jäätunud, lumine ega ka mingil muul moel Venemaa pinnase moodi.

Tootja kinnitab, et piirangud on ajutised. Katsed jätkuvad ja lennukit on juba kontrollitud kuni –42-kraadise temperatuuri juures, kuid tulemused tuleb veel vormistada ning lennuametil heaks kiita. Eksperdid on märkinud, et piiratud sertifikaadi väljastamine ja selle hilisem laiendamine pole lennunduses iseenesest erakordne.

See on oluline täpsustus: Il-114-300 pole tõenäoliselt tehniliselt võimetu külmas või jäätumises lendama. Probleem on selles, et Venemaa kuulutas lennuki suure aplombiga valmis enne, kui selle kõige olulisemad kasutusomadused olid dokumentidesse jõudnud.

Kui tellida restoranis praad ning kelner toob esialgu ainult noa ja kahvli, pole samuti välistatud, et toit tuleb hiljem. Lihtsalt võiduteadet avatud õhtusöögi kohta tasuks veel veidi edasi lükata.

2026. aastal valmib kolm lennukit, tulevikus võib-olla 6–12 aastas

Venemaa plaanib 2026. aastal valmis ehitada kolm seeria Il-114-300. Esimeseks kasutajaks on nimetatud Teist Arhangelski ühendatud lennusalka, kuigi OAK väitel konkureerib esimeste lennukite pärast mitu piirkonda. Arhangelsk oleks masinale igati sümboolne sihtkoht: seal saab üsna kiiresti kontrollida, kui kaua kestab lennukile sobiv temperatuurivahemik –9 kuni +25 kraadi.

Edaspidi loodab OAK valmistada sõltuvalt nõudlusest 6–12 lennukit aastas. Ettevõtte juht Vadim Badeha teatas 2026. aasta juunis enesekindlalt, et tootmisega probleeme ei nähta.

Venemaa 2022. aastal kinnitatud lennundusprogrammis nähti esialgu ette 70 Il-114-300 tarnimist 2030. aasta lõpuks. Hiljem on kogu Venemaa tsiviillennukite tootmisplaane korduvalt ümber kirjutatud, edasi lükatud ja vähendatud, sest paberil ehitatud lennukid osutusid päris lennukitest märksa odavamaks ning kiiremini valmivaks.

Praeguse tempo järgi tähendab kolm lennukit 2026. aastal ja kuni 12 lennukit headel aastatel seda, et 70 masinani jõudmine nõuab väga head tootmist, püsivat rahastust ja vähemalt mõõdukat austust kalendri vastu. Need pole aga olnud Venemaa viimaste tsiviillennundusprogrammide tugevaimad küljed.

Importasenduse triumf: vana lennuk, uus nimi ja poolik kasutusluba

Il-114-300 võib lõpuks tõesti vajalikuks ja kasutatavaks regionaallennukiks kujuneda. Venemaal on suur vajadus An-24 väljavahetamise järele ning turbopropellerlennuk sobib pikkade vahemaade, väikeste reisijavoogude ja tagasihoidlike lennuväljadega piirkondadesse hästi.

Kuid praegu on põhjust rääkida vähem tehnoloogilisest läbimurdest ja rohkem erakordselt pikaks veninud remondiprojektist.

Alus loodi 1980. aastatel. Esmalend toimus 1990. aastal. Algne tootmine suri välja pärast umbes 20 lennukit. Projekt äratati sanktsioonide tõttu uuesti ellu 2014. aastal. Moderniseeritud versioon lendas 2020. aastal ja sai kuus aastat hiljem sertifikaadi, mis ei luba seda veel kasutada just sellises kliimas ja sellistel lennuväljadel, mille jaoks lennukit väidetavalt ehitatakse.

Venemaa on seega edukalt asendanud lääne regionaallennuki kodumaise masinaga, mida pole veel piisavalt toodetud ja millega ei saa veel kõigis vajalikes ilmastikutingimustes lennata.

Aga vähemalt nimi on uus. Ja Venemaa lennukitööstuses kõlab seegi juba peaaegu nagu seeriatootmine.