• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 

Volkswgen Caddy - kahe näoga kaubik

Volkswagen Caddy. See nimi kõlab nagu midagi, mis võiks sulle golfikotti tassida või parklas autojuhile vaikse noogutuse saatel uksed avada. Tegelikkuses on Caddy olnud aastakümneid midagi hoopis praktilisemat: tööriist, pereauto, ränduri pelgupaik ja mõnel juhul ka hädine kompromiss, kui ei jaksa Transporterit sebida, aga Golfist jääb väheks. Kuid nüüd, aastal 2025, seisame Caddy ees, mis tahab korraga olla kõik eelnenu ja teha seda elegantsiga, mis paneks ka suvalise Passati omanikku üle õla järele vaatama.

Tegemist pole pelgalt viienda põlvkonna Caddyga. See on Caddy, mis on saanud korraliku euroopaliku kasvatuse: tõstetud sõiduauto platvormile, suunatud mugavuse ja multimeedia poole ja tänu keerdvedrustusele suisa ära kodustatud. Kui varasemate põlvkondade sõidukogemus jäi kuskile kaubiku ja betoonisegisti vahele, siis nüüd räägitakse sujuvast sõidust ja juhitavusest, mis sobiks isegi mõnele veidi snooblikumale linnaelanikule. Selline Caddy võib parkida end nädalavahetusel metsaraja äärde, võtta kaasa matkatoolid ja lapsed, kuid nädala sees vedada ära ehituspoest tellitud krohvisõela. Ning kõik see toimub ühe ja sama autoga, ilma et peaks istet vahetama või hinge tõmbama.

Volkswageni mudelivalikus on Caddy olnud nagu kõige usinam, kuid kõige vähem tunnustatud tööline, alati olemas, alati valmis, aga harva rambivalguses. Transporter võtab endale macho au ja Crafter kannab professionaalse rasketöölise kuvandit, samas kui Caddy on nurgas ja mõtleb, kuidas pereõhtul kinno jõuda ning hommikul tsemendikotid ära vedada. Uus Caddy astub aga välja sellest tagasihoidlikust rollist, kannab seljas uue ajastu digitaalset rüüd ja sätib end vähemalt proovima väikebussi ja elustiiliauto piire kompama.

Ja et asi veel huvitavam oleks: 2025. aasta Caddy kannab sama MQB platvormi nagu Golf VIII ja isegi Audi TT. Teisisõnu: see pole lihtsalt väike kaubik. See on kaubik, mille DNA-sse on kirjutatud sõiduauto iseloom, isegi mingi kerge elegantsiga. Pisut nagu sa paneksid tumma laomehe selga Hugo Bossi ülikonna ja avastaksid, et ta oskab prantsuse keelt. Nüüd ta ei tõsta mitte ainult kaste, vaid arutleb samal ajal sinuga Sartre’i filosoofia või Vieux-Boulogne’i juustu üle.

Ja kui autot hakkab kloonima Ford, Tourneo Connecti näol, siis on asi tõsine. Sest kui ka vanakooli sinise ovaaliga bränd tahab sama kooki hammustada, siis peab selles olema midagi enamat kui lihtsalt logistiline efektiivsus.

Caddy pole kindlasti see auto, mille kõrval keegi punasel vaibal selfit tahaks teha, aga vaata kaks korda ja märkad, et see autolahmaka välimus on omamoodi peenhäälestatud. Nagu Šveitsi armeenuga, mille terade vahele on pressitud viil parmesani, puhtalt selleks, et midagi praktilist näeks lõpuks ka natuke isuäratav välja.

Caddy on disainitud sellise tagasihoidliku saksa täpsusega, et see võib esmapilgul tunduda lausa igav. Aga see ongi trikk. Seal, kus teised väikebussid krigisevad liigsest blingist ja LED-riba-maani-ekstravagantsist, seisab Caddy rahulikult, käed taskus, metallik seljas, ja ütleb: “Ma suudan viia su lapsed kooli, koera loomaarstile ja pärast veel su vanaema turule. Ilma, et peaksid seejuures piinlikust tundma.”

