Ühe paagitäiega ligi 2400 km. Kuidas see on võimalik?

Volkswagen Passat B5 1.9 TDI omab juba ammu mainet, mida tänapäeva autodel raske korrata: lihtne tehnika, suur paak, madal kütusekulu ja mootor, mis kannatab pikki distantse. Üks Saksa sisulooja testis seda äärmuslikes tingimustes. Tema eesmärk oli sõita 1998. aasta Passati ühe paagitäiega Hildesheimist Rootsi polaarjooneni. Tulemuseks jäi 2398 kilomeetrit ja arvutuslik keskmine kütusekulu umbes 3,0 l/100 km.

See polnud tavaline maanteesõit ega näide sellest, mida igaüks peaks hommikul tööle sõites järele tegema. Pigem oli tegemist hüpermiling’u ehk äärmusliku säästusõidu katsega, kus iga detail, alates rehvirõhust tuulesuunani, allutati ühele eesmärgile: põletada võimalikult vähe kütust.

Auto: vana Passat, õige mootor ja palju ettevalmistust

Katseautoks võeti 1998. aasta Volkswagen Passat B5 ehk 3B, mille kapoti all töötab 1,9-liitrine TDI mootor. Täpsemalt oli tegu AFN-seeria 110-hobujõulise diisliga, mis on selle põlvkonna üks tuntumaid ja vastupidavamaid jõuallikaid.

Auto standardne paak mahutab juhi sõnul umbes 64 liitrit, millele lisandub reserv. Katse käigus tangiti auto aga maksimaalselt täis, kasutades tankimisel paagi õhutuse nippi. Pärast püstoli esimest klõpsu suruti paagi täiteava juures olev õhutustapp alla ja lisati kütust edasi, kuni paak oli servani täis. Hiljem kinnitati paagikork turvaplommidega, et välistada vahepealne salajane tankimine.

See on oluline detail: ligi 2400 km tulemus ei tulnud tavalise tankla-klõpsuni tangitud Passatiga. Auto paaki kasutati maksimaalselt ära ning lõplikuks arvutuslikuks kütusekoguseks kujunes umbes 72,07 liitrit. Selle põhjal saadi keskmiseks kuluks ligikaudu 3,005 l/100 km.

Mis autoga enne starti tehti?

Katse algas ettevalmistusest. Kõigepealt võeti autost välja kõik mittevajalik. Väikese massivõidu nimel eemaldati üleliigne kraam, lisaks võeti maha katusereelingud ja antenn. Mõju eraldi võttes on väike, kuid sellise katse puhul loeb iga pisiasi.

Tehniliselt poolelt vahetati defektne jahutusvedeliku termostaat, õhufilter, salongifilter ja kütusefilter. Samuti lisati autole püsikiirusehoidja, sest ühtlane gaasijalg on kütusekulu vähendamisel üks tähtsamaid tegureid.

Kõik vedelikud vahetati välja ning mootorisse pandi väiksema sisehõõrdega 0W-30 õli. Kütusena kasutati premium-diislit ning paaki lisati ka kütuselisand. Esituledesse pandi LED-pirnid, et vähendada elektritarbimist juhul, kui sõita tuleb pimedas. Lisaks eemaldati kliimaseadme rihm ning osa esiosa avadest teibiti kinni vähendamaks nii lisatakistust kui ka abiseadmete koormust.

Rehvid olid omaette teema. Passatile kruviti alla Michelin Energy Saver mõõdus 175/65 R15, rõhk tõsteti nelja baarini ja velgedele lisati kinnised katted. Selline kombinatsioon vähendab veeretakistust ja parandab aerodünaamikat, kuid neljabaarine rehvirõhk ei ole tavakasutuseks soovitus, kui see ei vasta auto või rehvi tootja piiridele.

Sõidutaktika: aeglaselt, ühtlaselt ja tuule abil

Marsruut viis Saksamaalt läbi Taani Rootsi, edasi põhja poole polaarjoone suunas. Start tehti väga vara hommikul, et vältida Hamburgi liiklust ja Elbe tunneli ummikuid. See oli üks olulisemaid praktilisi otsuseid, sest seismine, kiirendamine ja aeglane linnaliiklus söövad sellises katses tulemuse kiiresti ära.

Maanteel oli peamine strateegia sõita veoautode taga. Juht otsis eelistatult aeglasemaid rekkaid ja veokikolonne, sest nende taga on õhutakistus väiksem. Ta märkis, et 5–7 veokist koosnev kolonn võib anda parema efekti kui üksik veok, eriti kui veokid sõidavad üksteisele suhteliselt lähedal.

Kiirused olid tavaliikluse mõistes väga madalad. Ideaalne tempo jäi umbes 80–85 km/h juurde, kuid Rootsis sõitis ta pikalt ka 70 km/h, sest sellise kiiruse juures oli kulu väiksem kui kiiremate veokite taga sõites. Kui veok liikus 95–100 km/h, loobus ta sellest, sest kiirusest tulnud lisakulu nullis tuulesõidu eelise.

Ilm mängis samuti kaasa. Juht jälgis tuulesuunda ja sai osa teekonnast taganttuule toel sõita. Ka see ei muuda imet üksi ära, kuid 2000 km pikkusel distantsil võivad sellised väikesed võidud lõpuks tähendada kümneid lisakilomeetreid.

Äärmuslikud võtted, mida tavaliikluses järele teha ei tasu

Katse kõige radikaalsemad säästuvõtted olid seotud vabakäigul veeremisega. Juht kasutas laskumistel siduri lahutamist või käigu väljavõtmist, sest tema hinnangul võimaldas see autol kauem vabalt veereda kui mootorpidurdusega sõites. Mootorpidurduse ajal võib küll kütusekulu hetkeks nulli langeda, kuid auto aeglustub rohkem. Vabakäik kulutab tühikäigul veidi kütust, kuid võib teatud olukorras säilitada rohkem hoogu.