Esiosa meenutab Multivani, ainult et ilma ego paisutava hinnasildita. Ninaosa on matsakas nagu vanaema tehtud lihapall: mitte just Michelini-tärni vääriline, aga rahuldab sind alati. Esituled on selged, ilma tarbetute vingerdusteta, ja radiaatorivõre võiks vabalt kuuluda ka Golfile, kui see oleks stressi tõttu laiemaks paisunud.

Värvivalik? Oh, seal läheb asi huvitavaks. Copper Bronze, Fortana Red, Golden Green: need kõlavad nagu käsitööõlled Kalamaja hipsteripoest, mitte väikebussi värvid. Aga need mõjuvad. Eriti siis, kui su kõrval pargib valge Transiti hall vari ja sa mõistad, et Caddy suudab praktilisust serveerida maitsega.

Külgvaade ei üllata: kõrge, sirgjooneline, otsekui inseneri joonlauaga mõõdetud. Aga see pole juhus. See on funktsionaalsus, mis on vormistatud selliselt, et sa ei pea mahutavuse nimel tegema kompromissi vaatevälja ega katusereelingute osas. Kõik sobib ja töötab. Tagatuled on püstised nagu kohusetundlik jalaväelane, valmis andma märku iga pidurduse ja manöövri kohta.

Tagant vaadates on Life-versioonil musta klaasiga tagaluuk, mis ulatub katuseservani. Esmapilgul mõtled, et see on puhtalt disainitrikk, aga tegelikult peidab see suurt ja praktilist pagasiluuki, mida sa hakkad armastama umbes esimesest hetkest, kui pead vankri või kitarri sisse mahutama.

Lisaks suutis Volkswagen muuta selle kasti voolujooneliseks või vähemalt vähem telliskivi meenutavaks. Õhutakistuse vähendamine ei tähenda, et Caddy nüüd Nürburgringil rekordeid püstitama hakkaks, aga see tähendab kütusekulu, mis ei pane su krediitkaarti iga tankimise järel pisaraid valama.

Mõõtmetelt on Caddy täiesti mõistuse piirides. Tavamudel umbes 4,5 meetrit pikk, Maxi läheb peaaegu 4,9 peale välja. Laiust peegliteta peaaegu 1,86 meetrit, peeglitega aga juba üle kahe meetri, mis tähendab, et kitsal tänaval ei tasu liiga sõbralikult külg külje kõrval sõita. Kõrgust on parasjagu nii palju, et autost välja astudes ei pea kummarduma, aga ka nii vähe, et tavalisse parklasse mahud veel sisse.

Pikendatud teljevahe annab Maxi versioonile märkimisväärselt rohkem jalaruumi ning pagasiruumi, mis võib mahutada nii kahe euroaluse jagu kaupa kui ka kogu su suvekodusse kolimiseks vajaliku inventari. Ja tuuleklaas, suur ja peaaegu vertikaalne, annab juhile nii hea ülevaate, et tekib tunne nagu istuks lennuki cockpitis. Ainult et autopilooti pole ja rooli tuleb ise keerata.

Liuguksed mõlemal küljel. Cargo versioon pakub taga kahepoolseid tiibuksi, mis on nagu rõõmus noogutus neile, kes vajavad rohkem käepärasust kui show’d.

Caddy ei püüa olla oma nahksisu ja ambient-tuledega su meeli limpsivad Passat või Touareg. Selle asemel ütleb Caddy ausalt ja otse: ma ei paku ilu aga ma teen tööd ja üritan seda võimalikult hästi.

Seda ausust on kohe tunda materjalides. Salongis kohtab pehme plastiku asemel kõvu pindu, mis ei jäta illusioonidele mingit ruumi. Need on loodud selleks, et neile võiks kogemata kukkuda mutrivõti või porine jalats, ja mis oleks pärast seda ikka samasugused. Kui sa tahad autosse plastmassi, mis helendab sinaka tooniga nagu dubai baarilett, siis liigu edasi. Kui aga tahad sisekujundust, mis talub nii koerakarvu kui ka tsementi, siis oled õiges kohas.