Veel äärmuslikum oli lõpuosas kasutatud võte: mootor lülitati laskumistel välja ja auto lasti veerema. See võib säästa viimased milliliitrid, aga tavaliikluses on see halb ja ohtlik mõte. Mootori seiskamisel võivad kaduda roolivõimendi ja pidurivõimendi normaalne töö, samuti tekib rooliluku risk, kui süütevõtit valesti käsitseda. Sellist võtet ei peaks avalikul teel kasutama.

Ka veoauto tuules sõitmine tuleb tavakasutuses selgelt eraldada ohutust pikivahe hoidmisest. Füüsika on lihtne: väiksem õhutakistus tähendab väiksemat kulu. Praktika on aga teine: liiga väike pikivahe veoauto taga vähendab nähtavust ja reaktsiooniaega ning võib lõppeda raskelt. Sääst ei ole väärt avariiriski.

Tulemus: polaarjoon saavutati, paak sai tühjaks hiljem

Katse jõudis eesmärgini. Passat jõudis Rootsi polaarjooneni ühe paagitäiega. Pärast sihtkohta sõitis auto veel edasi lähima tankla suunas, kuni mootor hakkas tühja paagi tõttu ebaühtlaselt töötama ja sõit lõppes 2398 km juures.

Seejärel lisati kanistrist 5 liitrit diislit. Järgmises tanklas diislit polnud, mistõttu tuli sõita veel järgmise toimiva tanklani. Juht arvestas, et sellest kanistritäiest kulus umbes liiter enne lõplikku tankimist ära. Lõpparvutuses liideti paaki tangitud kogused ja alles jäänud kanistriosa, tulemuseks umbes 72,07 liitrit. Jagatuna 2398 kilomeetriga annab see ligikaudu 3,0 l/100 km.

See on muljetavaldav number, kuid seda tuleb õigesti tõlgendada. See ei näita tavakasutuse keskmist kulu. See näitab, mida on võimalik saavutada vana aerodünaamilise diiselsedaaniga, kui juht ohverdab kiiruse, mugavuse, aja ja suure osa normaalsest liiklusloogikast.

Mida saab tavaline autojuht sellest päriselt õppida?

Kõige mõistlikumad säästunipid ei ole ekstreemsed. Need on igavad, aga töötavad.

Esiteks tasub auto tehniliselt korras hoida. Vigane termostaat, umbes filtrid, vale õli, kinni jäänud pidurid või vale sillaseade võivad kütusekulu tõsta rohkem, kui juht arugi saab. Kui mootor ei saavuta õiget töötemperatuuri või peab auto veeretakistusega võitlema, ei päästa ükski säästliku sõidu nipp.

Teiseks tasub autost eemaldada mittevajalik koorem ja välised lisatakistused. Katuseraamid, katuseboksid ja tühjalt kaasas veetav kola suurendavad kulu. Vahe ei pruugi linnas silma paista, kuid maanteel on õhutakistus peamine vaenlane.

Kolmandaks on rehvid tähtsad. Õige rõhk, korras muster ja väikese veeretakistusega rehv aitavad kulu vähendada. Rõhku ei tasu aga pimesi üle normi tõsta. Liiga suur rõhk võib halvendada pidamist, kulutada rehvi ebaühtlaselt ja muuta auto käitumist kehvemaks. Mõistlik piir on tootja soovitus või selle ülemine lubatud vahemik, mitte YouTube’i rekordikatse number.

Neljandaks loeb kiirus rohkem, kui enamik juhte tahab tunnistada. 110 km/h asemel 90 km/h sõitmine võib maanteekulu selgelt vähendada. Aeglasem sõit ei pea tähendama liikluse takistamist, kuid ühtlane tempo, väiksemad kiirendused ja parem ettevaatamine annavad päriselus suurema võidu kui ükski kütuselisand.

Viiendaks tuleb vältida tarbetut pidurdamist ja kiirendamist. Säästlik juht vaatab kaugele ette, laseb gaasi varem maha ja kasutab auto hoogu. See ei tähenda vabakäigul või väljalülitatud mootoriga veeremist, vaid sujuvat sõitu: vähem järske liigutusi, vähem paanikapidurdusi, vähem mõttetuid möödasõite.

Kuuendaks tasub planeerida sõidu aega ja marsruuti. Ummikusse sattumine, külma mootoriga lühikesed otsad ja pidev peatumine tõstavad kulu. Kui pikem sõit teha ajal, mil liiklus on hõredam, võib sääst tulla täiesti ilma tehniliste trikkideta.

Järeldus

See Passati katse oli muljetavaldav, aga mitte juhend, mida üks ühele kopeerida. Ligi 2400 km ühe paagitäiega sündis tänu vanale ökonoomsele diiselmootorile, suureks tangitud paagile, hoolikale tehnilisele ettevalmistusele, väikesele veeretakistusele, aerodünaamika parandamisele, soodsale ilmale ja äärmuslikult aeglasele sõidustiilile.

Tavaliikleja jaoks on loo tegelik väärtus lihtsam: auto peab olema korras, rehvid õiged, kiirus mõistlik ja sõit sujuv. Sellega ei sõida enamik inimesi ühe paagiga polaarjooneni, kuid kütusekulu saab vähendada küll – ilma veoauto taga rippumata, mootorit välja lülitamata ja liiklust enda järel närvi ajamata.