Ja ometi pole Caddy sisemus külm ega kalk. Siin on üks oluline vahe, see on justkui inimliku mõõduga tööstusdisain. Istmetel on hea polsterdus, reguleerimisvõimalusi rohkem kui mõnes kontoritoolis ja juhikoht, kus iga nupp on seal, kus ta olema peab. Kui paljud autod püüavad olla nutikad, aga ajavad lõpuks näpud ekraani sees puntrasse, siis Caddy räägib keelt, mida iga autojuht mõistab: lihtsat ja loogilist.

Ergonoomika on Caddy puhul prioriteet, mitte kõrvalprodukt. Kõrge istumisasend ja vertikaalne esiklaas annavad juhile samasuguse ülevaate, nagu ta istuks väikeses väikebussis või suuremas elutarkuses. Liiklusvoos näed üle teiste autode ja parklas saad pöörata nina sinna, kuhu vaja. Ning kui sa oled elus kunagi tagurdanud kolme lapsega pardal, siis tead, kui oluline on nähtavus ja intuitiivne juhitavus. Caddy annab selle sulle.

Esiistmed on kui ergonoomika käsiraamatust välja lõigatud. Selg ei väsi, reied toetuvad ja isegi pikem sõit kasvõi Berliinist Budapesti ei muutu piinakambriks. Isegi tavalised istmed teevad oma tööd laitmatult: kangad on vastupidavad, istmepadi piisavalt sügav ja reguleerimisvõimalusi piisab.

Aga Caddy interjööris leiad veel peidetud aardeid, nagu laeriiulid, istmealused sahtlid, uksetaskud, kuhu mahub ilma igasuguse vaevata ära pool suvelaadast. Panipaikade rohkus pole siin juhuslik, vaid see on väga teadlik kompromiss luksuse arvelt, sest Caddy eeldab, et tal on vaja tööd teha, mitte ilus välja näha.

Pagasiruumi kirjeldamiseks tuleb kasutada suuri mõõtühikuid, mitte “sobib kolm poekotti” kategooriat: kaubikuversioonis on sul kasutada 2556-liitrine laoplats. Või matkakodu. Või haagise alternatiiv. Libeda põranda ka kõiksugu kinnitustega.

Caddyt võib võrrelda töölisklassi tegelasega, kes otsustas minna seltskonnatantsu kursusele ning kui siiani oli harjunud lifti asemel trepist käima ja lõunasöögiks musta leiba närima, siis nüüd avastab, et maailm võib olla ka sujuv ja pehme. Tulemuseks ei ole sportauto ega isegi mitte sportlik MPV, aga ta liigub ja käitub teel viisil, mis paneb unustama tema funktsionaalse kaubiku päritolu.

Kuna Caddy on nüüd ehitatud Golfi, Octavia ja mitmete muude VW grupi mudelitega samale MQB platvormile, on sellel lõpuks ka närvisüsteem, mis suudab reageerida juhile arusaadavalt ja adekvaatselt. Tagaosa lehtvedrude asemele tulnud keerdvedrustus muudab olukorra päevavalguslikult paremaks – auto ei hüppa ega viskle enam tühjana, vaid püsib teel nagu täiskasvanud liikleja, kes teab, mis suunas elu liigub.

Kurvides ei käitu Caddy loomulikult nagu Cupra Leon ja Jumal tänatud. Sest keegi ei taha, et seitse inimest, koer ja kolm kotti tsementi sõidaksid haardepiiril kõõludes läbi ringtee. Caddy on stabiilne, enesekindel ja ennustatav ning teeb täpselt seda, mida roolis käsid, ja ei lisa sinna omapoolseid üllatusi. Kurvis kaldub? Aga loomulikult, sest füüsikaseadused ei kao ka Volkswageni inseneride ees. Aga Caddy menetleb seda graatsiliselt, nagu vanem džentelmen, kes kummardub, mitte ei kuku.

Rool on kerge, entusiastliku juhi jaoks ehk isegi liiga kerge, aga see teeb manööverdamise kitsastes parklates ja linnatänavail lihtsaks. See on ka teadlik kompromiss. Kaubikuostja ei oota siit ringraja tunnetust, vaid kindlust, et ka laupäevaõhtul priske koormaga saab Caddy ilma higistamata tagurpidi tänavanurka parkida. Rool ei hiilga tagasisidega aga see-eest ei muutu ka raskeks või loiuks.

Pidurid on täpselt sellised nagu peaksid olema, nad ei üllata ega hammusta liiga järsult. ABS ja stabiilsuskontroll sekkuvad sujuvalt, ilma et tunneksid end nagu algkooliõpilane, keda õpetaja järsku kättpidi klassi tagasi veab. Ja kui peakski juhtuma midagi ootamatut, näiteks laps jookseb autoteele või eesoleva juht avastab järsku, et sõitis oma koduteest mööda, siis Caddy suudab äkkpidurduse korral reageerida kiiremini, kui sa temalt ootaksid.

Nagu iga kastikujuline auto, ei suuda ka Caddy end tuulest sportliku kupeena läbi lõigata. Lai esiosa ja suured peeglid tähendavad, et kiirteel tekib tuulemüra, mida isegi kõige paremad tihendid täielikult ei summuta. Aga võrreldes vanemate põlvkondadega, või mõne konkurendiga, on Caddy tunduvalt vaiksem. Diisli klobin on küll selgesti kohal aga püsikiirusel muutub see vaevu kuuldavaks.

Tühjana sõites võib Caddy kaubiku geneetika siiski end veidi meelde tuletada – eriti, kui tagaosa pole koormatud, võib mõne suure löökaugu peal salongis kõlada “põmm”, mis meenutab sulle, et istud siiski metallkasti sees. Aga kui see on suurim probleem, siis on ju ülejäänud väga väikesed.

Mootorivalik on nagu Saksa pagaripood: seal pole küll sadat eri maitset aga kõik, mis pakutakse, on läbi mõeldud ja toimib nagu kellavärk. Lihtsalt bensiini või diislit, neli silindrit, turboga. Pluss pistikhübriid bensiinimootorile.

Bensiinipoolt esindab Caddys üksainus, aga tubli 1,5-liitrine TSI mootor, millel 114 hobujõudu ja tubli turbo. See on olemas nii manuaalina kui DSG-automaatkastiga ning sobib ideaalselt neile, kes liiguvad peamiselt linnas või ei vea taga traktorit ega teetöömasinat.

Tehas lubab ~6,5 l/100 km. See mootor meeldib neile, kellele meeldib vaikne, vibreerimatu, kultuurne kulgemine. Kui vajadust pidevalt 600 kilo kaupa vedada ei ole, siis sobib see mootor paremini neile, kes ei taha diisli lõhna ninasse ega turbotempot talla alla.

Aga kui Caddy on su tööriist ja mitte vabaaja vidin, siis võtad diisli. Valikus on kaks versiooni 2,0-liitrisest TDI-st: 102 hj ja 122 hj. Esimene on vaoshoitud ja kokkuhoidlik ning mõeldud neile, kes sõidavad rahulikult ja tihti. Teine aga on see, mille sa valid, kui tahad, et auto tõuseks täislastis mäest üles ilma jõnksutamata.

122 hj variant pakub 320 Nm pöördemomenti, mis tähendab, et möödasõidud ei nõua palvetamist ja haagise vedamine pole higistama panev trenn. See mootor saab hakkama ka siis, kui pagasiruumi on laeni täis topitud. Kiirendus nullist sajani? Umbes 11 sekundit. Ei midagi sportlikku, aga igati piisav. Tippkiirus ~185 km/h, ehk rohkem kui vaja.

Mõlema diisli puhul on saadaval manuaalkast või Volkswageni tuntud 7-käiguline DSG-automaat, mis töötab Caddys rahulikult ja vaevu tuntavalt. Kui mõnes teises VW mudelis võib DSG vahel jääda startidel uinuma, siis Caddys on see juba paremini timmitud ning võtab ilusti kohalt ega ei hakka mõtlema, kas peaks järgmiseks käiguks kooskõlastuse võtma.

Kui elad kohas, kus talv ei tule “võibolla” vaid “kindlasti”, või kui su kodutee meenutab rohkem metsarada kui asfalti, siis on hea uudis: 122 hj diiselmootorile saab juurde tellida ka 4Motion nelikveo. See pole mingi pseudo-vedu, mis töötab ainult Excelis, vaid päriselt toimiv süsteem, mis hoiab sind liikumas, kui teised juba ketsid jalas autot lumest välja lükkavad.

Diiselmootorite kütusekulu jääb ametlikult 5,3–5,5 l/100 km vahemikku, mis tähendab, et 50-liitrine paak viib sind tankimata läbi terve riigi ja tagasi. Testi käigus näitas 122 hj diisel DSG-ga umbes 6,1 l/100 km, ehk üsna korralik tulemus, arvestades auto suurust ja kasulikkust.

Muide, Caddy sai Euro NCAP testides viietärnise tulemuse, mis on kindel märk sellest, et Volkswagen võttis oma “väikse” kaubiku turvalisust tõsisemalt kui paljud premium-margid oma keskklassi sedaanide puhul.

Mudeli turvasüsteemide arsenali vaadates tekib hetkeks tunne, nagu loeksid tippklassi luksussedaani varustuslehte. Siin ei räägita enam pelgalt ABS-ist ja ESP-st – see kõik on iseenesestmõistetav nagu hommikukohv. Caddy puhul hakkab pilt pihta automaatsest hädapidurdusest, mis suudab tuvastada mitte ainult teisi autosid, vaid ka öösel teele astuvaid jalakäijaid ja ootamatult kurvi tagant ilmuvat jalgratturit. Ja kui sina magad rooli taga, siis Caddy ei maga ning radarid ja kaamerad teevad ületunde kasvõi ööpäev läbi.

Lane Assist jälgib pidevalt, et sa ei muutuks teel ujuvaks kanaks ning kui kaldud joonele liiga lähedale või isegi üle selle, annab auto märku. Ja kui sa ei reageeri, korrigeerib ta vaikselt ise rooli. Rahulikult, nagu kogemustega autojuht.

Travel Assist on funktsioon, mida veel mõni aasta tagasi nägi ainult kallites sõiduautodes. Caddys töötab see sama edukalt: kombinatsioon adaptiivsest püsikiirusehoidjast ja rajahoidjast võimaldab maanteel sõita nii, et auto hoiab iseseisvalt nii kiirust kui kurssi. Jah, juht peab käed roolil hoidma ja Caddy kontrollib seda aga töökoormus langeb märgatavalt ja pikad sõidud ei väsita enam sama kiiresti.

ACC ehk adaptiivne püsikiirusehoidja hoiab turvalist pikivahet, peatub ja stardib vajadusel ummikutes, ning toimib eriti hästi koos Caddy automaatkastiga. Ja kui keegi hiilib su pimenurgas, vilgutab peegel väikese tulukesega. See on täpselt selline peen detail, mida märkad alles siis, kui see sind ühe rumala möödasõidu eest päästab.

Caddy Park Assist ei tähenda enam, et auto ütleb “piiks-piiks” ja jääb lootma sinu närvidele. See süsteem roolib auto ise parkimiskohta, sina kontrollid ainult gaasi ja pidurit. Ideaalne linnaelu jaoks, kus kitsad parkimiskohad ja närvilised kaasliiklejad võivad muidu vererõhu lakke kihutada. Ja kui sa ei usu veel kaameratesse, siis tea: Caddyl on sensorid nii ees kui taga, lisaks ka tagurduskaamera.

Kuid Caddy tõeline salarelv on passiivne turvalisus. Volkswagen disainis Caddy kere nagu kaitsekapsli, kus deformatsioonitsoonid neelavad löögienergiat ning tugevdatud raam kaitseb reisijaid. Turvapatju on palju: ees, külgedel, kardinana ja isegi keskel, juhile ja kaassõitja vahel. Just see keskmine turvapadi on detail, mida kohtab tavaliselt Audi A8-s või BMW 7. seerias, mitte väikekaubikus, millega veetakse mida iganes.

Caddy mõtleb ka jalakäijatele – auto esiosa ehitati “andestavalt”, mootorikate annab löögi puhul järele ja kaitseb jalgu. Euro NCAP testis hinnati jalakäijakaitse taset väga kõrgelt ja see on tähtis just linnasõitude puhul, kus mõni hetkeline tähelepanematus võiks muidu kurvalt lõppeda.

Lisaks klassikalistele turvafunktsioonidele oskab Caddy liiklusmärke näha ja need näidikupaneelil kuvada. See ei ole pelgalt uhke lisa, vaid praktiline abimees, mis aitab vältida trahve ja hoiab sind kursis näiteks ajutiste kiirusepiirangutega. Samuti saad püsikiirust vastavalt märgile ühe nupuvajutusega kohandada.

Ja kui sa kipud unustama, et inimene ei ole loodud 5 tundi järjest rooli istuma, siis Caddy teab seda sinust varem: väsimustuvastus jälgib rooliliigutusi ja soovitab õigel ajal kohvipausi teha. Mitte et Caddy sulle latte valmistaks, aga ta vähemalt vihjab, et aeg oleks tanklasse keerata ja jalga sirutada.

Niisiis on see masin, kus kohtuvad Saksa inseneritarkus ja kahe jalaga maa peal tarbijaootused. Caddy ei ole kiire ega hiilgav aga praktiline, turvaline, ökonoomne ja üllatavalt mõnus sõita. Mitte lihtsalt tööloom, pigem neljarattaline multitööriist, mis tõestab, et isegi kastikujulisel autol võib olla hinge ja iseloomu.

Mis paelus? Mahukus ja sõiduautolähedane juhitavus, mis paneb unustama, et sa istud põhimõtteliselt konteineri eesotsas. Diiselmootorite ökonoomsus, mis toidab 50-liitrisest paagist terve nädalavahetuse reisi ja ka kolmapäevase tööpäeva otsa. Ning lõpuks turvalisus. Mitte lihtsalt “piiks-piiks”-stiilis andurid, vaid sisuline, viie tärni tasemel kaitse, mis katab sind ja su peret nagu nähtamatu turvavõrk.

Aga ideaali see auto ei kehasta. Salong on praktiline nagu köögikapp mööblimaja kataloogist: funktsionaalne, kuid ilma igasuguse emotsioonita. Multimeedia ja kliimajuhtimine on tüüpiline “insener mõtles – inimene kannatab” lahendus. Ning hinna poolest pole Caddy enam see soodne tööauto, millega betoonikotte vedada. Tipptasemel varustusega maksab ta sama palju kui korralik linnamaastur, ainult et välimus jääb silmale veidi rafineerimatuks.

Ent kui panna kõik ausalt kaalule, siis Caddy pole lihtsalt veel üks auto, vaid see on valik. Valik mitte alluda trendidele, vaid lähtuda vajadustest. Valik võtta vähem show’d ja rohkem sisu. See on auto inimesele, kes ei osta autot teistele näitamiseks, vaid enda elu lihtsustamiseks. Ja kui sa oled üks neist, kes hindab ruumi, praktilisust ja turvalisust rohkem kui sädelevaid LED-triipe ja võltssportlikku kliirensit, siis Caddy paneb sind lihtsalt nõustuma: võib-olla on just see see auto, mida sa tegelikult vajad.